Elisa blogi

Marian Võsumets debüütfilmist: šovinistlik kultuuriruum dikteerib naiste valikuid

Aastal 2020 võitis Marian Võsumets EFTA’l parima telereporteri auhinna.

Ajakirjaniku ja fimitegija Marian Võsumetsa dokumentaalfilmi debüüt “Keha võitlus” on augustist vaatamiseks saadaval Elisa Huubis. Eelmisel aastal PÖFFil esilinastunud film avab läbi brittide kogemuste 21. sajandi dieedikultuse survet vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Rääkisime Marianiga avameelses intervjuus, kuidas film sündis, miks peab kehadest jätkuvalt rääkima ning millised on tema tulevikuplaanid Londoni Filmiakadeemias.

Oled eelkõige tuntud ikkagi teleajakirjanikuna. Kuidas sa jõudsid selleni, et tegid oma esimese filmi? 

Ma tõesti ei näinud ette, et Suurbritanniast võiks saada koht, kus teen oma esimese filmi. Mitte kumbagi osa sellest – ei Londonit ega filmi. Aastal 2018 viis mind sinna eraelu, aga elasin alaliselt ikka Tallinnas. Mäletan, et mõtlesin juba siis, et London on nii ülehinnatud – miks peaks keegi tahtma elada väga kallis ja intensiivses linnas, kus vahemaade läbimisele kulub alati vähemalt tund aega? Ajapikku muidugi avastasin, et kultuuriliselt suudab London seda kõike heastada.

Mis dieedikultuse lahkamisse puutub, siis aeg ja koht olid toona väga õiged. Võtsin sõnumi avasüli vastu, sest olin aru saanud, kui palju kahju on välist ilu ülistav šovinistlik kultuuriruum mulle isiklikult teinud. Ja et ma olin lubanud sellel toimuda, arvates, et minu roll naisena ongi olla ruumikaunistus. Kogukondi ja inimesi, kes selle mõistmiseni jõudnud on Suurbritannias palju. Panime nende lood filmi.

Ehk siis oled juba teleajakirjaniku ametist välja kasvamas? 

Minus on vähemalt võrdses koguses loomeinimest. Ajakirjanikuks olemine sellele alati väljundit ei paku ja tekib dilemma, kuidas neid kahte sobitada. Reaalsus on, et päevapoliitika kajastamine ei ole minu jaoks enam piisav väljakutse. See on huvitav, aga tahaks kõrvale midagi muud.

Filmimaailma on minu taustaga ülihuvitav avastada, eriti kui vanusega oma väärtushinnangud selgemalt välja joonistuvad. Eestis mulle näib, et ajakirjandus ei pööra loojutustamisele erilist tähelepanu. Aga inimestena me haarame esmalt lugusid ja mõtestame maailma läbi samastumise. Üksikule nähtusele konteksti andmine koos visuaali ja heliga on väga võimas väljund, kui sellele pihta saada. Film on veel suurem vabadus ja vastutus kui ajakirjanikutöö.

Aga oled ikkagi video meediumile truuks jäänud? Miks? 

Video on võimendav dekoratsioon mingi väga hea loo ümber, aga lugu on ikkagi number üks. Lugu saab visuaaliga paremaks teha, aga olematust loost ei saa ka vinge visuaaliga head tulemust. Mulle meeldib, et liikuv pilt laseb jutu arvelt kokku hoida ja kasutada kujundeid, teha vihjeid, mängida metafooridega, lükata kõrvuti kontraste, et rõhutada mõtet. See kõik on võimalik ka lihtsate vahenditega, kui osata sümboleid lugeda.

Kindlasti ei tähenda see, et kirjutav press või kirjandus kuidagi vähem võimsad oleks, neil on lihtsalt erinev funktsioon. Samuti ei kujuta ma ette, et hea filmitegija oleks vähese lugemusega või keegi, kellel pole mingit veidrat nišihuvi, mille kohta ta aeg-ajalt spetsiifilisest väljaandest või algallikast infot otsib. Kui võtame filmi kui jäämäe tipu, siis veealune osa on enda harimine kõiges muus.


Mis on Londoni juures see, mis sind kõnetab, et otsustasid filmi seal teha ja nüüd ka Londoni Filmiakadeemiasse õppima minna? 

Londoniga on mul kujunenud selline love-hate relationship. Filmi tehes valdas mind alati elevus ja vaimustus, ka võttepäevade lõpus oli selline vasikas aasal efekt, kõigest tuli võtta maksimum – olime ju ikkagi reisil! Nüüd juunis käisin esimest korda teadmisega, et kolin sinna.

Täielik pettumus! Kõik see prügi ja müra, millest varem mööda vaatasin, oli nüüd mu ette istutatud. Enamus maju on Victoria ajal ehitatud, ventilatsioon ja elektrisüsteemid ei huvita kedagi. Külm ja kuum vesi tuleb eri kraanidest. Ma ei tea, kus need varem olid, mina ei märganud.

Lisaks ei ole Brexit ja pandeemia just parim aeg sinna kolimiseks – iga liigutus tuletab meelde, et oled ikkagi välismaalane ja võõras, alustades viisast ja ülikallist tervisekindlustusest kuni kinnisvaraagentuurini, kus Euroopa Liidu pangakonto tundub kellelegi kahtlane ainult sel põhjusel, et see pole kohalik.

Aga ma panustan sellele, et keskendun koolile ja võtan ühe päeva korraga. Londoni Filmiakadeemia on üks maailma parimaid filmikoole, äkki hargneb sealt midagi uut. Umbes nii nagu kolm aastat tagasi filmi endaga.

Kuidas oli koroonaajal filmi teha ja kuidas elu pärast linastust sinu jaoks olnud on? Õnneks saite vist kõik materjali enne kätte, kui UK lockdowni läks?

Meil, jah, vedas. Film sai purki 2020. aasta veebruaris ja montaaži jaoks ei pidanud enam kuhugi reisima. Istusime monteerijaga nagu miškad kümme kuud ja muudkui genereerisime. Lõpuks tulime koos valgusega tunneli teisest otsast välja ja film oli valmis.

Suvi seevastu on möödunud USA ja Kanada levi tähe all, töö ja suhtlus käib eri ajatsoonides. Kui su levitaja on Clevelandis, PR inimene Los Angeleses, filmi osalised Londonis ja mina ise Tallinnas, siis ongi telefoni World Clock pidevalt lahti ja toimetad selle järgi. Samas patt oleks nuriseda – näha ühe filmi sündi nullist kuni rahvusvahelise turunduseni on ikka meeletu õppimisvõimalus. Tunnen end tänu sellele päris enesekindlalt.

Sa ei ole varem filmi õppinud. Kust sa julguse võtsid, et see film teha? Mõtlesidki, et siit tuleb nii palju ägedat materjali, et sa ei saa jätta ainult Eesti televaatajale seda ja hakkasid kuskilt pihta?

Täpselt nii. Esimene mõttelõng hargnes siis, kui pooled intervjuud olid tehtud. Tundsin, et meil saab kokku väga hea materjal – võimsad ja isiklikud lood inimestelt, kellega on võimalik samastuda.

Kõik muu tundus nagu delo tehniki, mis tagasivaates on muidugi ülimalt naiivne arusaam filmitegemisest. Oleks mul olnud rohkem aimu, kui suure tüki ma hammustan, oleks võib-olla rohkem kahelnud ja tegemata jätnud. Vahepeal on hea vähem teada, siis ei oska ka karta.

Õnneks olid meil kogenud operaatorid Fidelia Regina Randmäe, Norman Tamkivi, Raivo Teeäär, kellega koos arutasime iga stseeni ja intervjuu filmimise läbi. Mäletan, et istusime ühel varahommikul koos Fideliaga oma Londoni Airbnb’s ja võtsime päeva shot listid läbi.

Väga ilus varahommik oli ning ühtlasi üks neist hetkedest, kus ma sain aru, milline loominguline vabadus ja proovilepanek on kaadrite planeerimine. Istud ja jood koos tõusva päikesega kohvi ning selle hetke ideedest sõltub, mida inimesed lõpuks kinoekraanil näevad. Mõtlesin, et mulle täitsa meeldib see.

Filmi tegemisega käisid ja käivad kaasas erinevad ajatsoonid, pidev Londoni vahet reisimine ja kõik muud väiksed lisaliigutused, mis võtavad tohutult aega. Kuidas sa ise suutsid selle kõige juures mitte läbi põleda ja enda vaimse tervise eest hoolt kanda? 

Adrenaliini pealt on võimalik päris pikalt tööd teha. Ja ma vist ei julge väita, et läbipõlemist ei tulnud. Ma arvan, et see on praegu käes ja saabus suure hilinemisega. Kindlasti ka osa põhjusest, miks ma praegu Londonisse kolimisest vaimustuses ei ole – mul pole energiat, et elevil olla, rõõmu tunda või üldse midagi nautida ja see on tegelikult hirmus. Praegu ma tahaks vähemalt kolm kuud puhata, aga seda võimalust ei ole.

Kujuta korraks ette, mida tähendab independent filmitegemine – alates sellest, et surud kõik kettad, kaamerad ja arvuti igal reisil lennuki pagasisse ja palvetad, et need ellu jääks. Ja päris nii ka ei ole, et täna Tallinnas, õhtul Londonis – seal vahel on tunde reisimist lennuki, rongi ja metrooga, pargipingil võileiva söömist ja käigu pealt võtete ümberplaneerimist. See on päris suur närvikulu, mida pole võimalik rahas mõõta. Ja rahast rääkides, siis kindlasti on odavamaid hobisid.

Siit jõuame tagasi filmini, sest kui me räägime dieedikultuurist või -kultusest, siis me räägime eelkõige ka vaimsest tervisest. Seleta korraks veel lahti mis dieedikultuur on ja miks sellest peab palju rohkem rääkima?

Dieedikultuur või dieedikultus on mõtteviis, milles me usume, et ainus moraalne, õige, vooruslik käitumine on see, kui me treenime ja toitume eesmärgiga olla võimalikult saledad. See paneb inimese väärtuse sõltuma välisest ja tagaplaanile jääb sporditegemine hea enesetunde pärast. Sest kui niiöelda tulemust ette näidata pole, siis milleks üldse ennast liigutada? Ja see on väga vale mõtteviis, mida promovad igasugused kaalusaated ja staartreenerid.

Tegelikult on hea meel näha seda mõtteviisi juba natuke mõranemas, kuna dieedikultuse märkamine ja kritiseerimine on järjest levinum. Aga selge on, et kõhnuse ülistamine ei kao kuhugi, kuid selle teadvustamine võib ära hoida tõsiseid vaimseid probleeme.

Kes selle filmi publik sinu jaoks on? Kes seda filmi kohe kindlasti vaatama peaks? 

Aus vastus on, et kõik, kellel on keha. Pea igaüks on ise või oma lähedase kaudu kogenud, mida tähendab iluideaalide surve. Eriti hästi saavad sõnumist aru 20- ja 30-aastased, sest meie põlvkond räägib vaimsest tervisest rohkem, me märkame ka survet rohkem.

Samas “Keha võitluse” kinoseanssidel ja erilinastustel oli ka palju vanemaid inimesi, kes tulid hiljem ütlema, et nad poleks kunagi osanud mõelda, et probleem ja mure oma välimuse pärast ei pruugi tulla neis endast, vaid ühiskonnast. Standardid kujunevad ilutööstuses ja reklaamis, alles siis hakkame meie neid püüdma, et oma väärtust tõestada.

Kusjuures ilu, välimuse ja treenituse teemad pole võõrad ka meestele. “Keha võitlus” ei piirdu ainult naistega – oma loo räägib 30-aastane Rory, kellel pealtnäha võiks kõik olemas olla.

Eestis ilmselt ei saaks sellist filmi teha, sest inimesed ei ole valmis ennast avama nii palju? 

Jah, sellist filmi mitte. Toitumishäiretest muidugi saaks teha, aga mitte dieedikultuse võtmes, sest see kontseptsioon pole meil juurdunud. Toitumishäireid nähakse isikliku probleemi ja läbikukkumisena ning mõeldakse, et vaene laps, kuidas siis nii. Saamata aru, et enamasti eelneb toitumishäirele või kehakuvandi probleemile alaväärsustunne lapse- või teismeeas. Tunne ja sageli kinnitus, et sa pole kellegi jaoks piisavalt hea.

“Keha võitlus” on selgelt sotsiaalne ja poliitiline dokumentaalfilm. Võtsin selle hoiaku algusest peale, et keskendun ebavõrdsuse, eelarvamuste, klassierinevuste ja subkultuuride näitamisele. Üks USA kriitik kirjeldas hiljuti filmi kui push-back documentary. See on päris täpne arusaam asjast.

Ei ole ilmselt lihtne panna inimesi ennast sellisel tabuteemal avama. Kas ja kui keeruline oli filmis osalejaid rääkima saada? 

Inimesed avasid end tegelikult loomulikult. Eeltööna rääkisime põhjalikult läbi, miks seda filmi vaja on ja need inimesed mõistavad liigagi hästi, mida tähendab eeskujude puudumine, üksindus ja hirm, et ainult sina oled oma asjadega kimpus.

Laias plaanis ma teadsin, kust need probleemid algavad, kuidas rahulolematus väljendub, mida varjatakse, seega oskasin küsida ka õigeid küsimusi. Suurbritannias on tavaline, et inimesed üleüldse esitlevad end läbi oma lugude. Ehk iseennast nähakse kontekstis ja saadakse aru, mis neid on mõjutanud ja kujundanud. Võimsate lugude põimimine tervikuks ongi selle filmi tugevus.

Oled sa saanud ka personaalselt tagasisidet, kuidas see film on kellegagi resoneerunud, kes on ennast dieedikultuse piiramisrõngast avastanud? 

Tagasiside kestab juba PÖFFi esilinastusest alates. Kõige tavalisem on, et kinos filmi vaadanud inimene kirjutab mulle pärast Facebooki või Instagrami oma loo, mis on selles mõttes tore, et see on esimene samm dieedikultuse tunnistamisel omaenda elus. Alguses ma ei osanud reageerida, aga nüüd näen seda pigem positiivsena – et olgu ma pealegi siis pihiema. Mõistagi ei saa ega hakka ma kellelegi tervisealast nõu andma, sest see pole minu eriala.

Eriti hea meel on mul selle üle, kui minust nooremad küsivad, kuidas ise filmi teha. Sain kevadel 30 ja seni olen pigem ise nende rollis olnud! Ja kui nad vaid teaks, et mina ei tea tegelikult ka mitte midagi! Iga projekt ja selle valmimine on unikaalne, aga muidugi annan nõu, kui kellelgi on mingi konkreetne küsimus.

Alles hiljuti rääkisime päris pikalt telefonis ühe neiuga, kes käib Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mis oli ka minu kool. Aitasin tal mõelda küsimusi, kuidas aru saada, kas tema dokfilmi idee kannab ja milliseid vahendeid tal vaja oleks. Kui ajaliselt vähegi võimalik, siis ambitsioonikaid noori, kellele maailma asjad korda lähevad, aitan ma alati. 

Aga kirjutavad ka need inimesed, kes on probleemi küüsis. Kuidas sa vaimselt sellega toime tuled, et sa neid probleeme enda ellu kaasa ei võta? 

Eks ma alguses elasin võõraid probleeme läbi ka, eriti pärast PÖFFi. Mulle tundus, et pean reageerima ja aitama, aga reaalsus on see, et ma ei saa filmitegijana võtta kohustust kellegi tervisemurede ees. Dokitegijana oled muidugi empaatiline, aga pead piiri tõmbama, et enda vaimset tervist säilitada. Muidu kirjutadki hommikust õhtuni kirju vastu ja otsid nõuandeliine või terapeute, keda soovitada.

Kas filmis üles astunud inimestega hoiate ka veel ühendust? Mida nemad filmist arvasid? 

Hoiame küll. Kohtusime rohkem kui aasta järel nüüd juunis, kui tegime Eesti saatkonna abiga ühisvaatamise. Nende tagasiside on minu jaoks kõige olulisem – just see, et kõigi lugu oleks õiglaselt edasi antud. Joshua Wolrich tegi muidugi hea nalja, et film oli palju parem kui ta ootas. See oli selline veider moment, et naerate koos, aga sisimas mõtled, kas ta tõesti arvas, et ma olen kuu pealt või. 

Kui pandeemia olukord võimaldab, plaanime koos Anti Diet Riot Club aktivistidega linastusi ja üritusi korraldada, et filmi kogukonnas näidata. Ilmselt oli nende peamine hirm see, kas sale valge naine suudab lõpuni aru saada, mida kujutab endast fatphobia, fat liberation liikumine ja selle ajalugu. Olgugi, et see pole otseselt minu võitlus, on võimalik endale asjad selgeks teha. Dieedikultusest ei saa rääkida ilma hirmuta paksuse ees. Sellest hirmust enesepiitsutamine algabki. Ka neil, kes on alati saledad olnud.

Nüüd kui publik on filmi soojalt vastu võtnud ja ka õpingud ootavad ees, siis kas on juba ka kuklas tiksumas mõni mõte, millest sinu järgmine film rääkida võiks? Või elad veel alles selle filmi taktis? 

Kaks teemat on küll, mis mind huvitavad. Ei oska öelda, kas need filmina ilmavalgust näevad, sest eesolev aasta on pühendatud õppimisele, aga esimene idee on naised burleskis. Mehed ka. Mu hea sõbranna on burleskiartist ja mäletan, et jõime sel suvel tema ateljees veini, kui ta küsis, kas ma olen kunagi mõelnud, miks naised tunnevad end ära burleskis ja mitte striptiisis. See oli nii kõikehõlmav ja samas ilmselge vastusega küsimus, et pidin selle kirja panema ja olen sellele iga päev mõelnud. 

Burlesk on etenduskunst, kus esineja väljendab ennast läbi fiktiivsete karakterite, olles seejuures kelmikas või seksikas omaenda tingimustel. Sellisel seksuaalsusel pole striptiisi ja tuima jõllitamisega midagi pistmist. Burlesk võib piirduda mängulisuse ja huumoriga, aga see võib olla ka radikaalne ja ühiskonnakriitiline. Mõlemad pooled on täpselt minu teetass.

Ja teine teema?

Väga suure huviga jälgin, kui suur lõhe on tekkinud põlvkondade vahele. Maailm on viimase kümne aastaga nii palju muutunud, et jõulud ja suguvõsakokkutulekud on paljudes peredes kui miiniväli. Nii Eestis kui globaalselt – midagi head sellest polariseerumisest tulla ei saa.

Vanem põlvkond sageli ei tee valeinfol, meelelahutusel ja faktidel vahet, nooremad üritavad hiliskapitalismis ellu jääda ja neil pole alati energiat, et oma vanemaid infomüras järgi aidata. Huvitav oleks leida perekondi, kes sellest räägiksid. Ja keegi võiks need ideed nüüd üles korjata ja ära teha, sest kui ma homme nendega võttesse läheks, siis ei ütleks ma neid siin välja. Aga need on meie aja suured teemad, mis mind ennastki puudutavad.

Dokumentaalfilm „Keha võitlus“ on ekslusiivselt vaatamiseks saadaval Elisa Huub voogedastusplatvormil. Filmi režissöör-stsenarist on Marian Võsumets, operaatorid Fidelia Regina Randmäe, Norman Tamkivi ja Raivo Teeäär, helilooja Sven Sosnitski, helikujundaja Indrek Soe ja monteerija Joonas Laiapea.

See on Elisa poolt kureeritud ja toimetatud blogi, mis tutvustab firma põnevamaid sündmusi, persoone ja tehnoloogiaid.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.