Ja pikk on Eurovisiooni traditsioon ju tõesti – 2015. aastal lisati Eurovisioon Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kauem toimunud iga-aastane televisiooni lauluvõistlus. 1956. aastal vaid seitsme osalejaga alguse saanud telesõust on tänaseks saanud miski, mida teatakse oodata ja mis on osa igast kevadest. See on ka omamoodi ajakapsel talletamaks muusikat, stiili ja ajastut. Algusaastatel võitnud lood ei paistaks tänasel hetkel üldse silma, ent seda enam on tore ajas tagasi vaadata ja näha, kuidas on maitse muutunud. Just pikk ajalugu ongi üks Eurovisiooni võludest.

Võlu on aga ka riikide ühendamisel. Nii nagu ühendab inimesi sport, ühendab ka muusika. Nii nagu elatakse olümpiamängudele kaasa, elatakse kaasa ka Eurovisioonile. Sedasi tekib teatud ühtlus- ja kuuluvustunne ning võimalus omadele pöialt hoida. Kellele siis ei meeldiks näha, kui nende riigil hästi läheb (oli ju uhke tunne küll, kui Eesti võitis).

Jah, see üritus võib kohati olla poliitiline, aga mõte seal taga on ikkagi tore – tuua Euroopa üheks õhtuks ekraanide ette kokku, et nautida muusikat ja meelelahutust. Ja ei ole midagi häbiväärset aeg-ajalt kerge meelelahutuse nautimisel. Me kõik tahame vahel oma aju välja lülitada ja olemise kergust nautida. Lülitada end korraks välja inflatsioonist, rändekriisist, sõjast, töö- ja eraeluprobleemidest jms. Alati ei pea süvakultuuri tarbima. On okei vaadata (kohati maitsetut) Eurovisiooni, nautida tõsielusarju, lugeda kollast meediat vms. Tasakaal peab olema.

Eurovisioon ei tunne piire

Veel üks asi, mida Eurovisiooni puhul kiita, on julgus ja variatiivsus. See on koht, kus igaüks võib olla tema ise ja kus hullumeelsetel ideedel ei ole piire. Lauluvõistlusel saavad kokku pidu nõudvad babuškad, Conchita Wurst ja ebamaisete kostüümidega Lordi. Loetellu võib veel visata ka näiteks hamstriratta, põleva klaveri ja jää peal uisutamise. Mis iganes sul pähe tuleb, Eurovisiooni laval on see teostatav. Ja mida teistsugusem ja hullumeelsem ettekanne on, seda parem.

Samas on hulljulgete etteastete kõrval alati ka väga tavalisi eurokaid (särtsakas poplugu, mida esitab litterkleidis tädi ja mida saadab hoogne tants ja tulesõu), siiraid südamepuistamisi ja palju muud. Ja tore ongi see, et sa kunagi ei tea ette, mis rahvale sel aastal peale läheb. Kord võib võita Salvador Sobral pisarakiskujaga “Amor Pelos Dois” (Portugal), järgmisel korral kõnetab rahvast aga kana moodi tantsiv Netta looga “Toy” (Iisrael). Kord võidab aga seksikas Itaalia rokkbänd, teisel korral röövib rahva südamed aga hoopis klassikaline poplugu.

Ja vaadake, milline hüppelava see on artistidele! 2021. aastal võitnud Måneskin vallutab Eurovisiooni-järgselt kogu maailma. Ülemaailmseks fenomeniks kujunesid ka näiteks ABBA ja Celine Dion ning seda loetelu võiks jätkata veelgi. Samuti on mitmed ammused võidulood populaarsed veel tänapäevalgi ja neid on tõlgitud mitmetesse keeltesse.

“Natuke piinlik” on osa Eurovisioonist

Eurovisiooniga käib aga muidugi kaasas ka teatud piinlikkustunne ja mõtlemine “oi, kui halb see just oli!”. Saatejuhtide pingutatud ja ebaõnnestunud naljad, kohmakad intervjuud ja ebamugav punktide edastamine on vaid väike nimekiri asjadest, mis seostuvad halbade hetkedega. Aga sellel halval saatejuhtimisel on oma võlu! See käib asja juurde ja on veidral moel kütkestav.

Võtame kasvõi näiteks 2016. aastal Rootsis Eurovisiooni juhtinud Petra Mede ja Mans Zelmerlöwi. Üks meeldejäävamaid saatejuhtide paare, kes tegid tõesti lauluvõistluse juhtimisega head tööd. Kuid ka neil oli hetki, mida oli valus vaadata! Kõige sellega käis kaasas aga teatud eneseiroonia ja tunnistamine, et jah Eurovisioon ongi natuke piinlik ja üle võlli, aga seepärast see nii hästi toimibki.

Hea näide eneseirooniast on ka ülalpool toodud video, kus Mans ja Petra esitavad loo sellest, kuidas kirjutada Eurovisiooni võidulugu. Sest enda üle peab oskama nalja teha.

“Natuke piinlik” on aga ka väljend, mida saab kasutada mitmete laulude kohta. Kuigi laulude kvaliteedi üle võib sageli tõesti vaielda – sest eks basic ja generic poppi on seal kõvasti –, siis ma vaidleks vastu, et tippkvaliteediga muusika leidmine ei olegi Eurovisiooni eesmärk. Eesmärk on hoopis pakkuda meelelahutust ja tuua inimesed kokku. Las kõlavad guilty pleasure lood, ka neid on vahel vaja kuulata!

Ja seepärast Eurovisioon nii hästi peale lähebki – see on lõbus ja hoogne, parajalt hullumeelne ja mõõdukalt piinlik meelelahutus, mida vaadates on võimalik unustada argimured ja nautida aastakümnete pikkuse traditsiooni jätkumist. Kaasahaaravust lisab muidugi ka võistlusmoment ja võimalus oma riigile pöialt hoida.

Järgmine Eurovisiooni võitja selgub juba 13. mail. Enne seda toimuvad aga poolfinaalid 9. ja 11. mail.