Suur lugu

Karl Robert Saaremäe uue sarja tegemisest: võtteplatsile sõites oli autos noaga lõigatav vaikus

Karl Robert Saaremäe jaoks oli mokumentaali ehk lavastatud dokumentaali tegemine uus kogemusFoto: Go3

Teleteenuse Go3 vaatajateni tilgutatakse osa haaval uut kodumaist mokumentaalsarja “Munavere”, mille peaosas mängib Karl Robert Saaremäe. Esialgu vajas küll kogu tiim mokumentaali vormiga harjumist, ent peagi saadi hoog sisse ning kõik läks – nagu öeldakse – lepase reega.

Esmalt kiire ülevaade, millest uus seriaal üldse räägib. Nagu nimest võib aimata, viib seriaali tegevustik vaatajad väikesesse linna nimega Munavere, kus päevad mööduvad omas rütmis. Kuigi paljude jaoks on unine Munavere üksnes suvaline teeviit, millest mööda kihutada, siis peategelase Pikk jaoks on see kodukoht, kus ta alati suure rõõmuga aega veedab. Kuigi tööots viis Pika mõneks ajaks Iirimaale, on ta nüüd Munaverre naasnud ja temaga on kaasas kaamera- ja helimehed, kes hakkavad Pika eestvedamisel väikelinna elust dokumentaalsarja tegema.

“Pikk on noor poiss, kes elab Eesti väikelinnas ning kes hoolib sõpradest, sõprusest ja heast muusikast. Talle meeldib vanakooli hiphop ja üldse selline veidike läänelik kultuur on tema külge haakunud – nagu väga paljude külge meist, ma arvan, kes me 90ndatel üles kasvasime,” kirjeldas Saaremäe Geeniusele oma tegelaskuju.

“Kõige rohkem on ta aga ikkagi aususe eest väljas ja sõpruse nimel kõigeks valmis. Ja ta püüab ka armastust siin maailmas leida, mis seal salata,” lisas Saaremäe.

Ta lisas, et “Munavere” puhul võib märgata ka teatud sarnasusi sarjaga “Kontor” (“The Office”).

“Ma arvan, et see on hea, et ma polnud “The Office’it” varem näinud, sest muidu oleks ehk liiga karikatuurselt hakanud oma tegelast vorpima. “Office’is” saab seda teha, sest seal on rohkem tegelasi ja loo jutustamine pole nii oluline. Iga osa algab algusest – jälle on uus päev ja kontoris hakkab midagi juhtuma, aga meie jaoks oli oluline kaheksa osaga mingit tervikut edasi anda,” ütles Saaremäe.

“Munavere” treiler

Mokumentaaliga kohanemine võttis aega

Rolli sisseelamiseks üritas Saaremäe üles leida enda ja Pika sarnased jooned. Näiteks on mõlemad pärit vere-lõpulistest väikestest linnadest, mõlemal on olnud hiphopi vaimustuse periood ja mõlemad jälgivad korvpalli.

“Tihtipeale näitlejatena meie töö ongi leida sarnasusi enda ja oma tegelaskuju vahel, sest selle pealt on lihtsam luua. Väga raske on rääkida sõnu, mida sa ise ei usu ja üks meie põhiülesandeid ongi hakata uskuma, mida tegelane räägib ja proovida need sõnad enda omaks teha,” märkis Saaremäe.

Ta lisas, et filme ja seriaale tehes pole rolliloomeks nii palju aega kui teatris ja kõike tuleb teha palju kiiremini.

“Teatris on rolli loomiseks praktiliselt kaks kuud, ligi 40 proovi tehakse enne esietendust. Filmides ja seriaalides tihtipeale minnakse palju kiiremini võttesse ja siis enam tagasi ei vaadata, tuleb ainult edasi vaadata. Mokumentaalvorm on ka situatsioonikoomika ehk väga palju asju tekib kaamera ees ja neid sa enne stsenaariumist välja lugeda ei oskagi,” sõnas Saaremäe, et rolliga harjumine võttis omajagu aega.

Harjumist vajas ka mokumentaali tegemine, sest Saaremäe polnud sellega varem kokku puutunud.

“Ma usun, et vaataja sellest aru ei saa, aga meie jaoks on natuke näha küll, et esimesed võttepäevad alles koguvad tuure. Me ei filminud lineaarselt ehk esimene osa ei ole filmitud esimestel võttepäevadel, vaid neid on läbisegi tehtud lokatsioonipõhiselt. Kui me aga näeme kuskil osas, et see on stseen, mida me tegime esimeste seas, siis natuke on näha seda, et kõik veel kohanesid ja harjutasid,” tõdes näitleja.

“Ma mäletan seda korda, kui me sõitsime esimesele võttepäevale ja autos oli selline noaga lõigatav vaikus. Sõitsin koos Martin Milli ja Karl Edgar Tammiga ja tegelikult me ei teadnud, kuidas see minema hakkab, kuidas asi tööle hakkab ja kas ta üldse toimib,” lisas ta.

Näitlejad said aga aru, et nende kolmik peab omavahel hästi klappima, sest keemia puudumisel ei ole ka sarja tulemus nii hea, kui see tegelikult olla võiks. Ajapikku esialgne kohmetus kadus ja hoog saadi mõnusalt sisse.

“Munavere” tutvustab Pika ja tema sõprade kaudu väikese linna eluFoto: Go3

Mõisaküla oli perfektne Munavere

Sarja võtted toimusid augustis Mõisakülas, mis oli Saaremäe sõnul täiuslik võttepaik.

“Mõisaküla mängis meile kõik trumbid kätte,” märkis ta. “Lisaks sellele, et ta on Eesti ja Läti piiril, on ta natuke ka linna ja küla piirimail. See sobis Munavereks ideaalselt ja seal elab väga palju lahedaid inimesi.”

“Ma ei olnud elus kunagi varem nii palju kergliiklusvahendeid näinud kui Munaveres. Kui palju erinevaid rulaatoreid on olemas ja milliseid kolmerattalisi ja milliseid tõukerattaid ja neid väikeseid mopeedautosid! See andis meile vürtsi juurde,” lisas Saaremäe, et kohalike liikumisvahendid on ka sarjas näha. Ja tegelikult mitte ainult nende liikumisvahendid, vaid ka kohalikud ise.

“Mingid inimesed, kes sealt aeg-ajalt mööda jalutavad või kaadrisse satuvad või tulevad küsima, et mis toimub, on päriselt juhuslikud möödakäijad. Meil on seal mingid kohad, kus me peame suuri pidusid ja kus on orkestrid kohal ning need on ikka võttetrupi organiseeritud, aga on ka väga palju juhuslikkust, mis minu meelest just tänu sellele, et me seda Mõisakülas filmisime, sai autentsuse,” rääkis Saaremäe.

Ta lisas, et võtteperioodiga võis ka üleüldiselt väga rahule jääda, sest viperusi ei esinenud ja kõik vajalik võeti edukalt üles.

“Lavastatud dokumentaal peab mõjuma võimalikult loomulikuna, justkui me filmiksimegi selle ühe korraga üles. Eks tegelikult oli duubleid muidugi enamasti mitu tükki, et saada kätte kõige täpsemad liikumised ja stseeni dünaamika, aga me püüdsime seda võimalikult autentseks jätta ja ei heitunud seetõttu millestki. Kui ikkagi vihma sadas, siis me saime ikka teha neid stseene, mis järjekorras olid,” kirjeldas Saaremäe.

Saaremäe sõnul tegid kolleegid suurepärast töödFoto: Go3

Vaataja ei saa ükskõikseks jääda

Hetkel on Go3-s näha sarja kaks esimest osa, ent neid tilgub sinna üha juurde. Saaremäe sõnul on osad hoogsad ja mõnusad ning tema enda lemmik on kolmas osa, mis peaks vaatajateni jõudma õigepea.

“Kuna seal on siuke magusvalus tonaalsus all ja tihti sellised rasked hetked just nõuavad veidi huumorit ja naeru, siis see on üks võimsamaid osasid. Kui ma ühele sõbrale seda osa näitasin, siis ta pani pausi peale ja ütles, et ta peab seedima natuke seda asja, et kuidas te Eestis sellist asja suutsite teha,” kõneles Saaremäe.

Ta lisas, et tegemist ei ole klassikalise seriaaliga, kus vaataja pannakse neljanda seina taha või kus kaamerasilm on lihtsalt nagu liblikas toaseinal, vaid vaatajal tekib tunne, nagu olekski ta ise ka Munaveres kohapeal. Kohaoleku tunnet aitavad luua ka näiteks pihitoolistseenid, kus mõni tegelane pihibki televaatajale, mida ta teatud asjadest arvab.

“Mokumentaalsarja võlu minu silmis on ka see, et ta ei saa vaatajat ükskõikseks jätta, sest see otsib vaatajaga kontakti. Kui sa vaatad lihtsalt komöödiasarja ja mingi asi sulle nalja teeb, siis sa võib-olla ei purska naerma, aga kui keegi sulle sellel hetkel, kui sa tunned seda naerutunnet enda sees, ka otsa vaatab, siis peegeldusest me purskame naerma küll,” sõnas Saaremäe.

Ta lisas, et oma kolleegide kohta jagub tal vaid kiidusõnu ning kõik tegid sarja kallal suurepärast tööd.

“Mul on väga hea meel, et me sellise asja saime ära tehtud ja ma arvan, et see on uue asja algus. Võib-olla kui publik tahab, siis me pingutame edais ja toodame veel, sest seda oli tõesti hea teha ja nüüd on meil mingid uued suunad käes,” vihjas Saaremäe, et menu korral võib oodata ka uut hooaega.

Seriaali režissöör on Tanel Ingi ja stsenarist Timo Diener. Lisaks Saaremäele teevad näitlejatest kaasa ka Karl Edgar Tammi, Martin Mill, Maris Nõlvak, Sandra Ashilevi, Raivo Rüütel, Genka jpt.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.