Just raha ongi kõige määravam

“Mõni artist ongi raha pärast siia tulemata jätnud. Suuremat asja saab teha ainult suvel, mis kestab aga vaid kolm kuud. Paljud artistid, kes just sügisest kevadeni tuuritavad ja võiksid tuuri raames siia sattuda, ei tulegi just seepärast, et nende hind ja koht, kus Eestis võiks kontserti anda, ei mängi kuidagi kokku,” sõnas mitmeid kontserde ja festivale korraldanud Sten-Erik Jantson.

Ta lisas, et suurema publiku saabki Eestis kokku ajada vaid Tallinna lauluväljakule. Mujale lihtsalt ei mahu nii palju inimesi, kui artisti soovitud summa kokku saamiseks vaja läheks. Või siis tuleks ajada piletihind ebanormaalselt kõrgeks, mis tähendaks aga jällegi, et inimesed ei raatsiks suure tõenäosusega kontserdile minna.

Ka Putnins märkis, et mitmetes teistes Euroopa riikides on artistide teenimisvõimalused suuremad.

“Väga harva erinevad artistide ootused Balti riikides ja mujal Euroopas teenitavale summale. Tihti võtavad artistid ka ise oma varustuse kaasa, nii et hinnad ei saagi kuigi palju erineda. Suuremates linnades on aga muusikutel võimalus veelgi rohkem teenida, sest kontsertpaigad on suuremad ja pileteid saab rohkem müüa,” tõdes Putnins.

Üksikkontserte ei tasu korraldada

Artisti Eestisse saabumise puhul saab lisaks tasule määravaks ka see, kas ta on parajasti tuuril või ei.

“Üldjuhul ikkagi loeb, kuidas nad tuuril on, sest üksikkontserti ei tasu suurena niikuinii ette võtta. Kogu crew lennutamine, majutamine ja kõik muud kulud üksikuks soolokontserdiks Euroopasse on sõnuseletamatult suured,” nentis Jantson.

Ta lisas, et tuuri raames on artistid vahel nõus ka Tallinna kontserdi eest vähem raha küsima kui näiteks Londoni kontserdi eest.

“Isiklikud kontaktid aitavad ehk mõistlikumat hinda saada kui see, mida muidu küsitaks. Aga see jällegi eeldab tihti, et artistil on korralik tuur kokku pandud. Wembleyt ja Saku Suurhalli ei saa sama puuga võtta,” sõnas ta.

Ka Putnins nõustus, et kui artist on tuuril ja esineb selle raames Skandinaavias, Venemaal, Poolas või mõnes Balti riigis, on nende Eestisse tulemise tõenäosus suurem. Ükiskkontserdiks artistid siia aga teekonda enamasti ette ei võta.

“Üleüldse on Balti riigid muusikutele pigem teisejärguline turg. Karjääri algusaastatel ei taha paljud siia tulla, sest nad on huvitatud suuremate turgude jahtimisest – Lääne-Euroopa, USA, Jaapan jne,” selgitas Putnins.

Jantson leidis aga, et viimaste aastate jooksul on ka Eesti artistidele atraktiivsemaks muutunud ja pelgalt geograafilise asukoha tõttu siia tulemata ei jäeta.

“Keeruline oli ma arvan 90ndatel. Lõppkokkuvõttes materiaalselt tuleb ise arvutada, keda tasub ja keda ei tasu kutsuda ja mis summa eest. Ega üldjuhul geograafiliselt artistid ei vali. Kui on ikkagi promootor, kes on nõus maksma seda summat, mida artist ootab, siis üldjuhul nad tulevad,” ütles ta.

Vaja oleks suuremat kontsertpaika

Nagu öeldud, ei saa suuremate artistide rahalisele soovile tihti vastu tulla just seepärast, et Eestis pole sellist kontsertpaika, kus aasta ringi suure kuulajaskonnaga sõusid saaks korraldada.

“Eks Live Nation on näidanud, et saab ka lennuväljal või kus iganes kontserte teha. Aga kohad on ikkagi piiratud ja piiratud on ka aeg, mil midagi suuremat saab korraldada,” märkis Jantson, vihjates 2019. aasta suvel Tartus Raadi lennuväljal toimunud Metallica kontserdile, kus osales 60 000 inimest.

Külmal ajal polekski aga nii suurt kontserti Eestis võimalik kuskil korraldada, sest Eesti suurim sise-kontsertpaik Saku Suurhall mahutab kuni 10 000 inimest. Jantsoni hinnangul aitaks uue kontsertpaiga loomine ka suvevälisel ajal Eestisse rohkem suurartiste meelitada. Seda muidugi juhul, kui uus kontsertpaik oleks suurem kui Saku Suurhall.

Samas kerkiks sel juhul päevakorda ka küsimus, kas suure kontsertpaiga rajamine tasuks end üldse ära, sest eks ole Eesti rahvaarv väiksem, kui teistes Euroopa riikides ja kunagi ei saa kindel olla, kui palju inimesi mõni artist ligi meelitab. Metallica võib küll populaarne olla, kuid eks ole Eestiski olnud kontserte, mis pole suutnud isegi Suurhalli välja müüa.

“Ma ütleks, et Balti inimesed armastavad muusikat küll, aga meid on vähe ja meie sissetulekud ei ole nii kõrged kui Lääne-Euroopas,” nentis Putnins, miks siin kontsertide korraldamine keeruline on.

Koroonaajastu andis kontsertiturule suure löögi

Oma töö on paratamatult teinud ka koroonapandeemia, mistõttu ei ole saanud suurtest kontsertidest pikka aega juttugi teha ja Eestisse saabuvate välisartistide hulk on tavapärasest veel väiksem.

“Leedu kontserditurg on üldse kokku kuivanud ja Lätit on koroona kõige rohkem sakutanud. Ega viimase pooleteise aasta jooksul pole ka Eestis seetõttu kontserte olnud,” kirjeldas Jantson Balti riikide olukorda.

Kuigi mitmed järgmisel aastal toimuvad suured kontserdid on juba välja reklaamitud, siis üldjuhul suhtuvad kontserdikorraldajad praegu pikaajaliste plaanide tegemisse pigem ettevaatlikult.

“Pikalt vist ei julge keegi midagi praegu ette planeerida. Ka suvel, kui olukord parem oli, tegime me We Love the 90s festivali ära ainult tänu sellele, et me olime seda juba kaks aastat promonud ja korra edasi lükanud. Kokkuvõttes tundus, et see oli ka õige otsus, sest nädal hiljem olid jälle piirangud peal ja oleks olnud keerulisem seda läbi viia,” nentis Jantson, et olukord muutub väga kiiresti ning keegi ei oska ette ennustada, mis paari kuu või aasta pärast saab.

Tasapisi on aga hakanud siiski järgmise aasta kontsertide kohta infot tulema ja ka Eestisse on mitmeid artiste oodata. Näiteks annavad järgmisel aastal Tallinnas kontserdi nii rokkbänd Whitesnake kui ka Eurovisiooni võitnud Måneskin. Neist viimase kontsert müüdi välja vaid kolme tunniga ning mitmed piletisoovijad jäidki pika ninaga. Eks annab see märku, et inimestel on pärast pikka koroonapandeemiat isu meelelahutuse järele ning loodetavasti toob uus aasta Eestisse mitmeid teisigi tuntud artiste.