Mihkel Raud: Esilinastus teeb filmi alati paremaks

Foto: Patrik Tamm.

Loomeinimesed on edevad. Kui Urmas Ott esimest korda Ameerikas käis ning sellest telesaate tegi, filmis ta käsikaameraga ühe kaubamaja fassaadi. Tõmbas sujuva panoraami üle vaateakna ning kui märkas, et tema peegelpilt vaateaknalt kaadrisse paistab, pidurdas panoraami aeglaseks, et kujutis kaadrist liiga kiiresti ei kaoks.

Üks kuulus eesti laulja kinkinud oma ansambli kitarrimängijale sünnipäevaks postkaardi – iseenda pildiga. Teine kuulus laulja kandis igal võimalusel – sealhulgas laval esinedes – iseenda näopildiga T-särki.

Üks kirjanik aga ütles, et kui ta näidendit kirjutab, mõtleb ta ainult sellest, kuidas esietendusel lavale marsib ning saalitäis vaimustunud inimesi talle aplodeerib. See kirjanik olen mina. Ning ainuüksi asjaolu, et end kirjanikuks nimetan, on tunnistuseks minu piiritust edevusest.

Foto: Patrik Tamm.

Kuid esietenduste ja -linastuste õhkkond on tõepoolest eriline. Üks asi on kõik nood punased vaibad, kostüümilaenutusest hangitud frakid, üüratud pildigaleriid online-portaalides ning afterparty, kuhu fotograafe ei lasta.

Ent filmi esmane ilmumine rahva ette loob ühe teisegi mõõtme: ükskõik, kui hea või keskpärane too film ei ole, suhtuvad inimesed sellesse kolm korda heatahtlikumalt kui iga järgmine publik. Esilinastuse õhkkond kohustab ootusärev olema isegi siis, kui tegelikku ärevust ei ole.

Kui film on hea, tunned sellest topeltrõõmu. Sa võid vähimagi piinlikkuseta afterparty’l režissööri külje alla ujuda ning õhata, kuidas nähtu sind puudutas. Kui oli halb, pead sedasama tegema – tegijaid taevani kiitma –, kuid sedapuhku valetamise hinnaga. Mõni eriti küüniline (loe: aus) filmisõber leiab endas julguse (loe: ülbuse) peaosatäitjale otse näkku öelda, mis ta asjast arvab. Üldiselt on esilinastuste õhkkond aga pigem rõõmus ning „sellist jama pole ikka väga ammu näinud” lausutakse üksteisele alles järelpeo järelpeol.

Esilinastuste teine eripära sarnaneb spordivõistlustega. Treenerid räägivad alati, kuidas nad peale suurvõitu kolm minutit emotsionaalses paradiisis viibivad, ent seejärel tiitli kaitsmise peale mõtlema hakkavad.

Foto: Allar Mehik.

Esikatega on natuke sarnane lugu – beebi on pidulikult ellu astunud, vanemad tunnevad oma võsukese üle uhkust, ent juba järgmisel päeval visatakse laps tegelikku ellu. Kinosaalid täituvad tavaliste inimestega, keda ei kohusta ei punased vaibad ega õhtukleidid. Nad vaatavad filmi sellisena, nagu see tegelikult on.

Mõni ime, et sarnaselt treeneritega muudab see teadmine suvalise režissööri murelikuks. Isegi Tanel Toom ja Ivo Felt olid märgatavalt ebakindlad, kui nende käest „Tõe ja õiguse” võimaliku kassaedu kohta päriti.

Ent ega see tühiasi tõelist pidu ära suuda rikkuda. Aplaus on garanteeritud, rõõmsad näod iseenesest mõistetavad ja kaasatoodud lilli ei viska keegi ära, isegi kui film kehv satub olema. Need viis minutit au ning kuulsust kaaluvad üles ükskõik kui suure kaubandusliku hävingu või kriitikatule. Ainuüksi sellepärast tasub pool aastat käsikirja kirjutada.

CINAMON jagab siin kino telgitaguseid, kaasab kinoelamustesse ja hoiab pilgu kuumimatel kinouudistel.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.