Kinoarmastus

Mida „Tasujad” sinuga teevad

Kino võib olla eluohtlik. Minu üks kriitilisemaid hetki – selliseid, mil terve elu sekundi jooksul silme eest läbi lippab – saabus justnimelt seal. Filmidel on salakaval kalduvus vaataja enesehinnangule mõjuda. Eriti siis, kui mängus on superkangelased.

Kui tänapäeval uus film välja tuleb, näidatakse seda paar kuud valgel kangal ning edasi saab igaüks seda Netflixist vaadata. Minu lapsepõlves oli asi keerulisem: need vähesed välismaised linateosed, mis siinsesse kinolevisse saabusid, jõudsid kinno umbes korra igal aastal. Üks selliseid oli „Zorro”, mille peaosas möllas ei keegi teine kui Alain Delon.

Iga kord, kui Kosmoses „Zorrot” näidati, lookles piletisaba toonase Võidu väljakuni, tegi tiiru ümber Jaani kiriku, ning jõudis otsaga Kosmose juurde tagasi. Zorro oli minuealiste võimsaim superkangelane. Mis sest, et üleloomulikke oskusi tal polnud, kui, siis ehk võime rapiiriga ükskõik kui kange vastane auklikuks torgata. Ta oli aus, vapper ning, mis kõige olulisem, ta oli võitmatu. Zorro peale võis alati kindel olla, keegi ei saanud temast jagu, kellegi süda polnud nii õige koha peal. Kus häda kõige suurem, seal näis Zorro kõige lähemal olevat. Ka siis, kui filmi lõputiitrid ammu ära olid jooksnud.

Ma väljusin ühel kevadisel pärastlõunal Kosmosest, hing täpselt sama kummis nagu kõigil varasematel kordadel, mil „Zorrot” vaadanud olin. Ühtäkki läbis mind tunne, justkui oleksid lemmikkangelase oskused kinolinalt ka minu lihastesse jõudnud. Justkui oleksin sama osav, kui too lassoga vaenlasi kümnete meetrite kauguselt pikali niitev imeinimene.

Jäin seisma, keerasin ringi, ning nägin enda ees poissi, kes oli minust vähemalt kaks korda suurem. Täpselt nii, nagu olid kaks korda suuremad nood pahalased, kelle Zorro väikese näpuga pikali lükkas. Ma kujutlesin oma parema käe Zorro omaks, mõtlesin sellesse mõõga ning kukkusin poisi nina all vehkima, teda olematu rapiiriga surnuks torgates.

Aga ta ei surnud. Poiss seisis ning jõllitas mind nagu härg, kellele on punase rätiku asemel miskipärast valget näidatud. Ja siis läks lahti.

Ta ütles vene keeles midagi hirmuäratavat ning tormas mulle kallale. Ma hakkasin jooksma, küllap uskudes, et mul õnnestub hädaohu eest sama kiiresti põgeneda nagu Zorrol selle juurde tormata. Aga ei õnnestunud. Poiss sai mu kätte ning oleks mu vaeseomaks kolkinud, kui väljas natukenegi hämaram olnuks. Ta piirdus paari obadusega roietesse ning lahkus kurjalt sajatades.

Ma ei olnudki Zorro. Ma ei olnudki superkangelane, kuigi tahtsin sellesse nii väga uskuda. Ma olin kõige tavalisem surelik, kes püüab oma piiratusest fantaasiamaailma abiga lahti saada. Eks ma omamoodi saingi, ega ma muidu nii ebavõrdse vastasega tüli poleks norinud.

Ja seda suurema õhinaga ootan uut „Tasujate” filmi. Mitte selleks, et kinost väljudes end Raudmeheks või Hulkiks mõelda ning esimese ettejuhtuva mehemürakaga kaklema hakata. Selleks olen ma ühe mälestusväärse peksasaamise võrra targem. Küll aga igatsen seda tunnet, mis mu nelikümmend aastat tagasi sõna otseses mõttes eluohtlikku olukorda paiskas. Tunnet, et vähemalt oma peas olen ma võimeline ükskõik milleks. Ma tean, et olen. Igaüks on. Me lihtsalt vajame superkangelasi, kes seda meile aeg-ajalt meelde tuletaksid. Isegi kui see peaks tähendama eluohtlikesse olukordadesse sattumist – neil on nimelt inimloomusele maagiline mõju.

Kus “Tasujaid” vaadata?

“Tasujaid” saad minna vaatama Tasku keskusesse, T1 kaubanduskeskusesse või Kosmosesse.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.