Facebook ütleb, kes mu sõpradest pildil on. Telefon läheb lukust lahti ainult peale vaadates. Lapsele naljakaid videokõnesid tehes saab naljaka kübara pähe panna ja virtuaalseid kalu süüa. Telefon teeb lihtsalt talle naeratades minust pildi ja ennustab, kui vana ma olen või mis tuju mul parasjagu on. Jah, kõigi nende igapäevaste asjade taga on näotuvastustehnoloogia.

Selle taga, et telefon sind ära tunneks ja sa videos naeratades lahedad vuntsid ette saaksid, on algorütm, mis analüüsib erinevaid punkte näos ja teeb sellest järeldusi, kus asub sinu suu, silmad, nina ja muud oluline näos. 

Kuid näotuvastus ei ole ainult telefonis lahedate asjade jaoks mõeldud. Näotuvastuse riikliku kasutamise esinumber maailmas on Hiina. Tahad osta praetud kana? Vaata kaamerasse ja naerata, ongi makstud. Ootad lennujaama passikontrollis? Aga palun, automaatne näotuvastusega süsteem laseb sind läbi 12 sekundiga. 

Uus tehnoloogia tundub kui hea ja kasulik abimees, kuid tehnoloogiahuviline spordibioloog Kristjan Port ütleb, et asi ei ole sugugi ainult roosiline, vaid siin on tõsine oht privaatsusele.

Kõik, mis Hiinas toimub, ei ole seotud kodanikele pakutavate vahvate teenustega, vaid hoopis inimeste allutamisega süsteemile.

“Hiinas on sotsiaalse krediidi süsteem. Kui sa teatud korrad oled milleski eksinud, siis piiratakse sinu juurdepääs riigi teenustele,” kirjeldab Kristjan Port olukorda Hiinas.

Võib juhtuda, et lähed üle tee vales kohas ja pärast ei saa rongiga sõita. “Pärast on nähtamatult sinul pea kohal punane tuli ja kui politsei sind näeb, peab su kinni ja uurib lisaandmeid su kohta. Tulemus on see, et sa jääd rongist maha,” sõnab Port.

Kuidas näotuvastustehnoloogia toimib ja kas tulevikus peab privaatsuse hindaja fooliumist mütsiga käima või piisab ägedast parukast, näeb juba täna õhtul kell 20:00 TV3 saates “Laser”.