Eelmise aasta kahtlemata üks populaarseim kodumaine film oli Eesti-Läti-Leedu-Soome koostöös valminud ajalooline spioonipõnevik “O2”, mis tõi koroonaajal kinosaalidesse üle 75 000 vaataja. Alates tänasest, 4. veebruarist jõuab film taas publiku ette Elisa Huub voogedastusteenuse kaudu.

Osatäitjate hulgas on palju andekaid nimesid, sealhulgas armastatud Linnateatri näitleja Indrek Ojari, kes kehastab filmis Andres Piirsilda. Kuna roll ise polnud suur ja koormus võrdlemisi väike, oli Ojaril aega nautida protsessi. Uurisime näitlejalt eredamaid mälestusi võtteperioodist, meenutusi lapsepõlvest ning rääkisime eesootavatest projektidest.

Indreku sõnul ei filmita bondilikke filme nagu “O2” Eestis iga päev. “See on erakordselt ilus film. Pildi keel on ajastutruu, kõnetav ja hästi õnnestunud. See tõsiasi on klišeeks muutunud, et eesti film peab olema aeglane ja igav, aga siin on Eesti oma action film! Palju on ka jutustamist, samas on palju tegevust ja jälgimist. Ka filmimiskogemus oli äge, sest kolleegid olid meeletult toredad ja tegijad olid hingega asja juures. Kahtlemata on see mõnus vaatamine. Pealegi, Eestis ei tehta sellist filmi tihti, mis juba õigustab selle vaatamist,” ärgitas näitleja kõiki filmi vaatama.

Spiooniks kehastumine oli justkui täide viidud unistus

Filmis “O2” kehastas näitleja spiooni Andres Piirsilda. Roll ise polnud suur, mistõttu polnud suurt koormust ja seda põnevam oli Ojaril Andrese olemust pusida. Osa kirjeldades meenutas Indrek lapsepõlveunistust saada spiooniks: “Lapsepõlves oli mul mäng iseendaga, kus koolist koju tulles teesklesin, et olen salaagent. Viisin tihti vanematele postkastist kirju tuppa ja kujutletavalt võtsin endale sealt uue missiooni. Unistasin, et saaksin seda päriselt teha.”

Ühes stseenis võtab Indrek postkastist kirja välja täpselt nii, nagu ta väikese poisina harjutas. Unistus täitus, kuid roll, milleks ta terve lapsepõlv harjutanud oli, osutus kaameranärvi pärast üllatavalt keeruliseks. Kõige suurem äpardus, mis filmimisel juhtuda võib, on see, kui ei saa võtet esimese duubliga kätte. “Tegime proovi, kõndisin postist sirgelt mööda ja tõmbasin kriipsu. Operaator kiitis, et kõik on ideaalne. Esimese võtte ajal tõmbasin mööda. Kõik taustanäitlejad ja autod liikusid tagasi oma kohtadele ja tegime uuesti. Tõmbasin mööda. Nii umbes 10 korda kokku. Siis oli küll piinlik. Mõtlesin, mida ma seal Lavakas õppisin, kui isegi sellega hakkama ei saa. Süda peksis ja oli hirm, kas jäi usutav, aga lõpuks sain vist ikka hakkama.”

Ka võtteplatsilt eemal sai näitleja palju eredaid mälestusi. Ühel kargel varahommikul koges Ojari hetke, mis jääb igaveseks meelde. “Kõndisin järgmisesse võttepaika, mis asus kuskil Uue Maailma või Kassisaba kandis. Jalutasin Toompuiesteel mäest alla, esimese vabariigi aegne riietus seljas – kaabu peas, mantel, laiad viigipüksid ja vanaaegne portfell. Tundsin, et olingi filmis sees,” kirjeldas ta filmi ja reaalsuse kokku sulamist.

Kui film oma olemuselt oli tõsine, sest spioonid peavadki olema machod mehed, kes kogu aeg kõiki kahtlustavad, siis lava taga sai palju nalja. Mis sa ikka teed pikkade pauside ajal, kui pugistad naerda! Indreku sõnul tehti vahepeal nii palju huumorit, et näitlejatel oli keeruline end karakterisse tagasi viia, sest peas uitasid veel mõtted roppudest kaadritagustest naljadest.

Uus aasta toob uusi väljakutseid

Mis 2021. aasta endaga toob, on Indreku sõnul vara öelda. Küll aga vihjas ta, et kuskil saab teda kindlasti varsti näha. Tallinnas avati lõpuks teatrid, mida näitleja on pikisilmi oodanud. “Tuleb end kokku võtta ja lavastusi taastada, sest suur isu on juba lavale tagasi saada,” rõõmustas ta.

Indrekul on lähikuudel seitsmes erinevas etenduses rolle ja vanast Linnateatrist kolitakse Salme Kultuuri Paleesse. Ees ootab suur pingutus ja kohanemisperiood, kuid näitlejad ootavad kolimist põnevusega, sest uus ruum kingib uusi nüansse. Ettevalmistus rollide jaoks toimub prooviperioodi jooksul, mis kestab kaks kuud. Indrek kõrvutas protsessi korteri remondi, ehituse ja viimistlusega: “Kui lõpetad, keerad ukse enda taga lukku. Kui tekib aeg tagasi minna, keerad ukse jälle lahti, astud korterisse sisse ja jätkad sealt, kus pooleli jäi. Kõik elemendid, mis olid tekkinud, taaselustuvad ja kui on pikemaid pause vahepeal olnud, teeme taastusproovi, kus kõik taastub,” sõnas ta.

Uurides, kuidas Indrek jõuab seitsme lavastuse ja teiste projektidega üheaegselt tegeleda seletas ta muretult, et see ongi tema töö olemus ja aega jagub kõige jaoks. Vahel on raskem, kui etendused toimuvad igapäevaselt esmaspäevast laupäevani, kuid teinekord on jälle rahulik paari üksiku prooviga. Kiirematel aegadel väärtustab Indrek töö vaheldusrikkust: “Kõik lavastused on erinevad, need tasakaalustavad ja täiendavad teineteist. Eelistan mängida midagi, mida pole ammu mänginud ja kui igatsetud rolli mängin, siis eelistan jälle midagi muud.”

Eluaegne näitleja ei näe tihedat graafikut kui suurt väljakutset, vaid peab tööd ennast kui suureks stressi maandajat. Kui on vaja patareisid laadida, siis on kõige olulisem leida kvaliteetaeg iseendaga, näiteks lugeda, pilli mängida või õues olla. Kui kunagi oli päeva tipphetk voodisse heitmine, siis nüüdseks on rahuliku graafikuga tekkinud tüdimus: “Jälle koroona, jälle see voodi. Isegi ei taha magama minna, sest järgmine päev tõotab tulla samasugune.”

Ajalooline spioonipõnevik “O2” viib vaataja Molotovi-Ribbentropi pakti aegsesse Eestisse, aastasse 1939, mil sõjaväeluure kapten naaseb salapärase surma uurimiseks kodumaale. Jälgi ajades joonistub aga üha selgemalt välja Punaarmee Eesti okupeerimise plaan, milles on oma osa mängida Nõukogude sõjaväeluurel. „O2“ on alates 4. veebruarist eksklusiivselt vaadatav Elisa Huub voogedastusteenuses. Filmis löövad lisaks Indrek Ojarile kaasa Priit Võigemast, Elmo Nüganen, Rein Oja, Doris Tislar ja Tambet Tuisk.