Suur lugu

Arvustus: “Call of Duty Vanguard” ja “Battlefield 2042” varisevad koorma all kokku

"Battlefield 2042" kesksel kohal on mitmikmängFoto: tootja

Eelmise aasta suurimad tulistamismängud “Call of Duty Vanguard” ja “Battlefield 2042” varisevad kokku fännide tohutult raske ootuste ja lootuste koorma all. Hoolimata hiiglaslikest eelarvetest ning nende mängude kallal töötanud andekate arendajate armeedest suudetakse mängijatele pakkuda vähe värsket ja huvitavat.

See ei tähenda, et “Call of Duty” ja “Battlefieldi” arendajad on uutest ideedest kauge kaarega mööda kõmpinud. Mõlemas mängus on eksperimenteeritud uudsete lahendustega, et väsima hakkavatesse kõmmutamisseeriatesse natuke värskust tuua. Tulemused sel korral paraku kiita ei ole.

Kas üksi või mitmekesi?

Üks suuremaid erinevusi “Vanguardi” ja “2042” vahel on üksikmänguosis. Kui “Battlefieldi” saab mängida ainult üle võrgu koos teistega, siis “Call of Duty” pakub ühele mängijale mõeldud lookeskset kampaaniat, mis keskendub eliitüksuse tegevusele teise ilmasõja turmtules. “Vanguardi” lugu asetab rambivalgusesse täiesti fiktsionaalsed sündmused ja inimesed: natside järjekordseid hullumeelseid plaane üritab nurjata sõdurite bande, mis koosneb austraallasest, ameeriklasest, mustanahalisest Briti sõdurist ja Punaarmee naissnaiperist.

“Vanguardi” üksikmängukampaania on pika puuga üks “Call of Duty” seeria halvimaid. Kui “Black Ops Cold War” ja eriti 2019. aasta “Modern Warfare” julgesid välja tulla vähemalt üksikute värskete ideedega, siis “Vanguard” isegi ei ürita. Kõike, mida uusima “Call of Duty” üksikmäng pakub, oled sa näinud juba varem mujal ja paremini teostatuna.

Lugu on banaalselt igav ajaloo ümberkirjutus, mis ignoreerib lausa üleoleva enesekindlusega teise maailmasõja päevil kulutulena vohanud rassismi ja seksismi. Dialoogi kvaliteet on kohati nii masendav, et paneb küsima, kuidas küll ometi midagi sellist professionaalsetelt stsenaristidelt rohelise tule võis saada.

Suurim patt on aga igav ja üheülbaline mängupilt. Jah, erinevatel tegelastel on unikaalsed oskused, kuid nende mõju üldisele mängitavusele on peaaegu olematu. Lisame võrrandisse veel missiooni üksluise struktuuri ja üheülbalise relvaarsenali, mida oleme tulistamismängudes juba sada korda näinud, ning saamegi tulemuseks unustatava ja mittemidagiütleva üksikmängu.

Tuttav teine ilmasõda

“Vanguardi” mitmikmäng jätab parema mulje, kuid ainult marginaalselt. Madistada saab 16 erineval kaardil, mida on üllatavalt palju. See teeb silmad ette nii “Battlefieldile” kui ka varasematele “Call of Duty” mängudele. Meeldejäävad on ka uued mängulaadid Gunfight ja eriti Patrol, ning kuulirahe ja plahvatuste mõjul purunevad keskkonnad.

“Battlefieldile”, kus saab jätkuvalt maatasa teha terveid linnu, “Vanguardi” purustused siiski vastu ei saa. Katki saab kõmmutada aknaid, uksi ja väiksemaid esemeid, kuid sellega asi ka piirdub. Kasulik on ka uus filter, mis võimaldab mängijatel valida, milliste lahingutega liituda soovitakse. Näiteks on võimalik seadistada, kas tahad mängida kiireid ja märulirohkeid või aeglasi ja strateegilisi matše. See on kasulik uuendus, mis võiks järgmistesse “Call of Duty” mängudesse edasi kanduda. 

Kohendatud on ka mitmikmängu tegelaste ehk operaatorite süsteemi. Igal operaatoril on nüüd enda lemmikrelv, mida kasutades teenib rohkem kogemuspunkte. Samuti on operaatoritele välja mõeldud taustalood, mis on küll tore detail, kuid paljusid mängijaid tõenäoliselt ei huvita. Uudne on ka võimalus matšide lõpus hääletada, kes saab parimaks mängijaks. See ei ole aga kõige paremini lahendatud: hääletamise eel mängitakse ette vastava tegelase kohta käiv lühiklipp, mille mängijad ise valida saavad. See tähendab, et sageli vaatad mängu lõpus kolme identset klippi. Hääletamine venitab matšide lõpud ka tülikalt pikaks nende jaoks, kes tahavad kohe järgmisesse lahingusse tormata.

Kuigi “Vanguardis” on olemas kõik, mis on “Call of Dutyle” omaseks saanud – üksik- ja mitmikmäng, zombid ja “Warzone” –, siis seeria varasemate mängude kõrval see silma ei paista. Ehk on asi teises ilmasõjas, mida oleme tulistamismängudes juba liiga palju näinud. Või äkki on süüdi hoopis tehniline praak ja liigne tuttavlikkus. Tulemuseks on mäng, mille võid südamerahuga vahele jätta.

“Vanguardis” saab madistada 16 erineval kaardilFoto: tootja

Mured lahinguväljal

“Battlefield 2042” üksikmängukampaaniat ei paku. Kesksel kohal on mitmikmäng, mis jaguneb kolmeks mängulaadiks. Neist suurim ja peamine on All-Out Warfare, kus 128 mängijat (eelmise põlvkonna konsoolidel 64) madistavad ühel hiiglaslikul kaardil eesmärgiga võita enda tiimile kontrollpunkte ja vaenlane taganema sundida. Hazard Zone, teine mängulaad, jagab mängijad väiksematesse üksustesse, kes peavad lahinguväljalt leidma olulisi esemeid ja need ohutusse kohta toimetama. Viimane mängulaad on Battlefield Portal, omapärane segu “2042-st”, “Battlefield 3-st”, “1942-st” ja “Bad Company 2-st”.

Võiks ju arvata, et 128 mängijat ühel hiiglaslikul lahinguväljal koos tankide, lennukite ja helikopteritega on iga mängufänni unistuste täitumine, kuid reaalsuses asjad nii roosilised ei ole. Esimest korda ajaloos on “Battlefield” võtnud eeskuju “Call of Dutyst” ja rakendanud operaatorite süsteemi, mis tähendab, et igal tegelasel on erinevad unikaalsed oskused.

Näiteks suudab üks tegelane köiepüstoliga kiiresti ringi liikuda, teine ravib kaaslasi ja kolmas saab lahinguväljale asetada vastaseid automaatselt tulistava roboti. Selle süsteemi komistuskiviks saab asjaolu, et erinevad relvad ja muud kasulikud meened ei ole kasutatavad vaid kindlate operaatorite poolt, vaid mängijad saavad varustust oma suva järgi valida ja ühelt tegelaselt teisele edasi kanda. Sellega kahaneb operaatorite unikaalsus ja omapärasus oluliselt, eriti röögatult suures 128 mängijaga lahingus. Kaardid on tohutult suured, mängijaid on palju ja märul on kaootiline, mis tähendab, et erinevate tegelaste unikaalsed oskused kaovad taustamürasse ära ega tule hästi esile.

Olukord on veidi parem Hazard Zone’is, kus mängijate hulk on võrreldes All-Out Warfare’iga tunduvalt väiksem. Hazard Zone on selgete strateegiliste eesmärkidega mängulaad, kus väikestes üksustes tegutsevad tiimid peavad saavutama kindlaid tulemusi. Sellises mängulaadis tulevad operaatorite oskused hoopis paremini esile kui hiiglaslikus ja kaootilises sõjas.

Asja muudab huvitavamaks fakt, et tiimides ei tohi olla korduvaid operaatoreid. Vaja on korralikult planeerida, milliste oskustega tegelasi tahad missioonile kaasa võtta. Hazard Zone’i miinuseks on asjaolu, et matšid toimuvad All-Out Warfare’i tohututel kaartidel, mis on juba 128 mängija jaoks liiga suured. Kuna Hazard Zone’is on mängijaid kordi vähem, tunduvad matšid eriti inimtühjad ja teiste tiimide kohtamiseks võib kuluda palju aega.

Ajas tagasi

“Battlefield 2042” vaieldamatult parim osa on Battlefield Portal, geniaalselt leidlik mängulaad, mis toob ühe katuse alla kokku kolm vanemat “Battlefieldi” mängu. Võimalik on mängida vanadel tuttavatel kaartidel vanematest mängudest tuntud relvastuse ja varustusega. Mängude vahele piire ei seata: kui tahad sõdida näiteks mõnel “Battlefield 3” lahinguväljal “Battlefield Bad Company 2” relvastusega, siis see on tehtav.

Eriti positiivne on see, et mängijad saavad ise luua tohutult erinevate reeglitega mänge. Korrigeerida saab näiteks tegelaste liikumise kiirust, kasutatavat relvastust, kuid ka muid parameetreid. Mängisin näiteks Battlefield Portali matši, kus kõik olid relvastatud ühe raketiga ja ainuke viis relva laadimiseks oli viis korda hüpata. Kõlab veidralt, aga tulemus oli lõbusam kõikidest teistest “Battlefield 2042” muudes mängulaadides pakutavast sisust.

Siit koorubki välja nukker tõde “Battlefield 2042” kohta: see on parim viis vanade “Battlefieldide” mängimiseks, kuid pakub mujal väga vähe uut ja kvaliteetset. Jah, kaardid on ilusad ja suured, aga kesise disainiga ja täis tehnilist praaki. Operaatorid ei ole hästi mängu integreeritud ja Battlefield Portalis neid ei eksisteerigi, sealt leiad hoopis vanematest “Battlefieldidest” tuntud oluliselt parema klassisüsteemi.

Hetkel peaksid “Battlefield 2042” ostma eelkõige nostalgilised “Battlefieldi” fännid, kes tahavad taaskülastada vanemate ja paremate seeriamängude lahingutandreid. Battlefield Portal on tõesti suurepärane. Kui otsid aga midagi uut, siis jäta “2042” vahele või vähemalt oota veidi, kuni suurem osa tehnilisest praagist on parandatud.

Nii “Call of Duty Vanguard” kui ka “Battlefield 2042” ei ole sinu raha väärt. Võta nende asemel ette hoopis vanemad tulistamismängud. “Call of Duty Black Ops Cold War” on üllatavalt hea märul, mis on praeguseks juba heas tehnilises korras. “Battlefield 1” on jätkuvalt üks viimaste aastate paremaid tulistamismänge, mis on enam kui viis aastat pärast ilmumist jätkuvalt suurepärane.

“Call of Duty” ja “Battlefieldi” arendajad on tõestanud, et oskavad teha väga häid mänge, kuid nende uusim looming latti uutesse kõrgustesse ei tõsta.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 201, jaanuar 2022

Kõik selle ajakirja lood

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.