Arvustus: “Far Cry 6” on sama mängu uuesti tegemine ootuses, et midagi muutub
Erinevaid sõidukeid pakub "Far Cry 6" palju, kuid lõpuks ei ole erilist vahet, millist neist kasutada ja millist mitteFoto: Far Cry 6
“Olen ma sulle kunagi öelnud, mis on hullumeelsuse definitsioon?” küsis 2012. aastal Vaas Montenegro, “Far Cry 3” pahalane ja viimase kümnendi üks tuntumaid videomängukurjameid. “See on täpselt sama asja ikka uuesti ja uuesti tegemine ootuses, et midagi muutub.”
See kurikuulus tsitaat tabab edukalt “Far Cry 6” olemust, kuid kehtib ka “Far Cry” seeria kohta laiemalt. Alates kolmandast “Far Cryst” oleme mänginud täpselt sama mängu, kui välja arvata pealiskaudsed muudatused. Ka “Far Cry 6” pakub väga vähe uut ja eeldab, et mängija on valmis kümnete tundide jooksul läbi tegema täpselt samu ennast kordavaid tegevusi. Just nagu hullumeelne, kes loodab asjatult, et ehk ootab järgmise tuttava nurga taga midagi uut.
Stereotüüpne kurjam
“Far Cry 6” viib mängijad järjekordsele troopilisele paradiisisaarele kukutama järjekordset ambivalentsete eesmärkidega verejanulist dikaatorit. Seekord on lahingu tallermaaks Yara, fiktsionaalne saareriik Lõuna-Ameerikas. Mängu turunduskampaanias kõlanud väide, et Yara on Kuubast inspireeritud, tundub mõneti petlik. Yara ongi Kuuba: kümnete aastate tagusesse aega kinni jäänud diktatuuririik, kus maanteid künnavad jätkuvalt vanad autod ja geriljasõdalased korraldavad veriseid revolutsioone isehakanud ainuvalitsejate vastu.
Yara kukutamist ootav isehakanud ainuvalitseja on Anton Castillo, keda kehastab muuseas sarjadest “Breaking Bad” ja “The Mandalorian” tuntud näitleja Giancarlo Esposito. Alates “Far Cry 3” Vaas Montenegrost on “Far Cry” mängude üks peamisi eesmärke olnud meeldejäävate antagonistide loomine, kuid seeria uusimas osas sellega hakkama ei saada. Esposito on õela diktaatori rollis suurepärane, kuid isegi tema ei suuda stereotüüpset ja üheülbalist Anton Castillot huvitavaks mängida. Castillo tegelaskuju loomisel ei ole astutud ühtegi sammu, mis teda kümnete teiste sarnaste karakteride seas hallist massist eristaks ning Giancarlo Esposito näitlejameisterlikkusest ei piisa, et olukorda päästa.
Kodustest tarbeesemetest kokku klopsitud unikaalne relvaarsenal on “Far Cry 6” üks meeldejäävamaid osiseidFoto: Far Cry 6
Tonaalselt bipolaarne
Sarnaselt kurjamiga ei ole meeldejääv ka “Far Cry 6” peategelane. Mängija on Dani Rojas, napilt Castillo korraldatud veresaunast eluga pääsenud gerilja, kes võib vastavalt mängija valikule olla kas mees või naine. Erinevalt kolmest eelmisest “Far Cry” mängust ei ole Dani tumm karakter ning tema häälnäitlejad teevad head tööd, kuid komistuskiviks saab taas stsenaarium. Dani on iseloomutu tapamasin, kes teeb küsimata absoluutselt kõike, mida kästakse. Ühel hetkel filosofeerib ta pidevatest revolutsioonidest sündiva katkematu vägivallatsükli mõttetuse üle, järgmisel tormab lahingusse koos tapjakukega, et maha lüüa terve pesakond õelaid penisid.
Siit koorub “Far Cry” seeria uusimate mängude ja ka “Far Cry 6” nõrgim külg – bipolaarsus. Samaaegselt üritatakse olla totakalt naljakas ja üdini tõsiseltvõetav. Sa aitad üle võlli paisutatud iseloomuga tüütul juutuuberil teha tobedat viraalset videot, kuid näed viis minutit hiljem, kuidas süütute inimeste peal keemiarelvi katsetatakse. Sa võid kaasa võtta lillaks värvitud ja nahktagisse riietatud krokodilli, et minna vaatama, kuidas diktatuurirežiim mässulisi kraana otsa võlla tõmbab. “Far Cry” üritab pakkuda midagi kõigile, olla nii tõsine kui ka naljakas, kuid tulemuseks on kahe kokkusobimatu sõnumi mittemidagiütlev segu. Ajastul, mil videomängudes osatakse käsitleda tõsiseltvõetavaid ja täiskasvanulikke teemasid, tundub “Far Cry 6” kohatult lapsik ning, just nagu Yara, minevikku kinni jäänud.
Sama vana “Far Cry“
Paljud ei võta “Far Cry” seeria mänge käsile loo ja tegelaste, vaid mängitavuse pärast, kuid ka siin ei ole alates “Far Cry 3-st” toimunud märkimisväärseid muudatusi. Seda võib näha nii hea kui ka halva asjana: neile, kellele on varasemate “Far Cry” osade mängupilt meeldinud ja keda see veel ära tüüdanud ei ole, meeldib tõenäoliselt ka “Far Cry 6”. Teisalt, “Far Cry 3” ilmus 2012. aastal, pärast mida on ilmunud neli uut ja peaaegu identse mängitavusega “Far Cry” mängu. Kui juba “Far Cry 5” puhul nuriseti liigse tuttavlikkuse üle, siis kuues osa on selge märk sellest, et vana rasva peal enam liugu lasta ei saa.
Eelmiste “Far Cry” osadega tuttavatele mängijatele on “Far Cry 6” ülesehitus seega juba tuttav: hiiglaslik kaart, mis on täis tohutul hulgal vaenlaste baase ning erinevat nipet-näpet üleskorjamiseks ja kogumiseks. Vaenlase laagrite ülevõtmine muudab selle sinu kodubaasiks ja täidab sõbralike sõduritega. Kaart on jagatud kolmeks suuremaks regiooniks, millest igaühes peab geriljade abil maha lööma kohaliku Castillo jüngri. Siin ei ole mitte midagi, mida me varem juba näinud ei ole.
Üksikuid värskendusi siiski pakutakse. Osasse laagritesse on võimalik kogutud ressursside eest püsti panna putkasid, kust saab osta erinevat kasulikku ja vähem kasulikku kraami. Esimesse kategooriasse kuuluvad näiteks relvad, turvised ja peidikud, mis võimaldavad nupuvajutusega kiiresti ühest kaardi otsast teise reisida. Vähem kasulikud on kalastus- ja jahitarbeid müüvad poed: keegi ei mängi “Far Cryd” kalapüügi ja jahtimise pärast ning nende tegevustega kogutavaid ressursse saab lihtsalt ka mujalt. Muide, uus on ka võimalus oma sõidukeid relvade ja soomusega tuunida.
Yara on tohutult suur ja troopiliselt kaunis, kuid võrreldes teiste Ubisofti mängudega mitte eriti vaheldusrikasFoto: Far Cry 6
Kas midagi uut ka on?
Erinevalt varasematest “Far Crydest” on vastastel nüüd erinevad tugevad ja nõrgad küljed. Sõdureid läbi telefoniekraani skannides on võimalik kindlaks teha, millist moona nad kasutavad ja millist moona peaksid sina nende suunas teele saatma. Sellest tulenevalt on võimalik oma relvi vastavalt tuunida ja panna selga erinevaid riideesemeid, mis vastaste tugevaid omadusi neutraliseerivad. Need mehaanikad ei hakka alati kõige paremini tööle. Eesmärk on muuta vastased ohtlikumaks ja panna sind rohkem enda varustuse peale mõtlema, kuid lahinguhoos ei jäänud mulle kunagi meelde, millist moona mu relvad hetkel kasutavad ja milline vastane on selle moona vastu nõrk. Lõpuks leidsin ikka relvad, mis mulle kõige enam meeldisid, ja kasutasin neid ühe kindla konfiguratsiooniga, ilma vastaste tugevatele ja nõrkadele külgedele mõtlemata. Mäng raskemaks ei muutunud.
“Far Cry 6” mängitavust mõjutab kõige enam uuenduslik relv supremo. See on ranits, mis võib välja tulistada rakette, mürkgaasi, kuid ka näiteks mängijat ravida. Kuigi seljakotist raketirünnak teele saata on visuaalselt efektne, ei tee see laiemas plaanis supremo mängupilti täiesti uueks. Mängija saab juurde uusi taktikalisi võimalusi, kuid “Far Cry” on sellest hoolimata jätkuvalt vana tuttav “Far Cry”.
“Far Cry 6-t” saab mängida koos sõbraga, kuid käesoleva arvustuse kirjutamise ajal ei olnud mul võimalik seda funktsionaalsust testida. Mängus on ka mikromaksed: pärisraha eest on võimalik soetada virtuaalset valuutat, mille eest saab mängusisesest poest osta kosmeetilisi uuendusi peategelasele, tema kaaslastele ja sõidukitele, kuid ka vahendeid relvade uuendamiseks ja baaside täiustamiseks.
“Far Cry 6” kohta on võimalik öelda vähe midagi sellist, mida juba kolmanda, neljanda ja viienda osa ning “Far Cry: New Dawni” kohta öeldud ei ole. See on kummaliselt bipolaarne märul, mis pakub väga vähe uut. Jah, see on uus mäng, aga see ei ole ju tegelikult uus mäng. Me oleme alates 2012. aastast ostnud täpselt sama mängu ootuses, et midagi muutub. Vaas Montenegro nimetaks seda hullumeelsuseks.
Plussid: palju erinevaid relvi, hea helidisain, Yara on kaunis koht
Miinused: vähe uut, igav lugu ja tegelased, veider suhe tõsise ja rumala vahel, hangus mitu korda
