Kindlasti on suur osa inimesi korra elu jooksul sattunud vaatama juhuslikult või teadlikult mingisugust kummalise süžeega filmi, peale mille vaatamist valdavad vaatajat veidrad ja mõtlemapanevad tunded.
Siin on neli sellist filmi PÖFFi kavast.
„Peegelpildis”
Läti, Leedu
Režissöör Laila Pakalnina
Läti režissöör ja stsenarist Laila Pakalniņa on oma isepäiselt filmikeele ja narratiiviga eksperimenteeriva loominguga teinud ilma kõikmõeldavatel filmifestivalidel, sealhulgas PÖFFil, kus linastus eelmisel aastal ka tema dokumentaalfilm “Lusikas”. Tema filmid on justkui muinaslood, kuhu on segatud tubli annust ühiskonnakriitikat.
Seekord on jõudnud järg “Lumivalgekese” kätte, kuid unustage kõik seninähtu, mis selle tuntud muinasloo alusel on filmilindile jõudnud. “Peegelpildis” on justkui maailma jõusaal, kus otsitakse CrossFitist valatud higipisarate saatel vastust küsimusele, kes on kõige tugevam ja vastupidavam siin ilma peal.
„Estanislao”
Mehhiko
Režissöör Alejandro Guzmán Alvarez
Kohati 1977. aasta USA õuduka “Eraserhead” laadi film tigeda loomuga salapärasest mehest, kes pöördub pärast pikka eemalolekut tagasi koju, kus peab läbi saama nii oma alkohoolikust isaga, aga ka linnukujulise olendiga, kes käib teda öösiti piinamas.
Mõjusa mustvalge kaameratööga enigmaatiline lugu toetub paljuski hea õudusfilmi reeglile – koletised tekivad meie endi hirmudest. Kes siis õigupoolest on see linnukujuline olend ja mis veel tähtsam, kes on see Estanislao, sellele peab vaataja ise vastuse leidma.
„Läbinisti süütu”
Hispaania
Režissöör Manuel Arija
„Läbinisti süütu“ on leid neile, kes jahivad pööraselt võimsat filmielamust. Kas Jumal on olemas? Kaks õnnistatud ja üksjagu uljast katsejänest Orión ja Adán kavatsevad seda tõestada teaduseksperimendi käigus, mida veab salapärane usuorganisatsioon. Selles kosmosesse kapseldatud maailmas näib tõenäolisem kohata aga Jumala asemel pigem Kubrickut.
Teatrietenduse järgi adapteeritud sci-fi film on suutnud säilitada dramaturgilise pulsi ja vilistab filmi konventsionaalsele narratiiviskeemile. Suurepärase helirežii saatel asetub pearõhk koreograafiale, kus ei tule puudust satiirist, mis usuküsimustele grammigi armu ei anna.
„Alljumalad”
Suurbritannia, Belgia, Serbia, Rootsi, Eesti
Režissöör Chino Moya
“Alljumalad” oleks justkui lähituleviku Lasnamäe versioon «Blade Runnerist”, kus õitseva lihatööstuse tooraineks on orjapidamisest tekkinud inimjäänused.
Londonis resideeruva lavastaja Chino Moya harutab lahti kõik selle, mis on peidus inimese pehme naha all – veri, soolikad, lima ja sapp – sidudes selle kõige meid valitseva ängiga, mis tänapäevast olukorda arvestades ei tundugi enam nii ulmeline.
