Kuidas Sulle meeldiks elada linnas, mille olulisemad kinod on „Rahvuslane”, „Sini-must-valge”, „Patrioot”, „Kodukotkas”, „Suitsupääsuke” ja nõnda edasi? Ega midagi hullu, eksole, nimed nagu nimed ikka. Kuigi kinodele võib-olla just mitte kõige sobivamad.

Ometi käisid tallinlased veel hiljuti sarnaselt laetud nimedega kinodes: „Pioneer”, „Oktoober”, „Võit,” „Rahu” ja veel hulk taoliste nimedega asutusi, kus nõukogude filmihuviline oma kunstikirge rahuldamas sai käia. Mõnes kinos seansi algusest hoolimata, näiteks „Pioneeris” võisid Brežnevi-ajal suvalisel hetkel sisse jalutada, filmi poole pealt vaatama hakata ning järgmise seansi ajal selle osa, mis ennist nägemata jäi, järele vaadata.

Minu lapsepõlves olid kinod pea ainus koht, kus tavaline inimene rusuva tegelikkuse eest pooleteiseks tunniks põgenema pääses. Ja kui film kaks tundi juhtus kestma – välismaised tihtilugu kestsid – lahutati film „kaheks seeriaks”, mis andis võimaluse pileti eest tavalise 25 kopika eest 50 kasseerida. Kaks seeriat, järelikult kaks filmi!

Nood kaheseerialised jooksid reeglina kinos, mille tähendus kujunes aastatega suuremaks kui keegi 1964. aastal, mil too maja avati, ette oskas kujutada. See kino oli „Kosmos”, mille nimi võis ühest küljest propagandistlikult kõlada – kosmoseuuringud olid Nõukogude Liidus tohutu ideoloogiline relv –, kuid kirjeldas ootamatult hästi tunnet, mis sind „Kosmosesse” sisenedes tabas.

Tänapäevaseid multiplekse polnud sel ajal isegi Ameerikas, kuigi ametlikult sündis multipleks 1963. aastal. Ehk aasta enne „Kosmose” avamist. Ent selliseid ekraane, nagu me täna kinosaalides harjunud oleme nägema, polnud Tallinnas kusagil. Välja arvatud „Kosmoses”. Ja see tegi Tõnismäe veerel asuvast kinost tõelise kultuurinähtuse.

Kui sul „Peata ratsaniku” seansile tagumiste ridade pileteid ei õnnestunud saada, pidid esimestes kaela vaata et kahekorra keerama, et hobuse liikumist pilguga ühest ekraani otsast teiseni saata. „Kosmos” oli sõna otseses mõttes peadpööritav. Ning muidugi oli see võimas. Eriti 1970ndatel, mil ilma peata ratsanikust suutis tugevamaid emotsioone tekitada vaid ekraan, millel ta kummituslikult liikus.

Eestis elab terve põlvkond inimesi, kelle arusaam filmist (ja väga võimalik, et tervest maailmast) just „Kosmoses” välja kujunes. Ükski hilisem kinoelamus – ei Eestis, Ameerikas ega kusagil mujal – pole suutnud Kosmose tähendust minu jaoks muuta. See oli ja ilmselt jääbki üheks vähestest hoonetest, mille kohta võib häbenemata „kultuurifenomen” öelda. Jumal tänatud, et see tänaseni töötab. „Võit” ja „Oktoober” pandi juba ammu kinni. „Pioneerist” rääkimata.