Telerid on aastate jooksul muutunud aina võimsamaks ja vingemaks ning müügile tulevad muudkui uhkemad ning kvaliteetsema heli ja pildiga seadmed. Ent sellegipoolest ei suuda telerid endiselt edasi anda lõhna. Kas see on lähitulevikus siiski muutumas või kas seda on ikka vaja?

Inimene on lõhnade suhtes väga tundlik

Ehkki pealtnäha võib tunduda, nagu lõhnataju ei mängiks igapäevaelus kuigi suurt rolli, mõjutab millegi või kellegi lõhn meid väga sügavalt. Valusa õppetunni on selle kohta andnud koroonaviiruse läbipõdemine, kus lõhnataju puudumine on üks esimesi sümptomeid, mida märgatakse ning mis läbipõdenuid veel ka kuid hiljem kimbutab.

Just lõhnaga meenub inimestel palju mälestusi ning sestap kasutatakse seda nutikalt ka turunduses, olgu selleks tehasest tulnud uue auto, värskelt aurava kohvi või saiakeste lõhn mõnusas kohvikus, mis inimesi sisse astuma meelitavad.

Esimesed tehnoloogilised katsetused ebaõnnestusid

Ometi pole meil siiani õnnestunud pakkuda filmi vaatamiselamusele lisaks ka lõhnaelamust, ehkki esimesi katsetusi selles vallas tehti juba möödunud sajandi keskel. Näiteks prooviti 1950ndate lõpus kinos süsteemi, kus filmi näitamise ajal lasti saali teatud lõhnu, mis vaatamise konteksti hästi sobisid.

Siiski polnud need esimesed katsetused kuigivõrd õnnestunud: publik kurtis, et lõhn jõudis nendeni alles paar sekundit hiljem ehk siis, kui selleks sobiv hetk filmis oli juba möödunud. Samuti jõudis lõhn erinevatesse saali osadesse erineva intensiivsusega. Seega läks esialgne plaan vähem või rohkem vett vedama ning lõhn pigem rikkus filmielamust.

Ent tehnoloogia on viimase poole sajandi jooksul jõudsalt arenenud ning ühe küsitluse kohaselt eeldab 56% inimestest, et 2030. aastaks on neil võimalik tunda lisaks filmi vaatamisele ka vastavaid lõhnu. On see ikkagi reaalne?

Esimesed tehnoloogilised katsetused on ka juba tõeks saanud: näiteks on loodud digitaalne tehnoloogia, mille abil on see juba mõnes mõttes peaaegu et võimalik. Siiski on lõhnade arv veel väga piiratud ning kuna lõhnad koosnevad väga paljudest eri komponentidest, pole selle edastamine nii lihtne, kui seda on näiteks RGB-värvimudel, kus erinevad värvitoonid tekivad vaid kolme põhivärvi liitumisel. Lõhn on palju komplitseeritum ning teadlaste sõnul on veel väga palju, mida me oma haistmismeele kohta ei tea.

Kas huvi lahtub ajaga või mitte?

Ehkki veel tänaselgi päeval arendatakse tehnoloogiaid, mille abil edastada lõhnu läbi virtuaalreaalsuse, telefoni või teleri, on asjatundjad siiski skeptilised veel ühel põhjusel: kardetavasti pole tarbijal selle võimaluse vastu erilist huvi, või kui ongi, siis on selleks vaid ajutine uudishimu.

Kuna meie nina on lõhnade suhtes väga tundlik, võib lõhna edastav teler tunduda justkui põnev lahendus, ent erinevate ekspertide arvamuste kohaselt tüdineksid inimesed sellest üsna ruttu. Samuti võib juhtuda, et lõhnaseadme kassett vajaks teleri küljes aeg-ajalt vahetamist (sarnaselt nagu printeril). See aga kahandaks veelgi rohkem tolle lisavõimaluse kasutamise tõenäosust.

Sellegipoolest ei tasu meelt heita ning jääb üle loota, et ühel hetkel suudetakse meile pakkuda filmielamusi, mille kogemiseks saame kasutada pea kõiki meeleelundeid. Kes teab, vahest saame peagi ka teleri ekraanil olevaid objekte või tegelasi puudutada?