Pikk lugu

“Death Stranding” on aasta kõige olulisem mäng, mida sul pole vaja mängida

Palju õnne, see on poiss! Vist.Pildid: Sony

“Death Stranding” on Omniva postiljoni või Wolti toidukulleri igav tööpäev. Ülemus räägib ennastunustavalt keerulist ja pikka juttu ning sul on soov seda nupuvajutusega vahele jätta. Parema meelega teeksid seda üksluiset tööd, milleks on paki kohaleviimine ühest kohast teise.

Sa ei taha midagi teada sellest, kas Omniva tuleks erastada või hoopis Express Postiga liita. Palju peaks postkontoreid Eestis olema, et normaalset postiteenust osutada? Kas Kilingi-Nõmmel peaksid lehed juba hommikul 8 kohvi kõrvale postkastis olema või võivad need ka pärastlõunal kohale jõuda, sest vahet pole, need on ju kõigest eilsed uudised. Parema meelega sa võtaksid oma pakid turjale ja läheksid, sest siis on sul missioon täidetud ja sa oled ühe sammu võrra lähemal mängu lõpule.

“Death Stranding” on niivõrd keeruline mäng, mille selgitamise asemel on see müstifitseeritud viimse piirini. Sa saad igal sammul aru, mida sa tegema pead, aga sul kuklas kogu aeg miski taob, et siin on midagi veel. Midagi palju enamat. See kõik ei saa ju olla lihtsalt pakkide kohaletoimetamine õigele adressaadile. Aga saab küll.

Mida aga ilmselt ei saa, see on sellist mängu uuesti teha, ükskõik kellel ja ükskõik kuidas. Juba see teeb “Death Strandingu” aasta kõige olulisemaks mänguks. See on mäng, millel on tohutu eelarve koos kohutava vabadusega, mis on sama hirmutav kombinatsioon nagu näljane kass ja värskelt püütud kala.

Avatud maailma mängu üks missioon

See näljane kass nimega Hideo Kojima on otsustanud ette võtta tavaliste avatud maailma mängude levinud kõrvalmissiooni, mida sa ühe korra pead kohustuslikus korras tegema. Võta see asi siit ja vii see kaardil teise kohta. Soovitatavalt võiks seda asja olla keeruline kanda, mis teeb su liikumise aeglasemaks.

Kojima on teinud selle missiooni absurdselt sügavaks, arendades selle valemi niivõrd üle, et selles on hulgaliselt võimalusi, mille kasutamiseni sa tõenäoliselt kunagi ei jõua. Enamasti inimestele need missioonid ei meeldi ja ma ei saagi aru, kas Kojima naerab mängurite või mängutööstuse üle või ta ei naera üldse.

Hetkel, kui sul on “Death Strandingus” rattad all ja sa ei pea kõndima. Maailm on tühi, aga vähemalt saad sellest ruttu läbi.

Sam Porter (Norman Reedus) on kuller kuskil kaugel tulevikus. Ameerika Ühendriigid on lagunenud ja presidendi viimane soov surivoodil on, et sa allesjäänud linnad uuesti ühendaksid. Selleks on vaja nendesse linnadesse pakke viia ja koos sellega need ka mingisse veidrasse internetti ühendada, mis tundub olema eriti raske versioon 5G vähkitekitavast vormist.

Vanade avatud mängude keeles rääkides – sa pead need piirkonnad vallutama, siis saad sealt uusi kullerimissioone ja hiljem ka nende 5G-sse ühendatud piirkondade vahel kiirreisida.

Seda tuleb teha läbi ranna. See näeb välja nagu tavaline rand, aga tegelikult on see paralleeluniversum surnute maailma ja pärismaailma vahel ning seal tegutsevad suitsused mustad kogud, kes jah, ei ole sõbralikud.

Postiljon vs kuri koer

Need samad kogud on ka maailmas olemas ja need ongi sinu põhilised vastased. Sa võid nende pihta granaate visata ja need on tehtud kas sinu dušiveest võid meisterdatud materjalist, mida Norman Reedus WC-s isudes või püsti olles produtseerib. Kõlab väga põnevalt, aga enamasti saad sa neist ka mööda hiilida.

Siin tuleb abiks sinu kõhule kinnitatud konteineris beebi, kes sulle nende olemasolust nutuga märku annab. Mõtle sellest kui seadeldisest, mis postiljonile ütleb, kui aias on kuri koer.

Kui beebi märku annab, siis võid kükitades ja hinge kinni hoides, sõna otseses mõttes, koerast mööda hiilida. Kui koer sind märkab, siis anna jalgadele valu, äkki pääsed. Kui ei pääse, siis Norman Reedus on õnneks surematu ja ta tuleb uuesti tagasi.

Reklaam ei valeta. “Death Stranding” on majanduslikult kindlustatud suurfirma rahastatud indie-mäng.

Vastaseid on veel teisigi, näiteks muulad, keda sina ei huvita, aga kes tahavad sinu postisaadetisi endale saada. Kiired jalad või nende tegutsemisareaali vältimine aitavad.

Enamiku ajast sa aga jalutad, kui mõned liiklusvahendid on ka, aga maastik, mis näeb küll suurepärane välja, nendega liikumist väga ei toeta.

Sa mõtled, et paki kandmine on igav ja lihtne? Ei ole. Sa pead hoolega vaatama, kuidas pakid organiseerida, nii et need su seljas tasakaalus oleksid. Said need tasakaalu? Ära muretse, niisama kõndimist siin ei ole. Kõik see aeg, mil sa kõnnid, pead sa ennast ka tasakaalus hoidma ning enamiku ajast tunned sa ennast kui toidukuller, kellel on eelmisel päeval korralik pidu olnud, taarudes oma raske kandami all. Ilmselt on see paljudele mängijate äärmiselt frustreeriv ning Kojima hõõrub rahulolevalt käsi.

Muulasid huvitavad ainult sinu pakid ja nad üritavad neid su seljast maha raputada.

Suurim üllatus vast “Death Strandingu” juures on see, et sa pole üksi. Sa tead, et maailmas on ka teised kullerid, kes on päris inimesed. Nad võivad endast maha jätta teateid ja sa saad kasutada nende redeleid ja ronimisnööre ja neid laikida. Üks redel mängu alguses läks täiesti viraalseks.

Ära mine Facebooki kääridega

Jah, see kõik on metafoor. Me peaksime Facebookis laikima redeleid, sõlmi ja heategusid, mitte kääre ja kirveid. Me peaksime üksteist aitama ja koos tegutsema, me peaksime PlayStationi pulti kiigutades beebisid kussutama.

Me peaksime koos Ameerika ühendama. Erastatud Omniva tuleks ühendada Express Postiga, mis saaks turutingimustes pakkuda parimat teenust ning postiljonidele õiglast palka. Ma pole kindel, paljudele see kohale jõuab.

Asünkroonne mitmikmäng tekitab tunde, et selles kõledas futuristlikus maailmas on kuskil ka teised inimesed, aga sa ei näe neid kunagi.Foto: Scanpix

“Death Stranding” tuletas mulle algusest peale meelde “No Man’s Sky’d”, millele on lisatud tipptasemel produktsioon, millest pool on diibid vaheklipid, mida ma täiesti naudin. Sellele on lisatud mõned bossivõitlused, mis jäävad “Metal Gearist” kaugele maha.

See kõik aga ei muuda seda, et põhiline asi mida sa mängudes teed, on üksluine. Sul on tohutu vabadus, aga sellega on raske midagi peale hakata. Sul on kindlad postkastid, kuhu pead pakid viima, aga miks minna kaarega, kui saad otse? Lihtsalt selleks, et vaadet nautida?

See kõik aga omakorda ei muuda seda, et “Death Stranding” on raudselt selle aasta kõige olulisem mäng, mida pole enam kunagi võimelik uuesti teha.

Sul pole seda vaja mängida, aga kui sa mängid, siis sa kas pettud täielikult või avastad maailma, mida sa enam kunagi enda peast ära ei saa. Mõtle sellest umbes nii, nagu sa hakkaksid homsest Omniva kulleriks ja su ülemuseks on Die-Hardman.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.