Esimene kinoseanss toimus 1896. aastal, vaid veidi alla aasta pärast seda, kui vennad Auguste ja Louis Lumière olid Pariisis avalikkusele demonstreerinud oma uut leiutist, kinematograafi. Ligi kuu pärast Tallinnas toimunud seanssi nägid kino esimest korda ka tartlased.

Kuigi kobarkinodest oli esimene Tallinnasse Hobujaama tänavale rajatud Coca Cola Plaza, avati juba 1955. aastal kino Sõprus, kus algselt näidati filme kahes saalis. 1990. aastate üelminekuperioodil anti majandusraskuste tõttu nii üks kinosaal kui fuajee ja kohvik ööklubide kasutusse.

Tegemist oli esimese panoraamkinoga, mille hiiglaslikus saalis oli üle 1000 koha.

Vene teater asub 1928. aastal valminud tollal Tallinna esinduslikema kinoteatri Gloria Palace ruumides.

Eesti esimene kinominister oli juunikommunist Olga Lauristin, kes 1951. aastal suure poliitilise puhastuslaine tagajärjel ametist tagandati ja määrati jäätmetega tegelema. Tema tütar on teadlane ja poliitik Marju Lauristin.

Inimestel polnud vabal ajal lihtsalt eriti midagi teha: Tallinnas oli nõukogude aja lõpus vaid paarkümmend restorani, ka teatreid, kontserdisaale ja kunstigaleriisid oli märksa vähem kui tänapäeval. Ka televiisoris oli eestikeelseid kanaleid täpselt üks.

Johannes Pääsukese filmitud mängufilm äpardunud karujahist on poliitiline pila, mille ajendiks on Pärnu linnapea Oskar Brackmanni ja ajakirjanik Jaan Karu tegelikult aset leidnud konflikt, laiemaks taustaks aga eestlaste ja baltisakslaste valimisvõitlus Pärnu linnavolikogus.