Arvustus: “Billy The Kid” annab kurjategijale inimliku ilme
Sarja peategelast mängib 27-aastane Tom BlythFoto: Viaplay
12. juunil jõuab Viaplay voogedastusplatvormile uus sari “Billy The Kid“, mis räägib loo 19. sajandi kuulsast lindpriist ja tagaotsitavast Henry McCartyst, keda tunti ka kui Billy The Kidi. Meil oli võimalus sari juba ära vaadata.
Sarja autor on “Viikingite” tegija Michael Hirst ning kuna “Viikingitest” võib palju ülistavat rääkida, olid mu ootused “Billy The Kidi” osas samuti üsna suured. Hea režissöör ja tuntud lugu – potentsiaali ju on. Ja kuigi võin öelda, et sarja tasub vaadata küll, siis mäe tipp jäi paraku sel korral siiski vallutamata ja uusi “Viikingeid” ei sündinud.
“Billy The Kid” on vestern, aga seda natuke pehmemas ja ehk isegi romantilisemas mõttes. Relvad ja tulistamine on olemas, kauboid ja lindpriid ka, samuti vargused ja tagaajamised, gruppide vaheline konflikt jne. Ja kuigi need on selle ajastu ja vesterni puhul olulised märksõnad, jäävad need asjad sarjas pigem tahaplaanile. Fookus on võetud hoopis psühholoogilisem ja emotsionaalsem ning sarjas esitatakse küsimus, miks küll sai Billyst kurjategija.
Sarja näol ei ole tegemist tavalise vesternigaFoto: Viaplay
Sarjas avatakse tagaotsitavat uuest küljest
McCartyle – tuntud lindpriile, kelle hingel on kaheksa inimese elud – antakse sarjas inimlikum pool. Vaatajale jutustatakse, kuidas raske elu ja sundolukorrad panid teda tegema valikuid, mida ta muidu ei oleks teinud. Kuidas kurjategija olemine ei olnud kunagi see, mida Billy tegelikult teha tahtis. McCartyst luuakse sarjas justkui tiinekafilmidest tuntud salapärane ja südamega bad boy, kes satub valele teele lihtsalt ühiskonnasurve tõttu.
Vaataja pannakse talle kaasa tundma, teda mõistma ja ehk isegi temaga samastuma. Ja olgugi et mõned mõrvad suudetakse vaatajatele täiesti adekvaatselt ära põhjendada, kummitab kuskil kuklas ikkagi küsimus, kas mõrvarit üldse peaks humaniseerima?
Omaette küsimus on ka muidugi see, kas nägemus Billyst kui heatahtlikkust ja töötava moraalse kompassiga inimesest on üldse õige. McCarty varajasest elust on tegelikult üsna vähe teada, mistõttu on suuresti tuginetud spekulatsioonidele. Ka nendest detailidest, mis tõesti on teada, on tegijad mitmed kõrvale jätnud.
Mis oleks vestern ilma hobustetaFoto: Viaplay
Kuid ega Hirst ei tahtnudki teha ülitäpset ajaloo sarja, nii et nendest vigadest pole keeruline mööda vaadata. Ja inimliku loo lahtirullumist on tegelikult huvitav jälgida, sest see on hästi lahendatud. Kohati võib sealt isegi midagi Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” sarnast tabada, sest tapmise psühholoogiline mõju kurjategijale endale tuleb mõlemas hästi välja.
Pöördepunktid nii Billy lapsepõlves kui ka täiskasvanu elus on edasi antud kandvate pausidega, kõnelevate silmadega ja meeleolu loova muusikaga. Tegelase läbielamised tuuakse vaatajateni ehedalt ja siiralt ning näitlejameisterlikkuse kohta võib vaid kiidusõnu jagada. Kehakeele ja pilkudega on arusaadavalt edasi antud peategelase peas toimuvad kalkulatsioonid ja arutelud, murdumised ja omaks võtmised. Tom Blyth sobib McCarty rolli väga hästi ning meeldejääva töö tegi ka näiteks Jesse Evansit kehastanud Daniel Webber.
Tegevus venis (aga üsnagi õigustatult)
Mis aga kohati häiris, oli see, et sari jäi sageli venima. Nagu öeldud oli sarjas palju kandvaid ja tegelaste sisemaailma peegeldavaid pause, mille ajal kell justkui edasi liikuda ei tahtnud. Lisaks nendele kestsid pikalt aga ka pinevuse loomise stseenid, mis lõpuks ei mõjunud enam pinget loovana vaid lihtsalt veniva ja tüütuna. Kui vahelduseks olidki mõned kiiremad ja intensiivsemad kaadrid, asendusid need peagi taas rahuliku kulgemisega.
Olgugi et käsi tahtis nendel hetkedel sageli kiirendusnupule vajutada, oli sellel rahuliku vooluga seilamisel tegelikult oma teatud võlu ja õigustatus. Vastasel juhul ei oleks õnnestunud Billy suureks kasvamist ja oludega kohanemist nii hästi edasi anda kui praegu. See ei olegi tüüpiline vestern, kus kogu aeg püssid pauguvad ja action käib. See on (eelkõige) rahulik sisemaailma peegeldus. Ja selleks ongi “venimist” vaja.
Sarja esimestes osades oli Billy alles väike poiss, kes hoolis oma emast rohkem kui kellestki teisestFoto: Viaplay
Minevikku ja olevikku saab edukalt siduda
Hirst on öelnud, et otsib oma ekraniseeringutes ka seoseid mineviku ja oleviku vahel, et anda möödunut edasi moel, mis resoneeruks ka tänapäeva inimestega. Seda on märgata ka kõnealuses sarjas, sest muu hulgas tuuakse vaatajateni põgusalt ka näiteks sellised teemad nagu vaimne tervis ja naiste roll ühiskonnas.
Billy isa kaudu tõstetakse esile, et depressioon ja muud vaimse tervise mured ei ole miski, mis on “tänapäeva moesuund”, nagu mitmed öelda armastavad, vaid probleemid, mis on eksisteerinud juba sajandeid ja mõjutanud nii mehi kui ka naisi. Sarjas on lahti öeldud stereotüüpsest arusaamast, et mehed on tugevam ja naised nõrgem pool. Vaatajale näidatakse, et murduda võivad ka mehed, samas kui naised võivad olla väga tugevad ja hakkajad (nagu Billy emagi). Sellist stereotüüpide murdmist on näha ka Hirsti teistes sarjades.
Paralleele mineviku ja oleviku vahel võis sarjast muidugi leida veelgi, kuid eks neid saab siis igaüks ise vaatamise ajal üles otsida. Taoline aegade sidumine on aga kindlasti hea lahendus, sest see paneb ka vaatajat rohkem kaasa mõtlema.
Sarjas näidati ka, et naiste eesmärk ei ole end alati kellegagi sidudaFoto: Viaplay
Üldmulje oli väga professionaalne
Kui nüüd aga põgusalt tehnilisemast poolest rääkida, siis ei vaidle ilmselt keegi vastu, et juba esimestel minutitel on aru saada, et sari on professionaalselt tehtud. Kaameratöö ja montaaž on väga hästi õnnestunud, kaadrid on vahelduvad ja eriilmelised ning lokatsioonid hästi valitud. Taustamuusika on samuti läbimõeldud ja sarjaga sobiv (kuigi kohati ehk veidi liiga dramaatiline).
Võib vast eeldada, et sari saab ka teise hooaja, sest praeguse kaheksa osa jooksul jäi lugu küll poolikuks. Samas ametlikku kinnitust veel teise hooaja kohta tulnud ei ole. 12. juunist on aga kaheksa osa Viaplays eestikeelsete subtiitritega olemas ning senikaua võib nautida sarja treilerit:
