Kaldudes tugevalt esinduspoliitikasse, tehakse kõigele vaatamata jõhkraid sisulisi vigu. Näiteks tunnistab pruudi vend, hertsog Adolphus Frederick IV Mecklenburg-Sterlitz, et keegi “nendetaoline” pole veel kunagi Briti kuninglikku perekonda abiellunud. Päriselus olid Charlotte ja George sugulased.
Lisaks komistab see eellugu täpselt sama reha otsa, kuhu algnegi – ainsad tegelased, kes Bridgertoni frantsiisis seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langevad, on ikkagi tõmmut verd. Eriti raske on näitlejate tööd nautida episoodides, kus abikaasa (kellega ta sunniti lapseeas abielluma) leedi Danburyt korduva visuaalse motiiviga – justkui publiku naerutamiseks – vägistab, misjärel puhastab naine end iga kord rituaalselt.
Vahel juhtub seda koguni mitu korda sama osa jooksul ja kogu sarja modernsuse juures ei järgne Agatha kehalise autonoomia rikkumisele kummalisel kombel mingit kriitikatuld. Materjali autor või kaasautor on aga Shonda Rhimes isiklikult.
Rassi roll kogu saagas jääb jätkuvalt sama veidralt häguseks, justkui ei suuda loojad otsustada, kas korraldada üks tõeliselt värvipime tulevärk või harutada lahti rassismiga seotud sõlmi. Nii läheb seriaal ikka ja jälle iseendaga vastuollu ja selleks, et peakangelanna suhkrustatud romansist rõõmu tunda, tuleb hambad ristis teise tegelaskuju tülgastavat kohtlemist taluda.
Jõukale keskklassile suunatud
“Bridgertoni” paralleelmaailmas valutavad tõmmuverelised aristokraadid südant pigem ballile saabuvate külaliste kvantiteedi kui kodanikuõiguste pärast. Varandused on suuremad kui teistel: soovitakse vaid tiitleid, rohkem maad, abielluda heledaverelistega ilma tüütute kommentaarideta ning – rikkusele vastavat – samaväärset kohtlemist.
Kõik pilgud on suunatud kõrgklassile ja lihtinimesed jäävad mängust täiesti välja (nagu Shondalandis juba kombeks). Varakuse ning assimilatsiooni küsimus on kõige sidusam “Bridgertoni” universumit kandev poliitiline raamistik. Nagu oli ka omal ajal just rahaahnus see, mis määras Briti impeeriumi suhte alamklassiga.
Võltsajaloo reklaam
Selleks ajaks, kui Charlotte von Mecklenburg-Strelitz mandrilt Londonisse jõudis, toimusid kõigis kolooniates mässud ning hoopiski majanduslikud argumendid, mis kaalusid üles moraalsed, sundisid aina suuremat hulka rahvast toetama orjakaubanduse lõpetamist (mis kaotati alles 15 aastat pärast tema surma).
Sarja võidumoment on aga noored armunud Charlotte ja George leedi Danbury ballil tantsimas, mille järel astub põrandale üha rohkem erinevatest rassidest paare. Hiljem magamistoas õhkab kuningas 17aastasele kuningannale: “Üheainsa õhtu, ühe peoga lõime me rohkem muutusi, astusime suurema sammu edasi, kui Suurbritannia kogu eelmise sajandi jooksul kokku.”
Jällegi võib mõni vaataja ju loogiliselt aru saada, et midagi sarnast pole iial toimunud, kuid kuna tegu on ajalooliste tegelastega, jäävad need sõnumid helisema ning toimivad kinnitusena juba uskumatult sügavale juurdunud veendumusele, mille kohaselt George III lõpetas orjuse altruistlikel põhjustel. Reaaluses viisid selleni koloniseeritute ja orjade vastupanust tingitud suured kaotused.
Olgugi et “Kuninganna Charlotte” ei pretendeerigi ajaloolisele korrektususele – taandada nii relevantne ja nüansirohke ajalugu “rassidevahelisele armastusele, mis päästis maailma” on märk vaimsest allakäigust, mitte moraalse tähetunni saabumisest.
Sari ei jutusta päriselt tumedananahaliste inimeste lugu ega esinda neid, vaid kapitali ja impeeriumit. Rüütada ilmatusuure maailmariigi eesotsas istunud ja orjatöö arvelt tohutult luksuslikku elu nautinud monarh oma rahva eest võitlevaks mustanahaliseks naiseks, on kaunikesti eemaletõukav neoliberaalne avaldus, mis hoopistükki kaitseb institutsiooni.
Eriti kui veel liita otsa tõsiasi, et Julia Quinni “Bridgertoni” romaanisarjas (välja arvatud juba Netflixi-järgne “Kuninganna Charlotte”) on kõik tegelased valge nahaga. Autor on põhjendanud, et tahab kirjutada vaid õnneliku lõpuga romantilisi lugusid ning musta rassi kannatused sellesse formaati ei sobi. Et ta ei suutnud isegi koostöös kõigi teiste stsenaristidega luua Agatha Danbury karakterit ilma šokeeriva annuse seksuaalse vägivallata tõestab, et oleks olnud vast targem selles küsimuses iseendale kindlaks jääda.
Pehkinud materjal
Netflixi Bridgertoni adaptsioon toetub ühemeheteooriale, justkui võiks Sophia Charlotte von Mecklenburg-Strelitzit pidada segavereliseks. End “Aafrika diasporaa ajaloolaseks” nimetav Mario de Valdes y Cocom tuli 1990ndatel lagedale hüpoteesiga, et Portugali kuningliku perekonna ja nende armukesteni tagasi ulatuva sugupuu esivanemate seas on põliselanikke Sahara tagustelt aladelt.
Kuid sellele internetis populariseeritud ideele pole leitud absoluutselt ainsatki usaldusväärset tõestust ning teised teadlased peavad kuninganna etnilise põlvnemise seostamist “mauridega” täiesti alusetuks.
Kuningas Alfonso konkubiin Madraganat on nimetatud küll “mauriks”, kuid sellel sõnal oli väga suur hulk tähendusi. Tegu oli üsna üldise terminiga islamiusuliste kohta Põhja-Aafrikast Pürenee poolsaareni, aga nii kutsuti ka moslemeid mujal maailmas. Vahel viidati inimestele, keda peetakse tõmmuks ja teinekord tänapäeva eurooplastele, “maur” võis sama hästi tähendada Lähis-Ida, Lõuna-Aasia ja Ladina juuri või serafadi juute.
Valdesi huvi kuninganna genealoogia vastu olevat tekkinud üht portreed vaadates (õukonnakunstnik Allan Ramsay), millel ta täheldas “aafrika päritolu indiviidide värvust ja näostruktuuri peensusi”. Tõestusmaterjalina pakkus vaid üksikuid (tänapäeva mõistes häbistavaid) ülestähendusi, kus valitsejannat kirjeldatakse kui “ebamäärase nahatooni” ja “mulati näoga” naisterahvast, kel “nina liiga lai ja huuled liialt paksud”.
Charles Dickens osutab teoses “Jutustus kahest linnast” tema inetusele (nagu ka valitseva kuninga lõua suurusele) juba teises paragrahvis ja teisedki kaasaegsed tegid väga selgeks, et kuninganna Charlotte ei vastanud nende ilu standarditele.
Aga kusagil pole täheldatud, et Põhja-Saksamaa aadliperekonna kaheksandal lapsel oleks olnud kummaltki poolt tumeda nahaga sugulasi või esivanemaid. Ajalooteadlased on selle mõttelennu ammu laiali lammutanud, osutades ebatäpsetele viidetele (näiteks “mulati nägu” kirjeldanud õukonnaarst sündis alles pärast kuninganna surma).
Vähe sellest, et pole õnnestunud tõestada Madragana endagi tumedaverelisust ega ammugi tema hõimlust kuninganna Charlotte’iga – tänu sugulusaretusele oleks mõningad välised sarnasused võinud säilida paari põlvkonna jagu, kui sedagi. Isegi kui vastaks tõele kuulujutt ühe iidkauge esiema tumedavõitu soo kohta, oleks paganama ebatõenäoline, et see ilmutaks end ligemale 600 aastat hiljem sündinud printsessi näojoontes.
Iseäranis kehvaks muutub kogu loogika George III ja Charlotte’i lähemate esivanemate kattumise valguses. See tähendaks, et ka tervet rida kuninglikke punapäid tuleks nüüd tõmmunahalisteks pidada. Alustades Šotimaa kuninganna Maryst, lõpetades Prints Harryga.
Leida igas täidlaste huulte või laiemate ninasõõrmetega aadlikus tõestust Madragana igikestvatele geenidele oleks jabur, aga sinna need rassiteaduse vigased meetodid viivad. Ja mis Valdesesse puutub, siis tema väidete kohaselt pärinevad Aafrikast nii Peter Ustinov kui Heather Locklear, nagu ka kogu Medicite ja Vanderbiltide suguvõsa.
Valede propageerimine
Prints Harry ja Meghan Markle liidust puhkenud rassismiteemade katkematu arutelu käigus kutsuti selle ammu kummuli löödud kujutelma vaim uuesti välja.
Teooria poetasid pealdistesse ka autoriteetsed väljaanded nagu The New York Times ja Washington Post, mis lisas juba kaua aega tagasi ümber lükatud oletustele hoopis tunnustatud mulje. Nii keerutatakse seda mõtet tänaseni paremal ja vasakul, National Geographic’ust Vogue ning Insiderini. Seeläbi peavadki nüüd väga paljud Charlotte’i “Inglismaa esimeseks mustanahaliseks kuningannaks” ning tänu Netflixile kasvab nende hulk veel miljonite võrra.
Ajuloputuse teened
Sama jõudsalt kasvab ka Ofcom’ile (Office of Communications) jätkuvalt laekuv kaebuste laadung Leedi Danburyt kehastava 60aastase Adjoa Andoh märkuse peale ITV otseülekandes, kust ta nimetas kroonimistseremoonia järel Buckinghami palee rõdul seisvat perekonda “kohutavalt valgeks”. Puistates veel otsa, et on sellest “väga löödud”. Kommentaar tootis juba järgmiseks päevaks rohkem pretensioone, kui miski muu sel aastal televisioonis nähtu ja ajas sotsiaalmeedia raevu.
Päev hiljem BBC Radio 4 kaudu (nii mõnegi jaoks ebasiiralt mõjunud) vabandamisele (“Ma vist pahandasin eile mõningaid inimesi,”) segas aga saatejuht Patty O’Connell kiirelt vahele lausudes, et pole millegi pärast vabandada: “Te pole kedagi pahandanud.”
Twitteris tähendati, et lisaks Inglismaa kuningale taunis rassistlik väljaütlemine Andoh omaenda ema ja abikaasat (mõlemad heledanahalised britid). O’Connell ja BBC pääsesid sellega samuti ühismeedia uurimise alla, olles publikumi meelest eksponeerinud päevselget kallutatust ning paljastanud järjekordselt virgumisliikumise võika silmakirjalikuse.
Sõna “kohutav” kasutamine tähendab otsest hukkamõistu. Justkui oleks selles, et Suurbritannia kuninglik pere on ühevärviline, midagi väga valesti. On raske isegi ette kujutada, mis järgneks, kui keegi julgeks pudistada mõne analoogilise repliigi näiteks Saudi Araabia, Jaapani või Lesotho monarhia kohta, kes esindavad oma rahvust uhkusega.
Kuid Netflixi kaudu imporditud söövitav rassipoliitika on jõudnud juba nii juurduda, et Euroopas sündinud küpses eas inimeselegi võib traditsiooniline pere problemaatiliselt monokoloriitne tunduda.
Muide, Adjoa Andoh kehastas ise samal ajal segaverelise naisena Londoni teatrilavadel Shakespeare’i kuningas Richard Kolmandat. Mina isiklikult leian, et näitleja sünnipära, sugu ega orientatsioon ei tohiks mängida mingit rolli, kui valik just loo hingele liiga ei tee.
Näiteks Neil Patrick Harrise valimine Barack Obama eluloofilmi peaosasse muudaks süžee tsipa segaseks, aga Kleopatra puhul ei tundu, et naha või silmade toon oleks üleliia oluline. Laias laastus on kogu “Bridgertoni” sarja castingut kiitnud nii kriitikud kui vaatajaskond. Raske pakkuda, mida kirjutaksid The Guardian ja New York Times siis, kui mõnda ajaloolist tumedanahalist suurkuju palgataks kehastama valge meesnäitleja. Vast ikka jaguks sama palju toetust.
