Tervenemine on oluline märksõna ka mitmete Julia klientide puhul. Lisaks töödele, mida Julia kodulehelt, näitusesaalidest ja muudest kohtadest leida võib, teeb ta palju ka privaatsessioone. Sessioone, kuhu sageli tulevad inimesed, kes on üle elanud mingi trauma ja üritavad ennast taas leida. Olgu selleks siis nurisünnitus, seksuaalne väärkohtlemine või midagi muud.

“Need on hästi isiklikud tööd ja mu loomingus selline imelik privileeg ja nišs. Paljud modellid kasutavad fotosessiooni ka võimalusena endasse enesekindlust süstida: “Ma võtan siin ruumi, ma täidan selle ja ma näitan ennast.” Nii et nende jaoks on see ka oluline osa enese aktsepteerimisel,” kirjeldas Julia.

Eksperimenteerimine viis fotograafiani

Kuigi inimkeha on Juliat alati huvitanud, jõudis ta alasti kehade pildistamise juurde natuke justkui kogemata. Stockholmis üles kasvanud Julia oli juba lapsena ekstravert ning armastas suhelda ja juhiseid jagada. Toona unistas ta aga pigem näitleja ametist või režissööritööst, et – nagu ta ise ütleb – absoluutselt kõike kontrollida. Stockholmi filmikooli oli aga väga raske sisse saada ning nii suundus Julia hoopis Londonisse kunstikooli õppima.

“Ma teadsin, et ma ei taha Rootsi jääda. Tahtsin alati minna kuhugi, kus ma kedagi ei tunne ja kus ma saaks end täieliku turistina tunda. London andis selle võimaluse,” kirjeldas SH.

Ülikooliaeg oli suuresti seotud enese avastamise ja oma loomingulise käekirja leidmisega. Fotograafia osas kastis Julia varba vette magistriõpingute ajal, tõsisemalt hakkas ta sellega tegelema aga 2012. aastal.

“Ülikoolis ma kindlasti eksperimenteerisin oma tööga palju. Tegin palju performance’eid ja tahtsin näha, kuidas inimesed kaamera ees muutuvad. See on ilmselt ka see, mis mind näitlemise puhul kõnetas. Ja kuna ma olin ise ebaõnnestunud näitleja, tahtsin elada läbi inimeste, kellega tööalaselt kokku puutusin ja kes said teha kaamera ees kõiki neid lahedaid asju, mida minagi teha tahtsin,” kirjeldas SH.

Pärast ülikooli tegi ta mõneks ajaks loomingulise pausi, ent siis võttis temaga ühendust üks endine koolikaaslane, kes oli Buenos Aireses galerii avanud. Ta soovis galeriis ka Julia töid näidata ning Julia mõistis, et tal ei olegi viimasel ajal portfooliosse töid lisandunud.

“Pakkumine oli hea ja otsustasin, et küll ma midagi välja mõtlen. Mul õnnestus fotosessiooni jaoks saada kokku grupp naisi, keda ma tegelikult ei plaaninud esialgu sugugi alasti pildistada. Riideid ja aksessuaare vaadates sattusin ma aga segadusse ja mõtlesin, et äkki peaksin paluma neil riided seljast ära võtta, sest sedasi on lihtsam. Sel hetkel klikkiski mul ära, et tahan just seda n-ö žanrit jätkata,” meenutas Julia.

Kehapositiivsus ei ole jätkusuutlik suund

Kehadele on viimastel aastatel ka sotsiaalmeedias suurt tähelepanu pööratud ja hoo on sisse saanud body positivity ehk kehapositiivsuse liikumine. Kuigi liikumisega üritatakse edastada sõnumit, et kõik kehad on kaunid, ei ole see Julia hinnangul tervislik sõnum.

“Kehapositiivsus on minu meelest väga toxic, sest konstantne enesekõrgenduse jutt ei ole ka jätkusuutlik. Kas peame seisma peegli ees ja endale sisendama, et ma olen äge, ma olen ilus? Ei, on okei ka lihtsalt olla. Sa võid seda kõike endale muidugi öelda, aga kehapositiivsus mõjub mu meelest kui suur Nike’i loosung “you can do it“. Sa ei ole lihtsalt piisav, vaid sa oled lausa imeline. Aga mõnikord on piisav ka väga hea. See on okei,” selgitas Julia.

“Praegune muutus paneb kehale nii palju rõhku. Minu arvates oleks kehaneutraalsus palju tervislikum variant. Meil kõigil on keha, me kõik näeme erinevad välja ja nii ongi. Mida vähem kaalu me kehale anname, seda parem. Palju targem on vaadata mitte seda, milline mu keha välja näeb, vaid mida mu keha teha suudab. Ma suutsin rasedaks jääda, ma suutsin pikka maad joosta, see keha viis mu ühest punktist teise jne,” jätkas Julia.

Ta lisas, et ta ise suhtub kehadesse väga pragmaatiliselt ning ei vaata kunagi oma modellide kehasid selle pilguga, et mida neist arvata. See on Julia hinnangul ka põhjus, miks ta modellid end kaamera ees nii mugavalt tunnevad – ta vestleb nendega enne pildistamist, on aus ja suhtub neisse hinnangute vabalt.

“Sageli olen ka näinud, et modellid ei tahagi piltidel oma kehaga seotud ebakindlusi varjata, vaid vastupidi – nad tahavadki, et need pildil välja tuleks. Paljud suuremad naised ütlevad tihti, et kuigi nende kehad on ruumis kõige suuremad, on nad tegelikult kõige nähtamatumad,” sõnas Julia.

Naishääled võiksid rohkem kõlada

Oma töödel kujutab Julia naisi, sest nendega oskab ta samastuda ja suhestuda. Vaatamata sellele, et meestelegi kehtivad ilustandardid ja teatud tüüpi kehad on meedias vähem esindatud, ei saa Julia oma töös kõiki ja kõike esindada.

“Mina saan rääkida vaid teatud perspektiivist. Üks ajakirjanik küsis mult kunagi, miks ma mehed välja jätan ja lisaks on mult küsitud, miks ma suuri kehasid pildistan, kui mul endal ei ole suur keha. Aga keha suurusest hoolimata suudan ma naistega samastuda, sest ma olen ise naine. Ma ei tea, mis tunne oleks olla mehe kehas. Nii et las meeste murede kajastamine jääda nendele fotograafidele, kes end mehena identifitseerivad,” sõnas Julia.

Ta tõdes ka, et naisena on teatud hetkedel keerulisem läbi lüüa, sest mitmed valdkonnad on endiselt vägagi meeste poolt domineeritud.

“Meesfotograafe on muidugi palju ja vahel on kummaline, kuidas nad naisi kujutavad. Female gaze ja male gaze on täiesti erinevad asjad. Ja seda mitte ainult selles mõttes, kuidas me modelle kaadrisse sätime, vaid kuidas me nendega ruumis suhtleme,” märkis SH.

“Ma olen olnud teisel pool kaamerat ja ma tean, et see võib olla täiesti kohutav kogemus. Olin lapsena modelliagentuuris ja need küsimused, mida meesfotograafid küsisid, olid ehmatavad. Loomingulistele naishäältele võiks ühiskonnas kindlasti rohkem ruumi olla, ent naisena on tihti raske ruum enda alla võtta ja enesekindel olla,” lisas ta.

Uuel näitusel keskendutakse psüühilise erivajadusega inimestele

Julia tööd, mida Fotografiska näitusel näha saab, on tema teistest töödest aga mõnevõrra erinevad. Koostöös sotsiaalministeeriumi ja hoolekandeteenustega toob Fotografiska Tallinn vaatajate ette fotonäituse, mis üritab murda psüühilise erivajadusega kaasas käivaid stigmasid. Näitusega proovitakse näidata, kuidas see, mis esmapilgul tundub kõrvalekaldena, mahub tegelikult igati normi sisse, kui vaid enda piire avardada.

“Ma olin väga meelitatud, et minuga selle projekti asjus ühendust võeti, sest seni on mu tööd olnud peamiselt alasti kehadega seotud. See on see, mille poolest mind tuntakse. Tegin ka nalja, et ma ei teagi, mis nüüd teha, kui inimesed on riides. Samas on siin ka sarnasusi, sest sa tahad ikkagi inimkogemust pildistada. Selle näitusega üritamegi edasi anda, et me oleme kõik lihtsalt inimesed ja et meil kõigil on elus hetk, kus me ei saa ise hakkama ja peame abi paluma,” kirjeldas Julia.

Eestis elavaid psüühilise erivajadusega inimesi kujutavad näitusel kolm kunstnikku: Silvia Sosaar tegi videointervjuusid, Anna Pazucha jäädvustas psüühiliste erivajadustega inimeste loomingut ning Julia SH keskendus portreefotodele.

“See eeldas väga põhjalikku eeltööd ja kui me lõpuks pihta hakkasime, pidime oma plaanid tegelikult koheselt hülgama. Me külastasime nädala jooksul mitmeid erinevaid kohti, kohtusime erinevate inimestega. Algul tahtsin ma neid kõiki samal moel pildistada, et anda edasi sõnumit, et me oleme kõik ühesugused, aga sain peagi aru, et see ei ole tegelikult nii. Vähemalt mingites aspektides,” kirjeldas Julia.

Ta lisas, et selle asemel, et kõigist pea ühesugune pilt teha, otsustas ta inimesi pildistada nii, et fotolt tuleks välja nende isiksus ja see, kes nad pildistamise hetkel olid.

“Mitmed olid väga tugevad ja suured isiksused ning tundus võimatu kõiki samal moel jäädvustada. Otsustasin, et proovin inimestega kohtuda ja nendega suhelda, esitades neile küsimusi nende elude kohta. Improvisatsioon oli nende tööde puhul kindlasti olulisel kohal,” märkis Julia.

Ta lisas ka, et kogemus oli tema jaoks väga hingetoitev, sest tal oli võimalus vaadata eludesse, millesugustega ta regulaarselt kokku ei puutu.

“Nagu ma ka enne ütlesin, siis mu töö on väga isekas ja ma naudin seejuures väga võimalust piiluda kellegi teise ellu. See võib hõlmata reisimist, teiste kultuuridega tutvumist, subkultuuridesse sukeldumist, kohtumist haavatavate või trauma üleelanud inimestega jne,” sõnas Julia, et seda rõõmu pakkus ka Fotografiska näituse loomine.

Euroopa publikule suunab töid esimest korda

Mainitud näitusele tulevad tööd on ühtlasi ka esimesed fotod, mida Julia on spetsiaalselt Euroopa publikule teinud. Seni on tema looming olnud suunatud USA turule, kus alastiolek, keha ja selle käsitlemine on väga vastuolulised teemad.

“USA-s armastatakse sensatsioonilisi töid. Nii et minu töödele platvormi leidmine pole seal raske. Raskused tekivad aga sellega, kuidas mu töid vastu võetakse ja kuidas seda tõlgendatakse. Euroopas ollakse pragmaatilisemad ja küsimused, mida siin mu töö kohta küsitakse, on rohkem läbimõeldud,” rääkis Julia.

“USA-s on küsimused alati samad – mis kaamerat sa kasutad, miks on piltidel paksud inimesed jne. Siin ei ole keegi mu käest neid asju küsinud ja see on väga värskendav, sest paksus ei ole tegelikult üldse see teema, millel peaksime vestlema. Vajalik vestlus pole seotud suurusega,” jätkas ta.

Samas tõdes Julia, et tegelikult ei tea ta veel, kas Euroopa ja Ameerika publiku vastuvõtt on erinev või ei.

“Ega ma ei tea kindlalt öelda, kuidas mu töid Euroopas vastu võetakse, sest ma ei ole varem midagi spetsiaalselt Euroopa turule teinud. Nüüd see muidugi muutub ja loodetavasti läheb näitus hästi peale. Selle tegemine oli igatahes kindlasti väga hea kogemus,” märkis ta.

Tulevikus plaanib ta aga raamatu välja anda ning töötab parajasti ka projekti kallal, mis räägib ebatraditsiooniliste eluviisidega USA inimestest.

“Raamat räägib inimkehast ja see peaks aasta lõpuks valmis olema. Tundub paras aeg see kuidagi kokku võtta, sest ma olen sel teemal nii pikalt juba pildistanud. See ei tähenda aga, et ma inimkehade pildistamise lõpetaks, vaid pigem on see justkui vahekokkuvõtte,” ütles Julia.

Fotografiska näitus “Eriline on tavaline ehk psüühilise erivajadusega inimese tavaline elu” avatakse 15. septembril ja see jääb avatuks 20. novembrini.