Tedros Tedrose tegelaskuju pole võimalik mingilgi viisil loogiliselt ega funktsionaalselt põhjendada. Et mõista, miks Jocelyn ta nagu vampiiri üle läve kutsub ning kogu saatjaskonnaga enda juurde sisse kolib (tema hotelli mõõtu häärber on iroonilisel kombel The Weekndi päriskodu), peaks tabama kas seksapiili, sarmi või võimu.
Kuid peale patsiga paruka, tuulepluusi ja kotitäie kokaiini pole Tedros Tedrosel midagi. Kui tahta vaatamiseks välja panna mingi nähtamatu külgetõmbejõud, tuleks tegelikult mõelda välja viis, kuidas seda teha. Sõnades raskesti seletatavad omadused võiksid kas või ilmutada end näitleja väljendlikkuses, mida nad aga ei tee.
Ükskõik kui paljudele väljaannetele The Weeknd jonnib, et kõik oligi nii mõeldud ja oleks pidanud naerma ajama – ei ajanud. Tema kehastuses ei mõju kloun, kes ähvardab kokka ja Valentino butiigi müüjat, isegi ohtlikult.
Kui üldse midagi naerma ajab, siis teda koos Levinsoniga tabanud ilmutus, et tõeliselt seksikaks muutub Marilyn Monroe’st inspireeritud hommikumantel siis, kui lasta kostüümikunstnikul (Natasha Newman-Thomas) eemaldada istmikku kattev osa. Ja et üks väljaanne nimetas seda ilma naljata “absoluutseks moedisaini triumfiks”.
Selge siis, miks usaldab lauljatar karjääri võhivõõra hoolde, kes teda selle rüüga – mitte päris konsensuslikult – lämmatada üritab. Tagumikuosa oli juba puudu, saadaval oleks olnud ka teistsuguseid võtteid.
Kolm kihti riideid, aga sarmi pole
Jääb lõpuni arusaamatuks, mis veenab üht megastaari mingi suvalise öölokaali valdajaga nurga taha amelema kimama. Või mida üldse tähendab Hollywoodi mõistes “klubiomanik”. Staatuse poolest globaalse superstaariga samal pulgal, aga praktikas nagu Hunt Kriimisilm: serveerib baarist jooke, peab DJ-puldist motivatsioonikõnet, uimastab kundesid, korraldab randevuusid ja magatab külastajaskonda.
Märgates tantsupõrandal kuulsust, käsib omanik DJ-l muusika maha tõmmata ning juhib kogu saali tähelepanu staarkülalisele. Kahtlen, kas ükski tuntud inimene oleks sellise teguviisi peale meelitatud. Kuid Jocelyn on lummatud! Sest see isik teeb talle – kaheksakümne miljoni järgijaga lauljale – kaks ebamäärast komplimenti?
Samuti ei peaks mees kiljuma: “Issand, sa oled nii ilus, kas ma võin sinuga tantsida?” Tekib küsimus, kas keegi loovtiimist on üldse päriselus mõne naisterahvaga orgaaniliselt tutvunud ja omab romantilist või seksuaalset laadi kogemusi. Miski ei seleta nii ebaapetiitse meesterahva peale põlvist nõrgaks minemist, kes ajab lisaks piinlikku paska, nagu: “Kuidas saaks keegi sinusse mitte ära armuda?”
Küsimus peab hoopis olema, kuidas saaks stsenaristide arvates kultusliidriks tõusta isend, kes õhkab nii rohmakat magnetisimi kui sügavkülmkirst.
On ilmne, et Tedros Tedros (aafrikapäraselt Issanda Õnnistus Issanda Õnnistus) disainiti pisut vähem nägusaks, kui annaks. Aga miks? Aitamaks sisemisel säral paremini esile pääseda? Vaevalt, sest see taevakingitus ei võlu füüsise, sisemaailma ega ka millegi muuga.
Iga kord, kui ilmub Abel Tesfaye, toimub stseenis tonaalne nihe. Karismaatilise liidri asemel siseneb dementor teisest kliimavööndist, seljas kolm kihti riietust ja imeb aluspükste väel higistavast seltskonnast hinge välja. Ainsal korral, kui kostüüm vastab õhutemperatuurile, on too vannirätik seotud ikkagi kõrgemale, kui ükski donžuan seda teeks.
Käärid kätte!
Et kõigilt Lily Rose Depp’i kostüümiesemetelt on eemaldatud vooder või vähemalt enamus pikkusest, on mõistetav, sest kuidas muidu oleks näha tema kannivahe, esitlemas naistemoe kõige kuumemat nähtust: disainerstringe.
Kandev osa on ka Vanessa Paradis’i tütre areoolidel ning läbiva etteaste teeb režissööri uusim avastus: moeringkondadest tuttav underboob.
Ema sillutatud teelt kõrgmoodi on aegade noorim Chaneli-tüdruk (tänu vanematele sai Lily Chaneli näoks juba 14-aastaselt) eksinud nüüd kõige labasemasse rolli, mille garderoob koosneb vaevu nibusid katvatest kangajääkidest.
Eneseimetluse laat
Kui juba klubipidajat kujutatakse “Iidolis” ülima aukartusega, siis Vanity Fairi ajakirjanik on kõigeväelise seisundis. Pole jaburamat viisi kujutada portreteeritava ja kirjutaja vahelist dünaamikat, kui panna management ning võttegrupp reporteri justkui vältimatu kohalviibimise juures hirmust kössi tõmbuma. Ka siis, kui tekib idee Tedrose kõrvaldamiseks või Jocelynilt vaip ära tõmmata (singel hoopis sõbrannale anda), kutsutakse absurdsesse stsenaariumi appi Vanity Fair.
Absurdum ei saagi loogiliselt liikuda ja mis karakterite arenemisse puutub, siis on kasutatud anti-arendamise taktikat. Selle tõsiselt juhtmeid kokku tõmbava loomingulise lähenemise muudab veelgi erilisemaks asjaolu, et ühegi tegelase kohta ei saa teada rohkem kui parimal juhul üheainsa fakti. Enamik on lihtsalt ekspositsioonimasinad, ilma tausta ja selge motiivita.
Ning kuigi seda masinavärki nii kutsutakse, pole Tedrose gängil isegi asja õige seksikultusega. Käputäit tänavalt korjatud talente juhendatakse lihtsalt läbi perverssuste oma häält otsima. Jocelyni vokaaltehnika kõlab Tedrose füüsilise instrueerimise tulemusel nagu performatiivne oigamine, mis aga teadagi kõike muud, kui hea seksi tunnus. Muusikaprodutsent Mike Dean (mängib iseennast) vaatab muigega pealt, kaamera samuti.
Kui satiirinooled peaks olema suunatud liialdustele või häbematule objektistamisele, siis seda on raske märgata, kui kõiki neid asju toonitatakse vähese sarkasmi, nüansi või riietusega.
Täiesti tavaline punutis
Isegi Tedrose “rotisaba-pats” ei kvalifitseeru faktiliselt rotisabaks ega hiiresabaks. Hiiresabaks kutsutakse väga hõredatest juustest punutud patsi või poisipeast välja kasvavat peenikest palmikut, mitte normaaltihedusega pikajuukselisest parukast võrsuvat ükskõik millist saba.
Tedrose soeng meenutab kunstpalmikuga lõpnevat peapaistetust ja soovi korral Briti advokaatide juuksesarnasest materjalist peakatteid. Mida ta ei meenuta, on rotisaba ning selle vahetpidamatu mainimine rõhutab sarja lemmik väljendusviisi: räägi, aga ära näita või kui näitad, siis midagi muud, kui seda, millest jutt käib.
Isegi seks ja vägivald valmistasid pettumuse, sest kuulujutud lubasid midagi märksa sensatsioonilisemat kui raugematu oiglemine ja ajaloo kõige mannetum seksistseen. Võib liialdamata öelda, et “Iidol” on kõige vähem provokatiivne draama, mis on üldse kunagi tehtud.
Ainus tõsist väljakutset esitav viiv on kuulata The Weekndi anatoomiliselt ebakorrektset dirty talk’i (“tee see kurk minu jaoks märjaks”), mis kõlab nagu esitaks AI heledal häälel pisteliselt DMX räpiloomingut.
Pauku ei tulnud
Näitemängu reeglite kohaselt peaks esimeses vaatuses eksponeeritud seksivedelikuga portree järel tegema vähemalt keegi lõpuks usutavalt pauku. Suurem osa katsetustest jääb aga pooleli või on olemuslikult eneserahuldamine. Mitte et ei võiks, aga see ei anna edasi seksikultuse ideed.
Satiirisugemetega erootilise draama asemel on see kultuurivihkajate moolok pigem väga halb soft porn. Mitte isegi päris porno, kuna peaks olema telelavastus, aga pole ka päris see, sest narratiivil puudub mõte. “Viiskümmend varjundit” olevat vähemalt inimesi rohkem seksima innustanud. “Iidol” on aga nii ebaseksikas, et kui tahta konspiratsiooniteooriasse laskuda, võib olla tegemist seksivastase liikumise tülgastusteraapiaga, mille eesmärk on võtta igasugune isu ära.
Seksistenogramm
Ei tahaks kogu lugu lahti jutustada, samas võiks, sest filmis pole seda tehtud. Igatahes näeb see, mida Levinson ja The Weeknd defineerivad “kõige radikaalsemaks ja piire nihutavamaks” teleseksiks välja järgmine: üleni riides Tedros kükitab tooli taga ja vestab kalapilgul oma paksust keelest, samal ajal kui Jocelyn, punane rätik peas, juhtnööride järgi püüdlikult masturbeerib.
The Weeknd kannab oma algajaliku nägemuse üles kruttivast seksikõnest ette innukusega, millega reageeriks just öövalve lõpetanu teadaandele, et peab teise vahetuse otsa tegema. Erutav sõnaparin kõlab, nagu üritaks puberteedieas tehisaru muljet avaldada, kui palju on ta asja tegemist guugeldanud.
Segane veidrus ei aita kuidagi heita valgust küsimusele, miks Jocelyn tahab nii eemaletõukava tüübi läheduses viibida, rääkimata tema kaltsunukuks olemisest.
Palju sõnu, vähe tegusid
Kui saabub aeg Tedrosel (khm, The Weekndil) lubadused teoks teha, libiseb kaamera eemale, paludes jätta edasine kujutlusvõime hooleks. Levinsoni universumis on niisiis seks kõigest etendus ja seda alati naiste poolt. Puhtaimal kujul meeste fantaasia, mis paistab tegijatele põhjatult diip, kuna valgustus on väga kunstiline.
Raskuste tõstmine jääb alati naistegelasele, kel tuleb lasta end publiku meelitamiseks igast asendist alandada ja kinnitada, et peksmine ning kägistamine pole mitte ainult universaalselt erutav, vaid ka vaimselt teraapiline ning loominguliselt inspireeriv.
Režissöör usub ka, et külm jook jalgade vahel on nii seksikas seade, et väärib lausa (“Eufoorias” juba nähtud) korduvkasutamist.
Üldse tundub, et “Iidol” on sari, mis julgeb küsida: miks mitte jääda daamide seksuaalsuse käsitlemisel lihtsalt selle juurde, milline porr meestele meeldib. Et pärast akti on Depp paljas ja The Weeknd endiselt kurguni kinni nööbitud, tõestab: suurkujude asemel on Levinson ja Tesfaye kõigest kaks murdeealist vuajeristi.
Isegi isa on rahul
Kui Lily Rose Depp lootis pääset tõsiseltvõetavate näitlejate klubisse, siis suurema osa ekraaniajast ikka mehepilgu rõõmuks – erinevais lahtiriietumise etappides passiivselt silmi pilgutades tekib vastupidine efekt.
Kiitus julge pealehakkamise eest, aga sellest lavaliseks koreograafiaks nimetatud põrandal väänlemisest ei saa isegi aru, kas vaatame sületantsu või eksortsismi. Näitlejatar ei väsi kiitmast elu kõige turvalisemat võtteplatsi, kus tundis end seda kõike tehes väga mugavalt. Ka isa ütles, et on tütre alastistseenide üle uhke. Väga vähe inimesi peale nende endi suudaks mõista, kuidas on võimalik selliseid asju tehes end mugavalt tunda või mille üle on põhjust uhke olla.
Autorid ja osatäitjad tunnevad vajadust erakordselt küündimatut soperdist alalõpmata õigustada. The Weeknd uhkeldas tõsimeeli New York Times’ile, et tema, Levinson ja Depp olid esilinastusel ainsad naerjad, sest “inimestel pole õrna aimugi” (kuhu lugu lõpuks välja viib ning), miks see on nii naljakas. Seades eelduseks, et mistahes aspekti mõistmiseks peab nägema tervikut, tuleks esiteks valida filmi, mitte teleseriaali formaat.
Abel reageeris vastureaktsioonile väitega, et seksistseenid on meelega ebamugavad vaadata ning meil peaks tegelaste pärast häbi hakkama. Kõik saavad täiesti valesti aru, sest muljetavaldavalt halvasti välja kukkunud kohad on tegelikult taotluslikud. Nukumeistrid hoopis mängivat osavalt meie emotsioonidel, mis muudab ettevõtmise põnevaks, sest on teadlikult häbiväärseks loodud. Või midagi sellist. Seejärel distantseeris laulja end ka Tedrosest, kes polevatki müstiline ja hüpnotiseeriv, vaid mõttetu kuju.
Kõik on lollid
Kas pole mitte nii, et filmitegija peaks suutma ideid ja mõtteid ekraanil edasi anda? Võib jäädagi korrutama, et see on hiiresaba, stoori on meelega topakas ja tegelikult ollakse maha saadud ennenägematult šokeeriva taiesega. Kui mitte keegi seda ei näe, siis päriselt ju ikkagi ei ole.
“Raskevõitu teemadele” (nagu kuulsus ja kultus) peaga kõhtu jooksmisele kõlas The Weekndi põhjendus: “Keegi peab neid teemasid avama. Sellega muidu eriti ei tegeleta.” Tõepoolest, mitte et mõlemad ei õitseks juba omaette dokumentaalžanritena! Meistrite totaalne ignorantsus ja enesekriitika puudumine ongi põhjus, miks “Iidolil” polnud kunagi lootustki saada “suve suurimaks show’ks” (nagu Levinsoni abikaasa mais tagasisidepaksu pealt ennustas). Ei usu isegi, et see suve kõige hate-watch’itum sõu saab olema, ammugi “hate-watch klassika”, millest unistab Sam Levinson.
Kuid tuleb tunnistada, et spektaakel on tõepoolest unikaalne oma eksinuses ja sedalaadi halb, mida pole varem telekast näinud.
Aegade kõige naeruväärsema “ootamatu süžeepöörde” lahtimõtestamiseks läheks lisaks kraadidele kirjanduses ja filmiajaloos vaja sensitiivi võimeid. Tuleb ilmsiks, et religioosse mõistukõne, vampiirirüüde ja patukahetsuspeksu abil näidatud taassünnilugu tuleks vaadata … punamütsikese muinasloo võtmes.
Järgnevalt näeb tavapäraste nööride asemel Jocelyni seljas pikka valget (kuid siiski läbikumavat) kleiti, mille taolist kandis peategelane filmis “Basic Instinct” (ja mida vaadates esimeses episoodis vägistamist romantiseeriti). Kes seda Sharon Stone’i klassikut näinud pole ei saagi kunagi teada, et järelikult on Joss samasugune patoloogiline valetaja ja nartsissistliku isiksusehäirega psühhopaat.
Nii lihtsakoelise ja üksüheselt selge programmi ainus mõistuslik lõpp oleks olnud teadagi milline. Kuid ei, poptäht ei vallandanda laval oma üles leitud häält ega uut saundi, vaid jookseb loogikavastaselt tagasi väärkohtleja juurde. Meeskond vaatab õudusega pealt (ainus mõistuspärane koht kogu loos). The Weeknd ei suutnud taluda isegi tegelaskuju tasemel mõtet, et teda enam ei vajata. Kaaperdas lõpuminutidki, et ennast tähtsaks teha.
Kellele see mõeldud on?
Esiteks, kuidas see isegi välja peaks nägema? Vanity Fair rebis Tedrose tükkideks, klubist jäi ilma ja põgeneb maksuameti eest. Päriselus oleks sellise tegelinskiga avalikult suhtesse laskumine suitsiidikatse, mitte võimas tagasitulek (“Iidoli” universumis kõlab muidugi staadionil aplaus).
Ja ettekääne, et hoopis Jocelyn manipuleeris Tedrosega, ei päde, vaid tõestab taas, et Sam Levinsoni nägemuses naised lausa kerjavad väärkohtlemist.
Kena läbikaalumatu otsus seegi, hoiatada vaatajaskonda juba ette, et nõnda suur kunst ei olegi mõeldud kõigile meeldima. “Iidol” on täpselt sama palju kunstiteos kui “Viiskümmend halli varjundit” on kirjandusteos või kaerajook on piim.
Paneb ikka ja jälle mõistatama, kelle silmadele sai see kunstilaadne toode siis täpsemalt loodud? Millisele osale uuest (HBO) Max tellijatest (20 dollarit kuu) lõdvavõitu eksirännak Pornhub’i avalehele (tasuta) võiks MEELDIDA?
Peale nende vennikeste, kes tahaks näha, kuidas Johnny Deppi tütar The Weekndi näppude all ohhetab. Ja arusaadavalt režissöör Levinsoni enda, kelle kogu looming sünnib veendumusest, et pole midagi elektriseerivamat, kui abitus olekus neiu, kes jõuab orgasmi äärele pelgalt mõttest, et mõni mölakas üritab teda kuritarvitada. Nii või teisiti, kui meeleheitel peaks olema, et minna kõdi otsima HBO-st?
Kõige tipuks on “Iidol” nii tihedalt satanistlikke sümboleid täis, et keegi võiks kontrollida, mida selle mehe kõvakettal veel leidub.
Karikatuurselt jookseb lõputiitrite taustaks ebaõnnestunud võtete kollaaž, justkui neid saates vähe oleks olnud või sooviksime kogu seda kaost veel kord läbi elada. Nende seas kurbleb ka Twitteris levinud Rolling Stone’i mõnitav klipp, mis saatesse ei jõudnudki.
