Veerandfinaalid jätsid odava mulje

Aga see teine mure – et lugude elavat esitust finaalis ei näe – oli õigustatud küll. Poolfinaalidest oli näha, et mõned, kes küll ägeda muusikavideo tegid ja kelle laul igati kuulatav oli, ei saanud lavalise poolega üldse hakkama. Näiteks Maiani lavalahendus oli üsna olematu, Triin Niitoja ja Frants Tikerpuu lavaline pool oli aga igav ja klišeelik. Samas jäi poolfinaalide ukse taha artiste, kes oleksid tõenäoliselt laval paremini hakkama saanud.

Eks oli muusikavideote näitamine ilmselt tingitud soovist raha kokku hoida, ent paraku jättiski kogu produktsioon seepärast odava mulje. Ka tempo oli veerandfinaalides hoogne, et saade ikka võimalikult ruttu läbi saaks. Aga kiire tempo pole tegelikult etteheide, vaid see tuli saadetele kasuks, sest muus osas olid veerandfinaalid ikkagi natuke igava võitu. Vahetust ja emotsiooni jäi kuidagi väheks.

Muidugi on tore, et veerandfinaalid aitasid pilti tuua uusi artiste, ent jällegi – palju parem oleks neid näha live’is esinemas. Mitmes muusikavideos polnud artiste ennast nähagi, vaid kaadrites figureerisid näitlejad. Ja mis teha, poolfinaalidesse oma näoga esinema mitmed uued artistid ei pääsenudki, sest tahes-tahtmata hääletab rahvas ikkagi tuntud nägude poolt.

Tuntud nägu loeb rohkem kui hea laul?

Loomulikult on ka siinkohal mõned erandid – Traffic veerandfinaalist edasi ei saanud, samas Minimal Wind ja Elisabeth Tiffany tegid super tulemuse. Aga selliseid näiteid võiks olla rohkem. Nii mõnelgi uuel artistil oli parem laul kui tuntud artistil. Näiteks Andrei Zevakini ja Grete Paia lugu mõjus minu jaoks igavana ja seda eelkõige just seetõttu, et sõnade kirjutamisele selle loo puhul küll erilist rõhku ei pandud.

Poolfinalistidest oleks võinud finaali pääseda veel näiteks Kaia-Liisa Kesler looga “Vaikus”. Lugu mõjus värskena ning ka lavaline lahendus oli hästi läbi mõeldud. Veerandfinaalidest oleks võinud poolfinaali saada aga näiteks Fiona and Me looga “Feel Like This”.

Ja tegelikult võiks veerand- ja poolfinaalide hääletuse üldse ümber mõelda. Vabalt võiks olla nii, et edasipääsejad selguvad žürii ja televaatajate häälte kokkuliitmisel. Lisahääletusvoor, mis viib edasi ainult televaatajate lemmikud, ei anna tegelikult midagi juurde (v.a raha ERR-ile). Finaaliga on lugu veidi teine – sealne superfinaal, kus ainult televaatajad hääletavad, lisab saatele põnevust.

Saatejuhtidest kerkis esile Jüri Pootsmann

Räägime nüüd ka saatejuhtidest, keda sel aastal oli oi kui palju! Veerandfinaalides haarasid ohjad Eestit Eurovisioonil esindanud lauljad: Eda-Ines Etti ja Tanel Padar, Tanja Mihhailova-Saar ja Uku Suviste, Ott Lepland ja Laura Põldvere ning Getter Jaani ja Jüri Pootsmann.

Tegelikult tore idee, aga tõsi on see, et igaüks ikkagi saadet juhtima ei sobi. Eks see ongi pingeline ülesanne ja mõni sai täitsa normaalselt hakkama, aga üldjuhul oli veerandfinaalides ikkagi palju paberilt maha lugemist, puterdamist ja närveerimist. Kõige parem veerandfinaali saatejuht oli Jüri Pootsmann, kes on juba ohtralt kiidusõnu pälvinud ning kes säras poolfinaalides ja finaaliski. Ta mõjus väga vahetuna ja pingevabalt ning suutis ka piinlikud situatsioonid naljakaks teha.

Lisaks oli Pootsmann hea tasakaal Maarja-Liis Ilusale ja Priit Loogile, kes samuti saate juhtimisega hästi hakkama said, kuid kes olekult olid pisut rahulikumad ja vaoshoitumad (ja eks nad pidid ka rohkem ettekirjutatud tekstis kinni olema kui Pootsmann). Koostöö sujus aga saatejuhtidel hästi ning Eurovisiooni eeskujul kolmanda saatejuhi lisamine oli igati tervitatav lahendus, mis võttis sahmimist vähemaks ja muutis saate jälgimise põnevamaks.

Vahepalad olid hästi valitud

Green room’is tegi Pootsmann artistidega ka lühiintervjuusid ja pakkus erinevaid väljakutseid, mis meeleoluka vahepalana mõjusid. Varasematel aastatel on sageli green room’i osa veninud ja liialt pingutatuna tundunud, ent sel aastal sujus kõik kuidagi paremini. Aga mõnele artistile võiks küll väikse meediatreeningu teha, et nad saaksid intervjuude andmisega paremini hakkama.

Lauludele pakkusid vaheldust ka artiste tutvustavad klipid, mille formaat on juba varasemast tuttav ja mis seega millegagi ei üllatanud – taas viisid artistid televaatajad mingisse paika ja rääkisid natuke juttu. Mõne video oli põnevam, teise oma igavam, aga otseselt millegagi meelde ei jäänud ükski.

Märksa meeldejäävamad olid vaheklipid, mis tegid tagasivaate viimasele kahele pandeemia-aastale. Kuigi aeg-ajalt on vaheklippidega ka veidi mööda pandud, siis sel korral olid klipid kaasahaaravad ja humoorikad ning eriti meeldis mulle, et ERR suutis neisse ka eneseirooniat sisse panna. Aga no mis teha – minu mällu on ikkagi sööbinud “Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010”, mida pole (seni) suudetud ületada.

Vahepaladest rääkides tasub ära mainida seegi, et mulle väga meeldis, kuidas konkursil peeti meeles seda, et 20 aastat tagasi toimus Eurovisioon just Eestis. Esimeses poolfinaalis kõlas toonane eurolugu “Runaway”, teises poolfinaalis täitis saali aga žüriiliikmete versioon loost “Another Country Song”, mis sai 2002. aasta Eesti eurolaulu konkursil teise koha. Finaalis astusid lavale aga Eurovisiooni juhtinud Marko Matvere ja Annely Peebo.

Üldpilt oli nauditav

Lõpetuseks – veerandfinaalid end sellisel kujul minu silmis ei õigustanud, ent poolfinaalid ja finaal olid tegelikult väga hästi tehtud. Vahepeal sattusid küll esinemiste ajal kõrvalised isikud kaadrisse ja heli saaks vast veel paremaks, kuid eks väikseid vigu tuleb ikka ette ja üldpildis jättis produktsioon väga professionaalse mulje. Ja lava pean ka kindlasti kiitma! Kujunditega ekraanid ja pikad lambid olid visuaalselt meeldivad lahendused.