Lastenäidendist sai päris stsenaarium

Kostiv sai filmi tehes käe valgeks ka stsenaariumi kirjutamisega, kuigi, tõsi küll, see vajas ümbertegemist ja kellegi teadlikuma abi.

“Kirjutasin 2021. aasta alguses stsenaariumi mustandi valmis ja mu naine vaatas selle üle, öeldes, et see tundub nagu lastenäidend, äkki küsid mõnelt professionaalilt abi. Siis ma võtsin ühendust näitekirjanik Kaur Riismaaga ja ütlesin, et mul on sellised tegelased ja olustik, et äkki sa proovid nendega midagi teha,” kirjeldas Kostiv ja lisas, et paari kuuga saigi Riismaa uue stsenaariumi valmis.

“Loo sisend on tegelikult pärit Facebooki tekstikoomikult Vello Nelikendkaks. 2020. aasta aprillist üks tema lõbus looke on tegelaskujude inspiratsioon ja siis me natuke mängisime tegelaskujud ümber, et saada see asi natuke mitmekülgsemaks,” lisas ta.

Sarnaselt Kostivile ja Kirsipuule oli ka Riismaa jaoks filmi tegemine uus kogemus. Varem mitmeid näidendeid kirjutanud mees polnud varem ühtegi stsenaariumit kirja pannud. Uued ja tundmatud asjad on teda aga ikka võlunud ja nii otsustas ta väljakutse vastu võtta.

“Kõige rohkem inspireerivad mind elus need asjad, mida ma teha ei oska või need, mida ma ei ole kunagi varem teinud, aga mis on mind kuidagi puudutanud ja on elus tähtsal kohal. Film kui kunstivorm on mind alati huvitanud,” selgitas Riismaa.

Ta lisas, et näidendi ja stsenaariumi kirjutamine ei ole sugugi ühesugune protsess ning pigem sarnaneb stsenaariumi loomine hoopis romaani kirjutamisele.

“Romaani puhul sul on autorina peas kindel pilt: millel on fookus, kuidas sa jutustad seda, kuidas keegi oma kätt hoiab, kuidas ta pöörab oma pead, kuhu vaatab, mida mõtleb, milline valgus on jne. Stsenaarium on kõike seda, miinus see, et sa ei hakka valgustajale ette kirjutama, kuidas ta valgust teeb või operaatorile kirjutama, kuidas ta filmib jne,” märkis Riismaa.

Ka viirused võivad armuda

Millest siis aga film ikkagi räägib? Ametlik kirjeldus oleks järgmine: “Kujuta ette – lähitulevik, suur kaubanduskeskus, ootamatult ristuvad kahe mehe teed. Põrkuvad nooruse uljus ja eneseotsingud ning elukogemus ja igatsus kaaslase järele. Meestel tuleb langetada otsustav valik ja seista vastu neid ähvardavale ohule.”

Kirjeldatud mehed ei ole aga tegelikult sugugi tavalised mehed, vaid hoopis viirused, kes vaatajatele koroonapandeemia algust eredalt meelde tuletavad. Kolme kuuetunnise võttepäeva jooksul vallutasid nad Viru keskuse vaateaknaid, treppe, pinke ja kõiki muid kohti, kust viiruseid lihtne külge on hankida. Viirustel on selles filmis mõtted, tunded ja nad võivad isegi armuda. Just nagu inimesed.

Näitlejate liidu kaudu leiti peaosadesse Tanel Ting (“Tenet”, “Siberi võmm”) Kuressaare teatrist ja Elar Vahter (“Tõde ja õigus”, “Hüvasti NSVL”) Rakvere teatrist. Mõlemat võlus projektiga liitumisel filmitegijate pühendumus ja omapärane stsenaarium.   

“Tol hetkel oligi isolatsiooniaeg ja natuke ufo olek oli mul endal ka. Selle filmi selline naljaga pooleks düstoopialaadne atmosfäär oli põnev ja mulle meeldis ka see kiiks seal, et on bakteritevaheline armastus. Ja miks mitte? Ma ei paneks maailmale piire,” sõnas Vahter.

Ting lisas aga, et ta sai oma rolli sisse elades inspiratsiooni doktor House’ist, kes oma töös on enesekindel ja teab kõike, aga eraelus on üksik.

“See film andis heas mõttes piirideta lähenemise. Mingisugune raamistik oli aga see andis samas näitlejana väga palju võimalusi et mida katsetada ja kuidas lähenda. Võtteplatsil kogu aeg pilk käis ringi, et kui tehti kellegi teise stseene siis sai vaadata, kuidas läheneda ja mis annaks põnevamat tulemust,” märkis Ting.

Montaaž oli väljakutse

Kuigi esmakordsete filmitegijatena oli Kostivil ja Kirsipuul palju õppida, sai üheks keerukaimaks ülesandeks filmi monteerimine. “Me alahindasime montaaži keerukust sajakordselt,” tõdes Kostiv ja Kirsipuu nõustus.

Kahe kaamera peale oli kokku vaja vaadata 500 kaadrit, valida neist välja parimad ja panna need kokku nii, et lugu mõjuks visuaalselt köitvana. Tagantjärele nentisid mõlemad ka, et lugu oleks paremini töötanud, kui nad oleks julgenud stsenaariumisse rohkem sekkuda.

“Minu jaoks oli kõige keerulisem see, kui palju ma pean stsenaariumi sisse minema ja tahtma seda muuta. Kuna see oli minu jaoks esimene film lavastajana, siis ma tegin selle otsuse, et ma pigem usaldan spetsialiste ja ei hakka seal jändama. Aga mul oli sisemiselt päris palju seda küsimust, kas hakkan muutma ja ümber solgutama või ei,“ meenutas Kostiv.

Ka Kirsipuu tõdes, et stsenaariumi läbitöötamine ja ümberkirjutamine oli see etapp, mis neil jäi tegemata.

“Aga see oligi kogematustest, me ei olnud seda protsessi enne läbi teinud,“ sõnas ta. “Päeva lõpuks ma arvan siiski, et me andsime mõlemad oma parima ja me tegime seda tugeva passion’iga.”

Film esilinastub ametlikult 30. juunil kell 20.00 Epic Filmi veebilehel.