Suur lugu

“On, jah, halb, aga samas oli võimatu mitte “next episode” klikkida”: 15 inimest räägivad, kuidas sari “Emily in Paris” neis sõltuvuse tekitas

Lilly Collins kehastab Pariisi tööle lähetatud Emilyt, kellel kõik lihtsalt sujub. Isegi siis, kui ta keerab suurema käki kokku. Ilus, maagiline maailm.Foto: AP / Scanpix

Jah, dialoogid on tüütud, süžee naiivne ja klišeedest kubisev, suhted pealiskaudsed ning tegelased mõjuvad topakatena. Sellest hoolimata võtab seriaal “Emily in Paris” sind konksu otsa ja sunnib ühe päevaga terve hooaja ära vaatama. 

Ma ignoreerisin sarja “Emily in Paris” päris mitu aastat: kui selle esimene hooaeg 2020. aastal Netflixi jõudis, üritasin küll pisut (pidasin vast mõne minuti vastu!) vaadata, aga pööritasin vaid silmi ja rääkisin järgmised kaks aastat kõigile, kui halb see on. Aga võtsin sarja uuesti ette. Esimesed kolm osa kippusid venima, kuni Emily suudles naabrimehe Gabrieliga, kellel oli aga tore pruut, kellest sai omakorda peakangelanna sõbranna … Intriig oli punutud. Olin sõltuvuses.

Nüüd ootan iga õhtut, et võtta see aeg ja veeta tunnike Emily (ja kõigi nende võimsate kostüümide) seltsis. 

Ma ei saa olla ometi ainuke, kes mõistab tõsiasja: “Emily in Paris” pole šedööver, aga see tõmbab endasse. Õnneks leidsin mõttekaaslasi.

Siin on 15 inimest, kes räägivad ausalt, miks nad on kõik “Emily in Parise” hooajad jutti ära vaadanud.

Sari, mida intelligentsed inimesed vihkavad

Tehnoloogiaportaali juht Eleen Änilane hakkas “Emilyt” vaatama seetõttu, et “kõik intelligentsed inimesed internetis rääkisid, kui halb see on”.  “Vaatasin siis paar episoodi ära ja sain aru, et on, jah, halb, aga samas oli võimatu mitte “next episode” klikkida,” rääkis Änilane.

Praeguseks on kõik hooajad nähtud, kuigi Änilasel on teinekord raske sarja vaadata. Peamiselt häirib teda ebarealistlikkus. “See, kuidas sari kujutab Pariisi — kõik, kes on seal käinud, saavad aru, et Emily versioon on läbi mingite väga roosade prillide filmitud utoopia (ja eks see olegi taotluslik) ja näitab ainult väga kindlaid assortimente Pariisis,” jutustas ta. “Päris Pariis ei ole kunagi nii “valge”, puhas, ilus, idülliline, skinny, rikas ja stereotüüpiliselt “pariisilik”.”

Ka on Änilasele pinnuks silmas see, kuidas kujutatakse Emily tööd agentuuris ja tema edu sotsiaalmeedias. “See on korralik muinasjutt,” ütles ta. Sekka muidugi ka külluslikud klišeed. “Need on nii juustused, et mõjuvad kohati paroodiana ja annavad sarja vaatamisele mingi äraspidise huumori juurde,” rääkis Änilane.

“Emily in Paris” on Änilase sõnul suurepärane taustaseriaal. “Ma võin ta käima panna ja vahepeal kümme minutit telefonis skrollida, uudiseid lugeda, võileiba teha, tualetis käia, telefonikõnesid vastu võtta, ja kui ma sarja juurde naasen, pole nagu millestki ilma jäänud,” rääkis ta. “See on ka esteetilises mõttes hea taust — nagu väga kaunis ilusate inimestega screensaver.”

Änilane kahtlustab, et sarja tegijad on seda kirjutades pidanud väga täpselt silmas, et kõik loojutustuse põhielemendid oleksid klassikalises mõttes magnetid meie ajule (kangelase teekond, takistused, sarja osade vaatusteks jagamine või tempovaheldused). 

“Ja kui sarja kohta midagi hästi öelda, siis mõned tegelased on tegelikult täitsa toredalt kirjutatud ja näideldud,” muljetas Änilane. “Mu isiklik lemmik on Luc (Emily kolleeg — toim.), kes on kohati lausa siiralt naljakas.”

Änilane pole “Emily in Paris” vaatamisest lähedastele midagi kõssanud. “Emily vaatamine on olnud minu jaoks guilty pleasure,” ütles ta.

“Eskapism, mida on igapäevasaasta vahele vaja”

Autoajakirjanik Tarmo Tähepõld oli just Pariisis käinud, kui Netflix talle sarja soovitas. “Peategelane tundus ka sümpaatne,” ütles ta.

Tarmol on kõik kolm hooaega vaadatud “suhteliselt binge-watch-meetodil”. “Kolmas hooaeg vist läks päris järjest kohe ühe puhkepäevaga,” meenutas ta.

Ometi häirib Tarmot kõik, mis puudutab meediaagentuuri tööd. “Kõik on sama lihtne nagu “Armageddonis” naftapuurijate kosmosesse saatmine,” sõnas ta. “Teed kliendile pitch’i, klient on rõõmus, päev hiljem on kampaania laivis või üritus käimas.”

“Eriti lollakas oli see kolmandas hooajas, kus mingi hetk tundus justkui täitsa loogiline, et kaks ameeriklast teevad Pariisis ise suurt agentuuri rahvusvaheliste klientidega,” muljetas Tarmo. “Ilma ühegi disaineri, progeja, fotograafi, copywriter’i või sellise inimeseta. Lihtsalt Võimekas-Emily ja tema vastsünnitanud ülemus.”

Samas lummab Tarmot sarja lihtsus. “See, mis on sarja suurim viga, on ka selle suurim pluss,” ütles ta. “Lihtne, naiivne ja rõõmus. Eskapism, mida on igapäevasaasta vahele vaja. Ei mingit sõda, kriisi, karme teemasid. Lihtsalt ilusad inimesed Pariisis ilusat elu elamas ja suurimad mured on seotud sellega, et kes kellega ikkagi käib.”

Tarmo ütleb, et vaatab pigem “Emily in Parist” kui psühhosarimõrvarite dokumentaale või “mingit järjekordset räiget põhjamaist kaamoskrimi”. “Selle jaoks on uudisteportaalid,” lisas ta.

Veelgi enam: Tarmo meelest saaks Emily-vaatamisest teha episoodi “Suletud uste taha”. “Pealtnäha nagu normaalne mees, pereisa, spetsialist. Ei saa nagu arugi, et midagi on valesti, aga mis toimub suletud uste taga?” rääkis ta.

Samas on ta kindel, et kellelegi ei lähe korda see, et ta on kõik “Emily” hooajad ära vaadanud. “Nagu Genka ja Paul Oja loos “Jeesus Presley”: “Me kõik lähme lolliks omamoodi, lauldes duši all või voodis, omamoodi, samamoodi, aga see on kõik okei, okei …””

Kaunis hetk helgemas kohas

Müügijuht Ave Tähepõld, kes on ühtlasi Tarmo abikaasa, avastas “Emily in Parise” siis, kui kannatas kodus kõhuviiruse käes. Haigus langes kokku esimese hooaja ilmumispäevaga. “Treiler oli ilus, midagi targemat ei olnud hetkel teha — või ei saanud teha,” rääkis Ave. 

Nii see vaatamine kulges: Ave lesis diivanil ja vaatas poole silmaga Emilyt Pariisi avastamas. Nüüdseks on ta iga hooaja päeva-kahega ära vaadanud.

Kuigi Avet häirivad võõrad ja ebaloogilised dialoogid, naudib ta filmikeelt. “Keskkond on ilus, näitlejad on ilusad, nende kostüümid on ilusad ning puudub liigne draama,” rääkis Ave. “Emotsioon, mis seda vaadates tekib, on kerge ja hea. Viib hetkeks reaalsusest kuhugi helgemasse kohta.”

Kogu sari on nonsenss, aga nii võluv

Geeniuse ajakirjanik Linda-Liis Laikoja hakkas sarja “Emily in Paris” vaatama möödunud aasta alguses, kui nägi Netflixis reklaami. “Ja sealt see lumepall veerema hakkas,” ütles ta.

Kuigi esimene episood oli veider ja Laikoja oleks sarja peaaegu pooleli jätnud, päästis selle ekraanile ilmunud Emily naabrimees Gabriel. “Nii et võin tänada vaid Gabrieli kehastajat Luca Bravot,” sõnas Laikoja.

Ka Laikoja on “Emily” hooajad päevaga ära vaadanud, ehkki talle käib selle juures närvidele pikk-pikk nimekiri asju. 

Toome ära vaid mõne. Esiteks on tema arvates kogu sari nonsenss ja pole olemas nii valesid valikuid tegevat inimest kui Emily. “Mind häirib tema karakter päris tugevalt,” ütles Laikoja. “Lily (Collins — toim.) on näitlejana väga hea, aga karakter elab nii roosamannas, et hoia ja keela. Teine asi, kuidas ta hakkas kohe nii priiskavat elu elama — käib seal ringi nagu miljonär.”

Teiseks ei saa Laikoja aru, kuidas muutub iga Emily postitus sekundiga viraalseks. “Kuidas see üldse võimalik on?” küsib ta.

Kolmandaks ei jõua ta ära imestada, kuidas on võimalik, et Emily magab oma sõbranna kutiga mitu korda ja sõlmib temaga veel kokkuleppe. Kes küll nii teeb?!

Kusjuures Gabriel (seksikas kokk, kellega Emily oma sõbrannat petab, armas lugeja, pea sammu!) on konkreetne jobu ja sõbranna Camille (Gabriel on tema peika) nii vastik, et tema kohta pole isegi rohkem midagi öelda. “Konkreetne uss — nagu mõni Venezuela seebika tegelane,” ütles Laikoja.

Järgmisena toob ta välja selle, et tegelased käivad aina restoranides-kohvikutes (millal nad tööd teevad?) ja elavad samal ajal nagu rikkurid. Ka töötab Emily Pariisis USA ettevõtte harus, aga mingit kontakti neil omavahel pole. Ainult Emilyga suheldakse. “See pole ju loogiline,” lisas Laikoja.

Aga just kogu see ebaloogilisus tõmbabki ligi. “Mind võluvad prantslased: nii kaunid ja naljakad,” ütles Laikoja. “Mind paeluvadki just inimsuhted. Oleks vaid Emily ja tema veidrad töösuhted, siis ma ilmselt ei vaataks seda.”

Laikoja sõnul pole ta üksi selles võrgus kinni, kõik ta sõbrannad vaatavad ka “Emilyt”.

Lummavad stereotüübid, glamuur ja intriigid

Kirjanik Katrin Pauts asus “Emily in Parist” vaatama kohe, kui see Netflixi ilmus: teda köitis treiler. “Ühe õhtuga tõmbasin kõik osad läbi,” ütles ta. Vaid viimane hooaeg on praegu poole peal. “See on täielik mahajäämus, aga mul töö häirib vaatamist,” ütles Pauts. “Kui vaatama hakkan, siis ikka binge’ides. Vanu osi olen ka üle vaadanud, kokku ikka mitu ööd ja päeva järjest.”

Pautsi pisut häirib ameeriklaste üleolek vana Euroopa suhtes. Küll aga lummavad stereotüübid. “Naistekate juures on teatud asjad, mida ootan ja eeldan,” ütles ta. “Glamuur, riided, intriigid, ilusad inimesed, suur armastus. Mulle on see sari “Seksi ja linna” loogiline jätk.” 

Kvaliteetne meelelahutus, mitte “Sügisball”

Liilit Kirss, kes peab Emilyga sama ametit ehk on turundaja, hakkas “Emilyt” vaatama kohe, kui sari välja tuli ehk 2020. aasta sügisel. Põhjuseks nii see, et tal on Netflixis konto, hoides pidevalt silma peal, mida värsket pakutakse — olgu selleks seriaal, dokumentaal või film —, kui ka see, et sarja on teinud Darren Star, kes seisab ka “Beverly Hills, 90210”, “Melrose Place’i” ja “Seksi ja linna” taga. 

“Teadsin, et kui tahan lõbusat, kerget meelelahutust, siis mulle võiks “Emily in Paris” meeldida,” rääkis Kirss. Ja meeldiski.

Esimesed kaks hooaega vaatas Kirss päevaga ära. Kolmas veidi venis. “Võib-olla polnud enam kõige värskemat touch’i, seega võttis pisut aega, et sellesse süveneda,” ütles ta. 

Kirss tunnistab, et kuigi sari tekitab paljudes segaseid tundeid, ei oska tema midagi sellele ette heita. Jah, loomulikult ei näita see päriselu, aga: “Ma ei tahagi, et see oleks “Mandariinid” või “Sügisball”, vaid vaatan “Emilyt” seetõttu, et see on mõnus meelelahutus, teenides oma eesmärki.”

Emily inetu tukk: halva valiku sümbol

Graafiline disainer Kadri-Maria Mitt avastas “Emily” siis, kui esimene hooaeg eetrisse jõudis: Netflix arvas, et ta võiks seda vaadata, samuti oli peaosatäitja Lily Collins talle varasemast tuttav. Ja kindlasti mõjutas otsust ka see, et sel oli “Seksi ja linnaga” sama tegija.

Nüüd, kui kolm hooaega on nähtud, võib Mitt kinnitada, et sari on ehe camp-toode. Seetõttu ei morjenda teda esmapilgul väga miski, aga kui detailidesse laskuda, siis … Millegipärast ei meeldi Mitile ükski Emily silmarõõmudest. “Ma juba ammu ei oska inimesi puhtalt välimuse järgi hinnata, aga kõigis neis tegelastes on välimuses midagi ebasümpaatset, mis ilmselt taandub karakteri puudulikkusele,” rääkis Mitt.

Veel häirivad teda Emily kolleegid ja prantsuse huumor. “Sari pole küll prantsuse oma, aga vaadates pole ma kordagi naernud, nii et süüdistan kultuuriruumi,” lisas Mitt.

Kindlasti ei tasu unustada ka Emily tukka viimases hooajas. “Mind pidevalt häiris see, et tukk oli selline hõre koduperenaisekas ja mitte näiteks lohakas french girl’i stiilis,” rääkis Mitt. Sellest enda sõbranna Katrin Talvikule kurtes (kes samuti muljetab “Emily in Parisest” pisut allpool) pakkus ta välja teooria, et tegemist ongi halva valiku sümboliga.

“Siis tõdesin ka mina, et kuna Emily pole päris french girl, siis see võib ka peen vihje sellele olla, sest nagu juba mainisin, seal sarjas ei tundu valikud juhuslikud olevat,” lisas Mitt.

Mitt toob aga vastukaaluks sümpaatse tegelasena välja Emily sõbranna Mindy (“Ka tal on viimases hooajas uus peika — mage!”), samuti “koleilusa tervikkomplekti: piisavalt vastik, naiivne ja nunnu”.

Mitt tunnistab, et ei vaata stilistikat enam sellise pilguga nagu vanasti seriaalis “Seks ja linn”, sest tollal olevat see olnud väga muljetavaldav ja inspireeriv. “Aga maitse- ja moe-eelistused on nii palju muutunud, et naudin moodi sarjas lihtsalt vahelduva visuaalse elemendina,” kommenteeris ta.

Mõnus klišeekissell ja vedelad meeskarakterid

Sisearhitekt Katrin Talvik langes Netflixis pakutavasse lõksu siis, “kui aeg oli selleks küps”. Talviku sõnul on tal kõik hooajad vaadatud ja tal on juba ette natuke kahju järgmisele hooajale kuluma hakkavast ajast. Tolerantse inimesena piirdub Talvik kahe negatiivse jutupunktiga: esiteks on sarjas vedelad meeskarakterid ja teiseks liiga vähe tuvisid. Ometi on “Emily in Paris” Talviku sõnul “mõnus klišeekissell”.

Hea ajuvaba televisioon, mis ka päriselt lahutab meelt

Üliõpilane Aditi Toome avastas seriaali “Emily in Paris” möödunud aasta alguses. “Kõik tegid seda eri internetikanalites maha ja see tekitas minus huvi,” rääkis Toome. “Samuti öeldi palju seda, et sari on nii halb, et muutub juba heaks. Neil oli õigus.”

Praeguseks on Toomel kõik hooajad vaadatud ja ta ootab pikisilmi uut hooaega. Ometi ajasid tal silma tõmblema Emily kostüümid (“Pole minu maitse!”), samuti see, et tihtipeale esitas Emily sõbranna Mindy mõne loo … Ja seda näidati täispikkuses. “Skippisin neid aeg-ajalt, sest hakkas veider ja muutus tüütuks,” ütles Toome.

Kuid temagi toob positiivsena välja toredad prantslased ja eelkõige Luci (Emily sasipäine kolleeg). Ja muidugi: “Pariis, mu arm.”

Kuigi Toome on üritanud sarja lähedastelegi reklaamida, pole see siiani õnnestunud. “Ma soovitan seda päriselt soojalt,” ütles ta. “Nii hea ajuvaba televisioon, mis ka päriselt lahutab meelt.”

Klišeedest kubisev, aga tõmbab endasse

Ajakirjanik Deisi Helemäe-Sarv hakkas “Emilyt” vaatama Netflixi soovituse peale kohe, kui esimene hooaeg välja tuli. Põhjus oli lihtne: sisukirjeldus oli täpselt selline, mis ei nõua kaasamõtlemist, vaid sarja saab vaadata enne magamaminekut.

Kuigi kaks esimest hooaega (vaatas neid ka bussiga tööle sõites) on tal vaadatud, ei ole ta kolmandat veel ette võtnud, sest praegu pole selleks üleliia aega. 

Kuigi Helemäe-Sarve sõnul on “Emily” sisu lihtne, klišeelik ja karakterid on kohati väga ebausutavad, sest nende motiivid ei ole lõpuni arusaadavad, tõmbab see sari endasse.

Ta tunnistab, et oli noorena sarja “Seks ja linn” fänn. “Kuigi lugude ülesehituselt oli “Seks ja linn” parem, huvitavam ja sisutihedam, on neis midagi sarnast,” rääkis ta. “Ning muidugi Pariis, ilusad kostüümid ja huvitavad välimused — midagi alati üllatab.”

Ilusad inimesed, stiliseeritud ja klants

Kommunikatsioonijuht Dolores Daniel asus sarja vaatama siis, kui see ilmus Netflixi soovitusena. “Ilmselgelt on mu vaatamisajalugu väga mitmekesine,” kommenteeris ta. 

Ehkki praeguseks on Danielil kõik hooajad vaadatud, häirib teda see, et prantslased räägivad omavahel inglise keeles. Samuti Emily garderoobi maksumus, mis on ebarealistlik. “Millal Emily metrooga sõidab? Miks seda ei näe?” küsib Daniel.

“Siin on veel materjali, millest paar hooaega valmis kirjutada,” lisas ta. “Pariis on kallis linn, kus elada, ja vaevalt et Emily töötasu võimaldab oma kontori kõrval elamist.”

Ka häirib Danieli see, nagu oleks Emily kogu agentuuri aju.

Ometi lummavad tedagi ilusad inimesed, stiliseeritus ja klants, Pariisi ja Prantsusmaa vaated, toidukultuur (ehkki sellele enam erilist tähelepanu ei pöörata). Ja kuumad mehed.

Ka on lähedased Danieli valikuga rahul. “Rõõm ju, kui mul on õnneks nii vähe vaja,” ütles ta.

Sarimõrvar või Emily: igaühel olgu oma pisike rõõm

Turundusjuht Anett Kutti hakkas seriaali “Emily in Paris” vaatama 2020. aasta oktoobris ehk siis, kui teine laps oli just sündinud. Seda soovitasid talle sõbrannad, kes olid samuti beebiga kodus. “Minu soov oli midagi superkerget vaadata, mis ei eeldanud mõtlemist ja mida oleks ilus vaadata,” rääkis Kutti.

Kuttil on kõik kolm hooaega vaadatud ja tekkinud küsimusi, millele ta pole siiani vastuseid leidnud. Näiteks: kuidas sai Emily Pariisi kolides kaasa võtta nii palju rõivaid ja kuhu ta need pakkis? Ja kus ta neid hoiab? Ta korter on ju nii väike ja ta jagab seda oma sõbrannaga, kes samuti ei kanna kunagi ühtegi kostüümi kaks korda.

Aga just ilusad riided ja inimesed ning lootus, et kunagi tuleb happy ending (ja palju-palju hooaegasid), hoiabki Anetti konksu otsas. Hästi võtab “Emily in Paris” vaatamise kokku ka Aneti tõdemus: “Ma ei mõista ka abikaasat hukka, kui ta oma sarimõrvaritest sarju vaatab. Igaühel olgu oma guilty pleasure.”

Hularõngas ja tänapäeva muinasjutt

Fotograaf Krõõt Tarkmeel hakkas sarja vaatama möödunud aasta sügisel, kui otsis koduse hularõngatrenni kõrvale vaatamiseks pooletunniste episoodidega sarja. “Et oleks ajaviide ning füüsiline tegevus ühes,” kommenteeris Tarkmeel. Selleks sirvis ta Netflixis soovitusi, kuni märkas Eiffeli torniga avapilti ja frankofiil temas ärkas.

Tarkmeel on jõudnud “Emily in Parise” vaatamisega lõpuni: viimase hooaja vaatas jutti ära Helsingist Lissaboni lennates.

Tarkmeelt häirib igavesti saladuseks jääv küsimus, kuhu Emily selles pisikeses korteris kõik oma rõivad ning kingad mahutab … aga ta armastas juba lapsena muinasjutte ja usub neisse praegugi. “On kuidagi ilus ja lohutav, kuidas iga jama leiab seal lahendi, kas täiesti idiootsel või vähem jabural moel,” rääkis ta. 

Samuti kiidab Tarkmeel Emily Pariisi kontori bossi Sylive (keda kehastab Philippine Leroy-Beaulieu — toim.) lummavat füüsilist vormi. Sellest aga, et ta (salamisi) “Emily in Parist” vaatab, pole ta kellelegi kõssanud, sest tsiteerides Kukerpille: “Pole sul tarvis teada, mida ma teen.”

Õnneliku lõpu ootuses

End koduseks emaks kutsuv Piret Parik asus Emilyle kaasa elama möödunud esmaspäeval, kui meenus, et on selle otsa ühismeedias aeg-ajalt koperdanud. Nädalaga on Parikul kõik kolm hooaega vaadatud. Seda on teinud ka tema elukaslane, kes pole küll kõiki osi näinud, aga on enam-vähem toimuvaga kursis.

Parikut häiris pisut Emily naiivsus, et ta uskus kõike, mida talle räägiti. “Samuti tema soov kõigile kogu aeg meeldida ja see, et ta tegi asju pigem teistele mõeldes ning enda soovid tahaplaanile jättes,” rääkis ta. Samas soovib ta lootusetu romantikuna siiani, et peategelased Emily ja Gabriel lõpuks koos oleksid.

Roosamannaromantika: väike vaheldus argipäeva

Personalispetsialist Ines Leesi sai 2020. aasta suvel Instagramist teada, et peagi jõuab eetrisse “Emily in Paris”: “Nii et ootasin seda pikisilmi.” Põhjuseid oli kaks: esiteks seisab sarja taga Darren Star, kelle “Seksi ja linna” saatel Leesi sisuliselt üles kasvas. Teiseks toimub tegevus Pariisis. “Olin üsna kindel, et see sari on täpselt mulle,” kommenteeris Leesi.

Kuigi Leesil on veel kolmandast hooajast veidi vaadata, sest tal pole kodus Netflixi ja ta käib seda ema juures vaatamas, on ta sarjaga väga rahul. “Häälestasin juba esimest korda vaatama asudes ennast sellele lainele, et tegemist on visuaalselt nauditava ajaviitega, mille puhul loogilisus, mõistlikkus ja vastavus reaalsele elule ei ole üldsegi mitte eesmärgid,” rääkis Leesi. Ehk siis teisisõnu on tegemist muinasjutuga täiskasvanutele.

Leesi naudib “Emily in Parise” vaatamist: ta saab mõtteis oma Pariisi-reisi läbi elada. “Ja eks see roosamannaromantika on klassikalises võtmes selline tore ajupuhkus ja väike vaheldus halli argipäeva,” rääkis Leesi.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.