PÖFFi blogi

Tehke järgi: 66-aastane Ülle on viimased 11 aastat olnud töö kõrvalt PÖFFi vabatahtlik

Foto: PÖFF

Mõni jaksab pärast pikka tööpäeva end ainult diivanile vedada, aga 66-aastane Ülle Viinapuu leiab põhitöökoha kõrvalt Eesti Jäähoki Liidus mahti olla ka PÖFF-i vabatahtlik ja seda juba viimased üksteist aastat.

Mitte ainult pöffihunt

See ei ole muidugi veel kõik, sest ta töötab klienditeenindajana ka Alexela kontserdimajas. Ta nendib, et on tõepoolest kenasti kõik vabad õhtud ja nädalavahetused ära sisustanud.
“Minu moto on, et aega on meil kõigil ühe palju ja selleks, mis sind huvitab, tuleb lihtsalt võtta aega,” sõnab Ülle, kelle esimene vaba õhtu on alles 16. detsembril.

Ta meenutab, et jõudis PÖFF-ini läbi Viljandi folgi, kus on samuti olnud viimased üksteist aastat vabatahtlik. “Esimesel folgisuvel toimus PÖFF-i dokumentaalfilmide festival ja sattusin nägema paari linateost ning sealt see mõte alguse saigi,” räägib Ülle.

Ta lisab, et naudib võimalust tutvuda väärtfilmidega lähemalt ja pika pöffihundi staaži põhjuseks on peamiselt festivali mõnus melu ja lahe keskkond.

Noorte positiivsus on nakkav

“Mul on läbi elu vedanud, et olen saanud teha koostööd inimestega, kellega keemiad ühtivad ja enamasti on nad olnud nooremad. Mind tõmbab noorte positiivsus ja ausalt öeldes juttu, lumehelbekeste põlvkonnast, ma ei usu,” nendib Ülle. Tema arvates on kõik töökaaslased väga usinad.

“Need noored, kellega mina töötan – infokad, adminnid ja piiksutajad – on väga vahvad, kes julgevad inimestega suhelda.” Viimases vahetuses ikka kallistatakse ja öeldakse, et järgmisel aastal kohtume ja siis on jälle tore äratundmine vanade olijatega.

Muide, Ülle alustas filmifestivalil vabatahtliku karjääri publiku küsitlejana, keda tänapäevasel digiajastul enam vaja ei ole. “Küsisin enne ja pärast seanssi, mida arvatakse ürituse korraldusest. Tänu sellele nägin esimestel aastatel 13 kuni 14 festivali filmi, sest tihtipeale jätsid kinokülastajad seansi ajaks ankeedi enda kätte, mille pidi pärast filmi lõppu tagasi korjama.”

Appi, vale kino

Nüüd leiab Ülle piletimüügi tiimist, kus veedab teiste tööde ja tegemiste kõrvalt festivali jooksul keskmiselt 60 tundi, mis on ka soovituslik ajahulk korraldusmeeskonna poolt.

“Tavaliselt teen nädalavahetustel pikemaid vahetusi – kuue kuni seitsme tunniseid. Üks õhtu olin Artises jällegi pärast tööd poole viiest kuni veerand üheteistkümneni,” selgitab Ülle. Sellel hooajal olevat vahetusi jäänud veel kolm.

Ta meenutab, et üheteist aasta jooksul on tulnud ette nii naljakaid kui ka kurbnaljakaid seiku. “Tavaline on, et külastaja jookseb treppidest lõõtsutades Artise kinno, näitab piletit, et kuhu peab minema. Mina vaatan, oh issand, tema seanss algab just praegu üldsegi Coca Cola Plazas,” räägib Ülle, et selliseid olukorda tuleb sagedasti ette.

Kus te olite?

Ülle teadmised on väga olulised piletimüügipunktides, sest nooremad ei oska nii hästi vene keelt, mis ei ole tal tänu heale koolile ja tööle rooste läinud. “Kui tuleb vene keelt kõnelev klient, siis joostakse minu juurde – appi, appi Ülle, tule teeninda sina.” Nii ongi tulnud ette, et mõni vene daam tuleb teadlikult just pühapäeval pileteid ostma, sest just siis peaks Ülle olema platsis.

Sel aastal oli seetõttu üks naisterahvas pettunud, sest Üllet ei olnud eelmüügi ajal kuskil näha. “Sel ajal toimus just suur jäähoki üritus, kus olin Jäähoki liidu tööga rakkes. Kui see naine mind lõpuks nägi, siis ta päris, kus ma olin, sest tavaliselt olete te ju pühapäeviti tööl.”

Hoolimata toredast seltskonnast ja meeldivatest kinokülastajatest arvab ta ise, et järgmine aasta oleks kena aeg lõpetada, sest ette lööks 12 aastat vabatahlikuna. Aga, eks aeg näitab, mis uus aasta toob.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.