Kinoarmastus

Mihkel Raud: Võta oma näpud palkide vahelt välja!

Foto: Patrik Tamm

Üks eesti muusik ütles kunagi järgmised sõnad: „Jumal lubab Metsatöllul tegutseda vaid selleks, et inimesed hakkasid aru saama, kui ilus asi on vaikus.”

Ülekohtune, ülbe, häbematu ning ebaõiglane hinnang. Too muusik pole küündinud Metsatöllu saavutustest veerandinigi. Küllap ta seepärast nõnda õelalt kõneleski. Kadedus paneb hullemaidki asju tegema.

Ometi on selles nurjatus väites terake tõtt. Ei – mitte Metsatöllu osas. Ent millegi hindamiseks tuleb seda tõepoolest mõne teise asjaga kõrvutada, kasvõi vaikusega.

Ühes tuntud anekdoodis hoiab mees sõrmi kahe palgi vahel.

„Miks sa oma kätt nõndamoodi palkide vahel hoiad? Kas sul valus ei ole?” uurib möödakäija.

„On muidugi,” vastab mees. „Aga mõtle, kui mõnus mul siis on, kui käe lõpuks välja tõmban!”

Mõtlesin sellele kõigele mõne nädala eest ühes ostukeskuses televiisorit valides.

Milline on parim? Kas 4K on piisav? Mis see HD on? Mille poolest on 65 tolli etem kui 32? Kui mul on vägev telekas, siis kas sellest piisab? Või peab mul sama võimas audiosüsteem toeks olema? Ja kuidas on signaaliga, mille kaablioperaator mu majja toob? Äkki nii, et telekas on küll mega, aga pilt on ikka ähmane, sest signaal on kehvake?

Müügimees kehitas õlgu ja hakkas midagi emast ja tütrest sonima. Et ühtedele pidi üks, teistele teine meeldima. Mida kuradit nad koolis müügimeestele õpetavad? Pläma ajama või telekaid müüma?

Foto: Patrik Tamm

Seisin abitult telekate seina ees, ega suutnud aru saada, milline neist mulle meeldib. Ema või tütar? Või hoopis vanaema?

Lõin käega ning sõitsin liftiga paar korrust kõrgemale. Milleks mulle tuhandeeurone televiisor, kui saan kümne eest miljon korda vingema kogemuse? Mul võib kodus maailma suurim ekraan olla, õige plahvatus toimub ikkagi vaid ühes kohas. Kinos.

Kui terroristid maju õhivad, tehku seda parem kinosaalis kui minu magamistoas. Pauk on vingem, klaasikillud suuremad, šokk jahmatavam. Terroriaktist on saanud meelelahutus ja see on juba eraldi teema. Aga kui meelelahutus, siis olgu juba korralik. Võib-olla sööbivad kiljuvate inimeste kannatused tugevamini mu ajju, kui neid võimalikult kirkalt näen. Võib-olla saab sedakaudu minust natuke kaastundlikum inimene. Ehk jään mõtisklema, kui homme ajalehest Kabulis toimunud pommiplahvatuse kohta loen.

Ma ei tea, kuidas Metsatöllu juurest Afganistani jõudsin. Aga ma tean, et laserprojektor näitab detailirohkemat pilti kui ükskõik milline televiisor. Ja et vähemalt korra kuus tasub kinos käia. Muidu jäädki televiisorit vahtides näppe kahe palgi vahel hoidma.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.