Hetke pärast löövad kõik Harry Potteri fännid mu maha. Teades, kui palju neid ainüksi Eestis elab, tähendab see tuhandeid kordi mahalöödud saamist.

Aga midagi pole teha – mulle ei meeldi Potter. Kohe üldse ei meeldi. Ja ma väidan midagi nii resoluutset ise lehekülgegi J. K. Rowlingu raamatuist lugemata. Ma olen näinud pelgalt ühte filmi. Ent sellest piisas.

Üldiselt peetakse raamatute põhjal filmi tegemist lootusetuks ülesandeks. See tähendab – ülesanne ise polegi nii lootusetu, raamatu tasemeni küündiva filmi tegemine aga on. Kirjutatud tekst jätab ruumi lugeja kujutlusele, film on sunnitud kõik sõna otseses mõttes puust ja punaseks tegema.

Õudusfilmide tegijad teavad, et hirmus pole see, mida sa näed, vaid see, milleni kaamera ei jõua. Raamat viib asja veel kaugemale. Siin polegi kaamerat, on lugu ja lugeja. Iga tegelane on just täpselt sellisest materjalist ning seda värvi, nagu tahab lugeja. Kaameraläätse asemel liigub valgus läbi lugeja silmamuna, montaaž toimub lugeja ajus, ning nagu ameeriklased sellistel puhkudel öelda armastavad: sky is the limit.

Teisalt räägib filmi kasuks formaat. Täpsemalt pikkus, sest mis tahes raamatu lugemiseks – vähemalt sellise, mille järgi filmi annab teha – kulub päevi. Film on seevastu kahe tunniga läbi. Info kogus justkui sama, protsessimise aeg märgatavalt lühem. Rõhk langeb aga sõnale „justkui”, sest tekst suudab tegelasi ning nende konflikte kirjeldada täpsemini kui kaks näitlejat, kes poolteist minutit tänavanurgal vaidlevad. Ometi suudab iga „Tõe ja õiguse” vaataja kirjandi teost ennast sirvimata vähemalt kolmele kirjutada.

Iga reegli kinnituseks on muidugi erand. Raamatute ja filmide puhul rohkemgi kui üks. Kui ma esimest korda Stephen Kingi õudusromaani „The Shining” ekraniseeringut nägin, ei suutnud  mitu nädalat rahulikult magada. See film oli nii närveõgiv, et hüppasin iga varju peale toasussidest välja. Samas oli loo autor filmi suhtes kriitiline. Polevat piisavalt raamatutruu. Tegelased liiga üheplaanilised. Ja üleüldse on raamat alati parem kui film. Kingi kuulsat romaani lugema asudes tabas mind aga teatav pettumus. Oli õunde küll, aga ei olnud õudsem kui film. Sama õudne oli.

Neil päevil tehakse filme isegi pildiraamatutest. Ja nüüd löövad mu maha kõik koomiksite fännid, sest julgesin nende piibleid pildiraamatuteks nimetada. Paraku ei suuda paar jutumulli pildiraamatust romaani teha. Teevad äärmisel juhul graafilise romaani, nagu koomiksilaadseid teoseid aeg-ajalt kutsutakse. Batman, Spiderman, Superman, Iron Man ja misiganes muu man. Vinge kraam, sest erinevalt paljudest „päris” romaanidest puuduvad graafilistes reeglid, mis tegelasi kangelastegusid sooritamast takistavad. Aga küllap oskab koomiksifänn paremini arvata, mil määral Spiderman kinolinal sama usutavalt hüppab kui koomiksi lehekülgedel.

Sama kehtib tegelikult Harry Potteri kohta, nii et võtan oma sõnad heaga tagasi.

Kino ootab!

Stephen Kingi raamatul põhinev SEE on tagasi teises osas filmiga “SEE: TEINE PEATÜKK”. Piletid on juba müügil ja CINAMONis näeb filmi alates 4.09.