Banaan on eestlase jaoks vabaduse sümbol. Kui Eesti Vabariik taastati, tähistasime seda suure hulga banaanidega. See on tänini nii jäänud. Aga kuidas on võimalik, et kaugelt Ladina-Ameerikast saabuv banaan maksab alla 1 euro? See on odavam kui porgand, mis meil siinsamas kasvab. 

Vaata videot eksperimendist siit!

Selgitamaks, miks Eesti poodides müüdav banaan nii odav on, oleme pannud üles müügitelgi, valmistanud ette materjalid ja püüame möödujaid odava banaanikilo hinnaga. Eesmärgiks tekitada inimestes huvi, et siis neid informeerida tegelikust olukorrast banaanitööstuses. 

Saabuvad esimesed kliendid, keda tingimustest ka kohe teavitame.

“Kasutame lapstööjõudu. Nemad üldse ei taha palka saada, sobib teile?”
“Lapstööjõudu?”
“Jaa, sest lapsed ei taha üldse palka saada.”
“Siis on kuidagi piinlik lausa osta.”
“Kuskilt selle hinna peab alla saama, selle võrra saame odavat banaani pakkuda.”
“No andke mulle need kolm tükki,” ei lase proua end lõpuni siiski lapstööjõust heidutada.

“Mitu-mitu Eesti täit lapsi ei saa käia koolis, vaid teevad odava raha eest tööd, et meie saaksime siin rõõmsalt banaane osta ja neid süüa,” kirjeldab MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise eestvedaja Kristina Mänd baananitootmise tagamaid.

Häbi on, aga banaani tahaks

“Me sageli ei mõtle sellele, et odav banaan tuleb selle hinnaga, et lapsed töötavad ja töötajad töötavad igasugustes tingimustes,” kirjeldab Marii Karell ostjale odava hinna tausta.

“Mul on häbi,” lausub banaaniostja vaikselt 20-sendist käes keerutades.
“Aga tahate kindlasti osta neid?”
“Jah!”
“Sest kui te ostate kallimad banaanid, siis inimesed saavad normaalselt palka teenida.”
“…”
“20 senti on need neli banaani.”

“Miks ei tohi, kes see keelab!”

“Saame ka lapstööjõudu kasutada, lastele ei pea üldse raha maksma,” jätkab Marii müügitööd.
“Issand, seda ei tohi ju!” on ostja kohkunud.
“Miks ei tohi, kes see keelab,” kommenteerib kõrvalt oma banaanid juba kätte saanud mees.
“Hondurases tohib kõike. Koolis nad ei käi, saavad vähemalt istanduses töötada,” on Mariil müügiargument käepärast.
“Andke mulle 50 sendi eest,” jääb esialgu kohkunud proua siiski kaubaga nõusse.

Lapstööjõu kasutamine ei ole mingi nali. Nagu ei ole nali ka kõik ülejäänu, mida te järgnevas loos kuulete. See võib kõlada šokeerivalt, aga me kõik igapäevaselt ostame poest banaane, mida pole toodetud ausa kaubanduse teel.

Dokumentaalfilmi “Banana Split” andmetel teenivad banaaniistanduse töötajad 5 dollarit päevas. Seejuures iga väikse eksimuse puhul on karistuseks palga vähendamine. Maksimaalselt teenib istanduse töötaja selliste arvude puhul 150 dollarit kuus. Ja seda ka siis kui kõik päevad töötada. Puhkepäevadeta.

Andke raha töölistele!

“4,69 pean sulle tagasi andma,” loeb Marii ostjale raha tagasi.
“Ei pea,” lausub äsja kilogrammi banaane ostnud härra juba lahkudes ja lisab: “Andke neile töölistele.”

“Täiesti lapstööjõud,” hakkab Marii oma järgmist müügikõnet pidama.
“Jaa, jaa,” ei lase ostjad end heidutada.
“Sobib teile?”
“Jaa, jaa,” kõlab taas ja otsitakse kilekott välja.

 Kas tõesti on olukord istandustes nii hull?

“See, kuidas meile saab nii odav banaan tulla. Sealt täpselt see tulebki. Jaemüüja ja maaletooja, ega nemad ei jäta oma kasu sealt välja võtmata.  Lõigatakse ikka kõige nõrgema pealt ja see kõige nõrgem on see tööline seal,” kinnitab Kristina Mänd meie müügijuttu.

“Töötajatele me ei maksa. Hondurase inimestel ei ole erilisi ootusi palga suhtes. Kõik emad kohe tööle, ei ole mingit beebiga kodus olemist,” läheb müügitöö uue hooga käima.

“Siis ma ei soovi neid. Miks te ei maksa neile? Makske ikka,” on banaani ostma tulnud härra meis pettunud. 

“Aga Eesti inimesed tahavad odavat banaani saada,” vastab Marii ja lisab: “Paljud Euroopa inimesed tahavad odavat banaani saada ja kuskilt peab see hind ju tulema. Võiks maksta, aga siis ei saa äri ajada.”

“See on nii kahepalgeline ju,” ei ole mees meie äriga rahul.

“On,” nõustub Marii.

“Siis ei saa ju osta,” jääb mees enesele kindlaks ja lahkub banaanideta.

Prisma müüb püsivalt banaane hinnaga  95 senti kilogramm. Ka teised supermarketid kauplevad banaaniga, mille kilohind jääb alla ühe euro. 

Suur hulk pestitsiide? Jah, palun!

“Tohtutu maa-ala on tühjaks tehtud. Kõik vihmamets on maha põletatud. Selle asemel on banaan istutatud monokultuurina, midagi muud seal ei kasva. See tähendab, et banaanipuud miski ei kaitse ja selleks, et ta ei saaks haigusi, tuleb teda pidevalt pritsida ja siis väetada ja pritsida ja väetada ja pritsida,” kirjeldab Kristina Mänd elu istanduses.

“Absoluutselt ei pea muretsema. Need banaanid säilivad väga kaua, sest nad on pestitsiididega üle pritsitud,” hirmutab Marii järgmisi ostjaid ja lisab: “Ma ise hoidsin nädal aega akna laua peal, väga ilusti säilis.”

“Minul läksid mustaks ükskord aknalaua peal,” räägib järgmine klient oma kogemusest.

“Ei need lähe, need on hästi ära pritsitud,” julgustab Marii ostjat.

“No siis on hea,” on mees kaubaga rahul.

“Kasutame palju pestitsiide, siis ei pea taimi välja vahetama,” alustab Marii müügijuttu järgmisele huvilisele ning jätkab “Lisaks kasutame lapstööjõudu, sest lapsed raha ei taha onju…”

Huviline keerab aga kiirelt selja ja lausub: “Ma lähen ostan Biomarketist.”

Enamik Euroopa banaanidest tuleb Ladina-Ameerikast. Just augustis kirjutas ajakirjandus, et ohtlik Panama haigus on jõudnud ka Lõuna-Ameerika banaaniistandustesse. Hoolimata kõigist pestitsiididest. Loomulikult on pestitsiididel negatiivne mõju keskkonnale. Kuid mitte ainult. Rand Garo töötas terve elu enne pensionile jäämist banaaniistanduses.  

“Lihtsalt pritsisin,” kirjeldab Rand Garo filmis Banana Split oma tööd ning jätkab: “See oli mu töö. Välja tulles olin üleni valge. Nägu ja käed kõik mürgiga koos. Inimesi sai surma. Nad viidi haiglasse ja maeti maha. Ise ei näinud, aga öeldi, et nad olid seest sinised. Sinised. Ajud ka sinised.”

Koor ei ole kile

Miks banaani puhul vahet on kas pritsitakse või mitte? Ma ju koorin ta ära.

“Banaani koor ei ole kile,” vastab Biomarketi juht Priit Mikelsaar ja lisab: “Seal käib pidev ainete liikumine. See on nagu inimese nahk, naha peale pannes mürgid tulevad organismi.”

Tegelikult ei ole ju raske mõista, et ilma väetiste ja pestitsiidideta kasvatatud banaan on parem. Paraku on ta ka oluliselt kallim.

“Mahebanaani hind jääb kahe euro ringi igalpool. Ka Saksamaal on ta 1,90 võib-olla Lidlis on ta 1,70. See näitab seda, et kui sa kasvatad banaani võimalikult efektiivselt keemiavabalt, siis see hind on laias laastus kaks eurot. Kas on võimalik banaani hind saada ühe euro peale? Jah! Pane siis natuke väetisi ja kemikaale ning sa saad suuremad saagid,” võtab Mikelsaar kokku mahe- ja tavabanaani hinnaerinevuse.

Lisaks pritsimisele kasutatakse veel põllumajanduspreparaate sisaldavaid kilekotte, mis iga banaanikobara ümber pannakse. On vist isegi liigne lisada, et need on ühekordseks kasutamiseks ja leiavad oma lõpu kohalikes prügilates või jäävad lihtsalt istandustesse vedelema.Ebaõiglaselt koheldud tööjõud, kemikaalid ja keskkonnaprobleemidest mööda vaatamine teevadki kokku odava banaani, mida on siis võimalik suurtes kogustes müüa ja süüa. 

Klient valib poodi banaani hinna järgi

Väidetavalt pidi eestlane poodi valimagi banaani hinna järgi. Läheb sinna poodi, kus on kõige odavam banaan.

“Banaan on meil nii odav, et inimesed ostavad seda väga palju ja kui see läheb tal pahaks, siis ta laseb sel südame rahuga minna ja viskab selle ära. Omakorda tekitades nõudlust üha rohkema ja rohkema banaani järele, mida tootja omakorda survestab, et oleks odavam, odavam ja odavam,” paneb Kristina Mänd odavas hinnas osa süüd ka tarbijale.

Kui saagikust saab kõrgel hoida kemikaalide abil, siis üllatuslikult keeruline on banaanipuu kasvama panek. Enamik banaane on steriilsed ja ei tooda üldse seemneid. Seetõttu me ka süües neid ei leia. Selleks, et saada uusi banaane on vaja tuhandeid taimi ristata. See on raske töö, mida tehakse käsitsi. Paarist tuhandest kilogrammist pressitud banaanidest sõelutakse lõpuks välja 1-2 seemet.

Mis on lahenduseks?

“Vali neid banaane, mille peal on mahemärgis või biomärgis või Fair Trade. Just kuulsin ühelt poeketilt, et nemad võtavad Fair Trade’i korralikult valikusse,” pakub Kristina Mänd lahenduseks. 

Selleks suureks ketiks on Prisma. Eks näis, kuidas neil läheb. Mahebanaanide müük on neil siiani väga marginaalne olnud. Meie aga müüsime vähem kui 2 tunniga maha 90 kg banaane. See näitab, kui oluline kaup banaan ikkagi meie jaoks on.

“Banaan on veel müüdum kui piim?”

“Jaa, täpselt nii,” kinnitab Prisma sortimendidirektor Pille Raaliste.

“Veel müüdum kui leib?”

“Jaa, täpselt nii!”