PÖFFi blogi

Eestis on mees, kes peab aastas ära vaatama 1800 filmi: “Tüütab ära küll ja kuidas veel!”

Foto: Sander Ilvest/PM/Scanpix

“See on hea küsimus, arvestades seda, et seda küsitakse igal aastal enne PÖFFi ja mul pole endal aimugi, mis see täpne number on,” ütles PÖFFi programmi koostaja Helmut Jänes, kui uurisime, mitu filmi tuleb tal aasta jooksul enne festivali algust ära vaadata, et programm kokku panna.

“Kindlasti on need 200 filmi, mis lõpuks PÖFFi programmis vaatajate ette tuuakse ainult jäämäe ülemine osa,” kinnitas ja lisas, et nii tema ja teiste programmitiimi higi ja vaev läheb rohkem nende filmide vaatamisele ja analüüsimisele, mis lõpuks programmi ei tule ning neid linateoseid võib olla tugevalt üle tuhande.

“No ütleme nii, et kui me arvestame siia kategooriasse ka neid, mis käivad läbi kogu PÖFFi tegevusaasta, ka Haapsalu õudusfilmide festivalile kandideerivad filmid või Kumu dokumentaali raames vaadatavad filmid, siis võib see number kusagil 1500-1800 ringis olla küll,” tunnistas Jänes. See ei tähenda siiski seda, et need kõik filmid on ära vaadatud täismahus, kuna seda ei jõuaks ka parima tahtmise juures.

Pigem vaadatakse filmi episooditi, keegi vaatab algust, keegi keskosa, keegi lõppu, nii nagu parasjagu kokku lepitud. Keegi teeb seda öösel, keegi päeval. Kõikidel on meeskonnas oma protsess.

“Mina armastan filme vaadata rohkem hommikuti, õhtuks olen liiga kõpse, et üldse midagi vastu võtta. Ma valetaksin kui ütleksin, et vaatan filme korralikult algustiitritest lõputiitriteni, kuigi teen ka seda, aga siis peab tõesti film olema “minu film”, mulle endale midagi pakkuma,” tunnistas Jänes. “Oleme siin omavahel kokku leppinud, et kindlasti võiks filmist vaadata ära esimese kolmandiku, siis tegelikult hakkab juba asi selgemaks minema, mis tüüpi filmiga tegelikult tegemist on.”

Kuidas filme valitakse?

Kuidas aga suudab meeskond välja valida need üle tuhande filmi, mis tuleb läbi vaadata? Jänes selgitas, et neid kriteeriumeid on palju.

“Üks, millest mina kindlalt lähtun on see, et film peab endale meeldima, sinus mingigi emotsiooni tekitama ja vahest pole see isegi tähtis, on see emotsioon hea või halb, peaasi, et mingigi tunne tekib. Ma võin siin kümneid filme nimetada, mille vaatamine ei tekita mingeid tundmusi ja kui siis selle järel satub kätte film, mis sind üllatab heas või halvas – see on kuradi hea tunne,” lausus ta. Kriteeriumiks on muidugi ka eri žanrid, regioonid, filmis räägitavad keeled

Iganädalaste ja hiljem ka igapäevaste koosolekute taustal analüüsitakse vaadatud filmid läbi ja pannakse vastavatesse kategooriatesse – filme hinnatakse ja võtame võetakse programmi nii publikupotentsiaalist lähtuvalt, aga põnevamat tegelemist pakuvad isegi need filmid, mida meeskond nimetab isekeskis väikesteks pärliteks – filmid, mis on vormilt väiksed, aga hingelt suured – neid ei leita festivalil sageli üles ja meeskond teeb suuri pingutusi selle nimel, et need pärlid kaduma ei läheks.

“Muidugi on ka meie programmidel kuraatorid, kes vaatavad aastaringselt just oma spetsiifikale vastavaid filme. Sedasi sünnivad meil näiteks moekino programm, dokumentaalfilmide programm, žanrifilme propageeriv Öised värinaid,” lausus ta.

See tüütab ära ka

“Tüütab küll ja kuidas veel,” tunnistas Jänes, kui uurisime, kas pidev filmide vaatamine lõpuks ära ei tüüta. “Just suvel, kui kogu Eesti rahvas on läinud peesitama või ujuma ja sul istub kuklas teadmine, et üks või teine tootja ootab kiirest vastust, kas me valisime tema filmi programmi või mitte, see on kõige hullem periood minu PÖFFi elus.”

“Aga see on töö nagu iga teinegi ja see tuleb ära teha. Ega tegelikult pärast sellist filmide vaatamise maratoni meist keegi eriti kinno või teleka ette ei satu, lihtsalt mentaalselt ei võta aju enam kõrvalt filme vastu,” lisas ta.

Aga asjal on ka oma võlud

“Suurim katsumus on minu jaoks vaadata mulle igavat ja midagiütlevat filmi hetkel, kui tean, et ees on ootamas terve kuhi võibolla märksa paremaid töid. Aga me ei saa ka pealtnäha halba filmi niisama kõrvale jätta ja seda mitte vaadata, sest keegi on ju vaeva näinud selle tegemiseks ja selle filmi meile saatmiseks,” rääkis Jänes oma töö võludest ja valudest.

“Õnneks on meil nüüd abiks ka tubli tiim, kes teeb osaliselt selle töö – kümnete isesaadetud filmide vaatamise – meie eest ära ja teevad oma ettepaneku, mis film pääseb edasi teise vooru, kus juba terve programmitiim neid vaatab ja mis mitte,” lisas ta.

Samuti tunnistas ta, et väga tüütu on filme vaadata siis, kui näiteks internetiühendus on halb. Nii võib juhtudagi, et halva internetiühenduse tõttu hakkab film kuvariekraanil venima ja ketrama, ja see jääbki vaatamata. “Eks pärast levitaja siis küsib, kuidas film meeldis ja midagi tuleb kokku luuletada, aga nii see käib,” lausus ta. “Loomulikult hakkab mõni kord vaatamata filmi pärast süda valutama ja ma vaatan selle hiljem üle.”

Aga võlusid on isegi rohkem. “Ma olen täheldanud, et mul hakkavad mõne filmi puhul pisarad jooksma ja mitte üldse seetõttu, et film oleks kurb vaid see on puhas rõõm sellest, et ma olen saanud emotsionaalse laksu. Mul on pisarad jooksnud isegi kõige räigema õudusfilmi peale, sest näen, et keegi on pingutanud selle nimel, et teha omas žanris väga head filmi. Naljaks, eks ole – ekraanil jookseb jube veristamine ja mina nutan – aga need on rõõmupisarad. Eks see vist ongi selle töö kõige suurem võlu,” ütles Jänes.

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.