Venemaa tegevus Ukrainas on oma reaalsuses toonud sõjateema palju lähemale, kui meist enamik seda kunagi on tajunud. Nüüdsest Elisa Elamuse Huubis vaadatav Sam Mendese 2019. aastal kümne Oscariga pärjatud Esimest maailmasõda käsitlev film “1917”, mille loo taustal olevad sündmused sõjas tõesti aset leidsid, aitavad aga ehk natuke mõista seda, mis võib toimuda nende meeste ja naiste sees, kes tänasel päeval oma vabadust kaitsevad.

Kui ühest küljest on sõda iseenesest midagi, mida ilma seda kogemata ei oska ka ette kujutada, siis see film annab pidevalt surmasaamise piiril oleva peategelasest sõduri teekonna edasi nii, et tema läbielamised mõjuvad vähemalt emotsionaalses plaanis üldjoontes täiesti usutavat.

Kaks inglise sõdurit saadetakse läbi vaenlase ehk sakslaste vallutatud territooriumi viima katkenud telefoniliinide tõttu ühendusest ära lõigatud omadele sõnumit planeeritud rünnaku tühistamisest. Rünnakule minek tooks kaasa tuhandete meeste huku ja nende seas on ka ühe peategelase vend.

Filmikangelased mõjuvad usutavalt

Nagu ka praegu on selgeks saanud, on üsna võimatu sellises olukorras jääda neutraalseks, sest ka neutraalsus on tegelikult ühe poole toetamine. Ka „1917-s“ on valik selge: alatud ja halastamatud Saksa poole sõdurid, südames head inimlikud aga peategelastest inglise poisid.

Ometi, filmis on küll mitmeid karme ja adrenaliini üleskütvaid lähistseene tapmisest, kuid mitte ükski neist pole vaatemänguliselt räme. Kuigi tegelased täidavad kangelaslikult oma ülesannet, ei mõju nad võltside psühholoogilistest supermodellidest üliinimestena, vaid lihtsate poistena, kes annavad endast lihtsalt parima ja püüavad sealjuures ellu jääda.

Filmi esimeses pooles kahe peategelasega toimuv on küll täitsa hull, aga samas sõjaolukorda arvestades siiski paraku täiesti usutav.

Linateose teises pooles läheb asi küll täitsa käest ja eriefektidega veidi üle võlli. Kuigi, kui järele mõelda, siis ega sõjas ei teagi, mis tegelikult üle võlli on. Mugavalt diivanil lösutades ei kujutagi ette, millistest olukordadest need inimesed, kes sõdivad, tegelikult läbi peavad käima.

Justku peategelaste kannul

Sisuliselt on tegemist omamoodi sõja-teekonnafilmiga. Kogu asi on üles võetud nii, et lõikekohti ja montaaži näha pole. Jääb mulje, justkui käiksime pidevalt peategelase kannul. See paneb tõesti tundma, et oled sõduritega koos ja liigud temaga katsumusi ületades ülesande täitmise suunas.

Ainus, mis tundub tagantjärgi natuke veider on see, et paaritunnise filmivaatamise jooksul vaheldub päev ööga ja siis jälle päevaga, päikesepaiste pöördub tohutuks tormiks ja ilmamuutus ei jää ka selle juures pidama. Aga ehk võibki seda filmi vaadata kui ühte painavat unenägu, mis justkui tundub reaalne, kuid seda siiski pole.

Sellise tehnilise lahenduse tõttu on film saanud kriitikutelt kõvasti kiita ja pälvis ka parima operaatoritöö Oscari ja veel üheksa Oscari auhinda. Samuti on filmi pärjatud kolme Kuldgloobusega.

Praegu, kui ka kaheksa kuud pärast Venemaa sõda Ukrainas võime end ikka vahetevahel tabada arusaamatuses mõttelt, milleks see üldse ette võeti, ei ole ilmselt vajagi eraldi filmi, et arusaamist sõja mõttetust sügavamalt meelde tuletada. Küll on see film hea selleks, et koos filmisõduritega saada natuke aimu tunnetest, mida inimene lahinguväljal tunda võib.

“1917”

Ameerika Ühendriigid

Režissöör Sam Mendes

Osades: Dean-Charles Chapman, George MacKay, Daniel Mays jt.