Arvustus: “Kes tappis Otto Mülleri?” – järjekordne krimisari või midagi enamat?
Sarjas "Kes tappis Otto Mülleri?" teevad kaasa tuntud Eesti näitlejadFoto: Viaplay
Viaplaysse on jõudnud Eesti esimene originaalsari “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis toob vaatajateni huvitava mõrvaloo. Kuigi sarjale päris 10/10 hindeks ei annaks, on tegemist siiski kvaliteetse seriaaliga, mida tasub vaadata.
Öeldakse ju seriaalide puhul tihti, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Mõnes mõttes võib seda lauset kasutada ka sarja “Kes tappis Otto Mülleri?” juures. Avaosa läheb küll kiirelt käima ja vaataja haaratakse koheselt sündmuste keskele, kuid midagi on justkui puudu. Ja mis täpselt, sellele ei oskagi näppu peale panna.
Detektiive kehastavad sarjas Tambet Tuisk ja Doris TislarFoto: Viaplay
Mida osa edasi, seda kaasahaaravamaks sari aga läheb ja tühimiku tunne saab täidetud. Esile kerkivad aina süngemad (ent olulised) teemad, sa hakkad tegelasi paremini mõistma ja üleüldse moodustab pusle tasapisi tervikpilti. Ning muidugi on huvitav ka ise kaasa mõelda, kes siis ikkagi mõrvar on, sest nagu sarja pealkirjastki ilmneb, keerleb kogu sisu ümber küsimuse, kes tappis Otto Mülleri.
Pärast seda, kui kuulus ärimees ja kunagine Nõukogude maadlustäht Otto Müller oma 65. sünnipäeval kodust surnuna leitakse, hakkab detektiivipaar Agnes Maramaa ja Gabriel Vanem kuritegu lahendama. Lähemal uurimisel jõuavad detektiivideni kaheksa kahtlusaluse lood, millest igaühele on pühendatud eraldi osa. Nii rullubki Otto Mülleri mõrvapäev vaatajate ees lahti kaheksal korral.
Esimeses osas avatakse lugu Märt Avandi tegelase silme läbiFoto: Viaplay
Sarja fookus on küllaltki psühholoogiline
Mõnes mõttes on “Kes tappis Otto Mülleri?” nagu krimisarjad ikka, kust kõik kohustuslikud krimkaelemendid üles leiab. Aga just see, et sama päeva saab näha kaheksa erineva tegelase silme läbi, on sarja juures üks huvitavamaid ja omanäolisemaid nüansse.
Psühholoogilisest aspektist on väga huvitav näha, kuidas inimestele jäävad samadest sündmustest meelde erinevad asjad, kuidas teatud olukordi tõlgendatakse täiesti erinevalt ning kuidas igaühel ongi omaenese tõde. Ja kuidas see tegelik tõde on ilmselt seal kuskil vahepeal.
Ühiseid stseene oleks erinevate pilkude läbi isegi rohkem näha tahtnud. Ei tea, kas mõnda mõttevahetust avati ühest küljest ainult seetõttu, et teise poole jaoks polnud see piisavalt mäletamis- ja märkimisväärne või surus sarja ajapiirang liialt peale. Need dialoogid, mida aga erinevate poolte silme läbi avati, olid huvitavad ja eriti sai kääre märgata, kui kõik osad lühikese aja jooksul ära vaadata.
Mitmeid mõttevahetusi sai näha mõlema tegelase perspektiivistFoto: Viaplay
Psühholoogiline vaatenurk tuli jõuliselt mängu ka seetõttu, et põhirõhk pandi kahtlusaluste emotsioonidele, suhetele ja taustalugudele. Sageli on krimisarjades fookus sellel, kuidas detektiivid juhtumit lahendavad, ent “Kes tappis Otto Mülleri?” puhul olid detektiivide töövõtted pigem teisejärgulised.
Tegelaste loomele pandi suurt rõhku
Nimetatud fookus töötas hästi ka seetõttu, et stsenarist Birk Rohelend oli karakterid hoolikalt läbi mõelnud. Iga tegelase juures avati ka tema mineviku traumasid, mis on teda kujundanud selliseks inimeseks, nagu me ekraanilt näeme. Kuigi mitmete tegelaste minevikus võib märgata sarnaseid jooni (daddy issues on kindlasti oluline märksõna, samuti vaesuses ja viletsuses kasvamine), on nad probleeme erinevalt läbi töötanud ja seega ka küllaltki erinevad inimesed.
Tegelaste seast leiab näiteks nii jõulisi enesekindlaid isiksusi kui ka madala enesehinnanguga karaktereid. Kajastatud on ka sellised omadused nagu kättemaksuiha, eneseteostus, alkoholism jne. Kontrast mitmete tegelaste vahel on suur ja eks seda just teles üksluisuse vältimiseks vaja ongi.
Tiina Tauraite tegi sarjas väga meeldejääva rolliFoto: Viaplay
Tegelaskujude ekraanile toomisel on muidugi suur roll ka näitlejatel, kes olid rolli hästi valitud. Näitlejate nimekirjas on peaosalist kehastav Jaan Rekkor, detektiive mängivad Tambet Tuisk ja Doris Tislar ning kahtlusaluste osatäitjad Märt Avandi, Mait Malmsten, Tiina Tauraite, Hilje Murel, Evelin Võigemast, Liina Tennosaar, Karmel Naudre ja Theodor Tabor.
Kuigi suurema osa näitlejatest moodustavad vägagi tuntud näod, oli tore ekraanil näha ka paari vähem tuntud nime.
Pinget ja põnevust otsiti ehk liigagi palju
Sarjas oli kindlasti oma osa ka pinge ja põnevuse loomisel ning kohati tundus isegi, et sellega pingutati veidike üle. Näiteks toodi mingil hetkel suuremal määral sisse ka detektiivide omavaheline läbisaamine ja kokkupuude Otto Mülleriga, kuid erilist lisaväärtust need liinid sarjale ei andnud.
Pigem mõjusid need lihtsalt lisadramaatilisuse elementidena ja tõmbasid fookust tegelastelt veidi eemale. Võib-olla kui oleks neid aspekte saanud pikemalt avada, oleks need ka paremini toiminud, ent praegu jäi teostus veidi pinnapealseks. Samas, viimase osa lõppu arvestades oleks materjali ka teiseks hooajaks ning võib-olla külvatigi siin juba seemneid uuteks osadeks.
Draamat jagus igasse osasseFoto: Viaplay
Dramaatilisust ja põnevust lisati muidugi ka muusikavalikuga ja seebikalaadse introga, ent see mõjus isegi täitsa sobivana. Küll aga jäi paaris kohas silma, et mõned näitlejate kasutatud võtted sobiksid ehk paremini teatrilavale, kus teatud juurdepanemisel ja suurustamisel ongi oma roll, ent mis ekraanil liiga paljuna mõjub.
Sarja eelarve andis rohkem võimalusi
Sarja üldmulje on aga muidugi hea ning on näha, et tegemist ei ole üle jala tehtud projektiga. Lisaks sellele, et tekst ja tegelased on hästi läbi mõeldud, on ka võttepaigad ja stseenipaigutused hoolikalt valitud, sari huvitavalt ja erinevate nurkade alt üles võetud ning muidugi ka hästi kokku pandud.
Märkimist väärib seegi, et kui näiteks briti krimisarjad on sageli väga sünged ja tumedates toonides, siis sarjas “Kes tappis Otto Mülleri?” on raskele teemale vaatamata teatud helgust ja värvi. Oma osa mängib siin seegi, et rohkete droonikaadrite kaudu saab heita pilgu ilusale sügisesele Eestimaale ning suursugust õhustikku loob ka Kõue mõis, kus peamine tegevus toimus.
Suur osa võtetest toimus Kõue mõisasFoto: Viaplay
Kui sageli on Eesti sarjade puhul märgata, et eelarve pole kuigi suur olnud, siis “Kes tappis Otto Mülleri?” puhul on rahakott kindlasti paksem olnud, mis omakorda andis sarja tegijatele veidi vabamad käed ning sarja kvaliteedile ja suursugususele kaasa aitas. Ning loodetavasti on Viaplaysse peagi oodata teisigi Eesti originaalsarju.
Alates 9. septembrist on Viaplays näha “Kes tappis Otto Mülleri?” kaks esimest osa. Järgmisel kuuel nädalal lisandub igal reedel valikusse uus osa.
