Kui oled inimene, kes otsib kinoekraanidelt jõulisi ja dramaatilisi emotsioone, tundeküllaseid konflikte ning südamlikke lugusid, siis need PÖFFil linastuvad filmid on mõeldud sulle.

„Catwalk”

Rootsi 

Režissöör Johan Skog

Unistada tuleb suurelt ja seda, kes seda teha julgeb, võib ees oodata uhke lend. Nii juhtub ka selle dokumentaalfilmi peategelase Emmaga. Emma on erivajadustega tüdruk, aga tema unistuseks on saada modelliks. Tema visadus ja sihikindlus ei lase sellel suurel ja võimsal unistusel surra. Ja vahel pakub elu ootamatuid lahendusi: Emma teed ristuvad kuulsa teatriomanikuga, kellega koos võetakse eesmärgiks jõuda New Yorgi moelavadele.

Südamlik ja kaasahaarav dokumentaalfilm näitab meile taas kord, et erinevused üksnes rikastavad inimesi ning ilu peitub ikka ja ainult inimese enda sees. 

„Hüvasti, NSVL”

Soome, Eesti 

Režissöör Lauri Randla

Johannes on ingerisoome poiss, kes elab vanavanematega Nõukogude Eesti salajases linnas. Ükskord läheb ta keelatud kohas ujuma ja sellest tekib suur jama. Lausa nii suur, et selle lõpptulemusena peab perekond elukohta vahetama. Poiss tunneb end sageli üksildasena: ümberringi on valdavalt eesti ja vene lapsed, tema pole kumbagi. Kogu tõrjutus kaob aga päeval, kui Soome tööle pääsenud ema hakkab Johannesele tooma asju, mida kellelgi pole. 

Vaevalt teadvustas filmi autor Lauri Randla väikese poisina laevale astudes ja üle lahe oma uuele kodumaale Soome sõites, et tema pagasi kõige väärtuslikum osa asub aju mäluriiulitel. 30 aastat hiljem korrastab Lauri need mälukillud ja sellest saab tema esimene täispikk mängufilm, lõbus ja südamlik.  

„Ülakorruse rahvas”

Hispaania

 Režissöör Cesc Gay 

Laura ja Julio on üks pealtnäha ideaalsena näivatest paaridest. Keegi ei tea, et tegelikult veeretavad nad päevi õhtusse ägedate vaidluste saatel. Vaid külla kutsutud naabrite ees on paar võimeline sõjakirve padja alla peitma. Enda rõõmuks või kurvastuseks saavad nad allamäge kulgeva veiniõhtu jooksul teada, et naabridki pole sugugi nii ontlikud, kui fassaad arvata lubas.

Selles Hispaania draamas on kergust ja suhteprobleeme, mis sobivad argiõhtuseks meelelahutuseks, mõnel juhul ka lohutuseks. Vahel polegi midagi turgutavamat, kui jälgida kõrvalt õhtusööki, mis algab süütu punase veini ja lõpeb grupiteraapiaga.