Pikk lugu

“Apex Legends” on esimene Battle Royale mäng, mida ma päriselt ka mängida tahan

"Apex Legends" üksi mängida ei lase, madin toimub kolmeliikmelistes tiimides. Foto: Respawn Entertainment

Paari päeva eest avalikustati ja lasti välja “Apex Legends”, uhiuus Battle Royale mäng, mis on saadaval arvutile ja Xbox One ning PlayStation 4 konsoolidele täiesti tasuta.

Mina ei ole veel näinud põhjust Battle Royale maaniaga kaasa joosta. Nii “PUBG”, “Fortnite” kui ja uusima “Call of Duty” mängulaad “Blackout” ei ole suutnud Battle Royale’i minu jaoks kestvalt huvitavaks teha. “Apex Legendsil” on aga täiesti reaalne võimalus seda kinnistunud arusaama muuta.

Hinges ikka vana tuttav Battle Royale

“Apex Legends” on Battle Royale mäng ja seega on selle vundamendi kesksed koostisoasd teistele sama žanri mängudele üsna sarnased.

Mängijad sisenevad kaardile õhust. Maandudes peab otsima relvi, turvisetükke ja teisi esemeid, et lahingus paremini hakkama saada. Mõne aja pärast ilmub kaardile sõõr, mis ajapikku kitsamaks kahaneb. Sõõrist väljapoole jääda ei ole hea mõte. Kes viimasena püsti seisab, on võitja.

Sellega esmased sarnasused teiste Battle Royale mängudega põhimõtteliselt piirduvad. “Apex Legends” on oma žanri suurkujudelt kokku laenanud mitmeid elemente ja need omavahel edukalt tööle rakendanud, kuid mängu suurimaid eeskujusid tuleb kaugemalt ja sellel pole Battle Royale’iga vähimatki pistmist.

Väga oma vanemate nägu

“Apex Legends” juhtub siis, kui uusima “Call of Duty” Battle Royale mängulaad “Blackout” ja “Overwatch” leivad ühte kappi panevad ja laspe saavad. “Overwatchist” laenab “Apex” nii mõndagi ja üllataval kombel sobituvad need laenud Battle Royale valemisse hästi.

Esiteks, erinevalt teistest sama žanri mängudest ei ole mängijategelane pelgalt muudetava välimusega avatar, vaid mängu fiktsioonis eksisteeriv tegelane. Mängu alguses karakteri valides valib mängija ühtlasi ka oma klassi ja mängustiili, sest kõikide tegelastega tulevad kaasa vaid neile spetsiifilised võimed.

Kõigil tegelastel on erinevad võimed, mis mängupildi huvitavamaks muudavad.Foto: kuvatõmmis

Sarnaselt “Ovewatchile” on “Apex” nö. loopõhine mitmikmäng. Battle Royale matšide toimumisele on leiutatud narratiivne põhjus ja tegelastel on omad suhted, ajalugu ja iseloom. Hetkel on mängus kaheksa mängitavat karekterit, kellest kaks on lukustatud mikromaksete taha, kuid neid saab ka lahti mängida. Kui mäng osutub edukaks, siis lisatakse tulevikus kindlasti veel uusi kangelasi juurde.

“Overwatchist” on üle tõstetud ka ultimate’id. Kui mängija on tubli ja kogub matšis piisavalt palju punkte, saab ta valla päästa ülitugeva võime, mis on iga tegelase puhul erinev. Võime uuesti kasutamiseks peab mõnda aega uuesti tubli olema. Kõlab tuttavalt?

Uuendused, mis töötavad võrratult

Muidugi kõlab tuttavalt. See ei tähenda siiski, et “Apex” mitte midagi uut lauale ei löö. Vanu tuttavaid asju serveeritakse uues marinaadis ja see teeb vähemalt minu jaoks Battle Royale kogemuse varasemast märksa nauditavamaks.

Suurim erinevus on see, et “Apex” on tiimimäng. Korraga hüppab kaardile 60 mängijat 3-liikmelistes meeskondades. Korduvaid karaktere tiimis olla ei tohi ja mäng määrab ise, milleses järjekorras mängijad tegelasi valida saavad.

Uudne on ka kaardile sisenemise süsteem. Lennukist välja karates määratakse igale tiimile nö. hüppejuht, kes kontrollib langedes kõiki kolme tiimi liiget ja valib, kuhu maandutakse. See, muide, ei ole kohustuslik – kõik mängijad saavad pakkuda, kuhu maanduda, ja kui ei ole soovi hüppejuhile järgneda, saab ühe nupuvajutusega temast lihtsalt ka “lahti öelda”.

Kõik kolm tiimiliiget sisenevad kaardile koos.Foto: kuvatõmmis

Aga uus ja huvitav on ikka! See süsteem aitab matšide alguses vältida vahel tekkivat segadust, mille käigus kõik semud erinevatesse kaardi nurkadesse pillutatakse.

Üks parimaid suhtlussüsteeme, mida näinud olen

Positiivsed elamused jätkuvad ka kaardile jõudes. Mulle üldiselt võõrastega tiimimängude mängimine ei meeldi, kuid “Apexiga” tuleb kaasa pea kõikehõlmav teavitussüsteem, mis võimaldab ka ilma mikrofonita võõraste seltskonnas täiesti adekvaatselt hakkama saada.

Ühe kiire nupuvajutusega saab pea kõigest ja kõigist tiimikaaslastele teada anda. Nägid relva, kiivrit, kuule või elusid – vajuata nuppu ja Su tegelane ütleb valjusti välja, mida ta näeb. Saab paluda uste avamist, arstiabi, spetsiifiliste võimete kasutamist … Mängusisene suhtlussüsteem töötab megahästi ja superlihtsalt ning aitab ka võhivõõrastel edukalt tiimina koos töötada.

Eriliselt meeldis mulle seik minu kõige esimesest matšist. Vaenlane tulistas mind teadmata suunast ja mäng soovitas mul sellest tiimile teada anda. Mõeldud, tehtud. Mu tegelane ütles, et on tule all, kuid ei tea, millisest suunast ja ta pole kindel kas vaenlane on ikka veel läheduses.

Kõik see kasulik info oli vaid ühe kiire nupuvajutuse kaugusel! Mikrofoniga mängides oleksin ma ise selles olukorras sama öelnud.

Surma saamine ei tähenda veel mängu lõppu

Kõmmutamine on samuti igati nauditav, kuid samas ka mitte mingis mõttes revolutsiooniline. Relvad on mitmekesised, näevad ägedad välja ja kõlavad hästi. Kui suunad püssitoru sinu suunas tulistava mängija poole ja vajutad päästikule, siis kukub teine mängija (loodetavasti) ümber ja lõpetab tulistamise. Kõik töötab ootuspäraselt.

Muide, surm ei pea tingimata tähendama, et mäng on läbi. Kui tiimikaaslane haarab langenu kehalt kaasa kindla eseme ja viib selle vastava masina juurde, tuuakse surma saanud tegelane mängu tagasi. Ka see süsteem muudab “Apexi” mängupilti võrreldes teiste Battle Royale teostega üsna palju.

“Apexi” kaart on väike, aga tubli.Foto: Respawn Entertainment

“Apexi” kaart on näiteks “Fortnite’i” lahingutandrist väiksem, kuid see pole tingimata halb. Väiksem on ka “Apexi” maksimaalne mängijate hulk. Esimeste mängusessioonide põhjal tundub kaart just piisavalt suur – pole vaja pool tundi uhkes üksinduses kaardi ühest otsast teise jooksma, vaid maailm on kontsentreeritud ja sisutihe.

Kindlasti proovimist väärt

Tiimipõhist Battle Royale’i varasemalt (vähemalt hästi) tehtud ei ole, kuid “Apex” saab selle ülesandega edukalt hakkama. Võõrastega koos mängimine ei pane juukseid katkuma, mäng on tempokas, tegelased on erinevad ja toovad mängupilti variatsiooni ning pealekauba näeb kogu kupatus veel kena välja ka!

Ja mängida lastakse tasuta! Liigselt punnitavate rahakottidega mängijad saavad küll juurde osta kosmeetilist nänni ja varakult tegelasi lahti lukustada, kuid see selleks. Puhtamuidu saadaval olev stardipakk töötab ka ilma selle tüütuseta väga hästi.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.