Netflixis on viimastel aastatel kirgi kütnud dokudraamad internetis naisi küttivast sarihurmur-petisest (“Tinder Swindler”), valemiljonär Anna Delveyst (“Inventing Anna”), häbematust krüptopettusest (“Trust No One”), petupeoks osutunud suurfestivalist (“Fyre: The Greatest Party That Never Happened”), vägevast kunstivõltsingute skandaalist (“Made You Look”), elajaliku salaeluga superstaar Jimmy Savile’ist (“A British Horror Story”), läti päritolu vuhvel-heaolutäht Sarma Melngailisest (“Bad Vegan”), püramiidskeemide isast Bernie Madoffist (“The Monster of Wall Street”) ja nii edasi ja nii edasi. 

HBOst vaatasin lisaks dokki Elizabeth Holmesist, keda ülistati kunagi naissoost Steve Jobsiks, kuni lõpuks välja tuli, et tema firma Theranos toodetud ultramoodne vereanalüüsiaparaat on alatu silmamoondus.

Küllap leidub veel rohkesti sama žanri produkte, mille lihtsalt ära unustasin või ei sattunud vaatama. Võimalik ka, et vaatasin küll, aga enam ei mäleta, sest lõpuks tekib ju tunne, et vahid ühte ja sama lugu aina uuesti ja uuesti. Kõigi lugude peategelased – seejuures mitte ainult kaabakad, vaid ka nende ohvrid – on iseloomult nii sarnased, et nad võiksid olla õed-vennad.