Obsidian Entertainment on legendaarne rollimängustuudio, kes lõi “Fallouti” seeria ja grillis ideaalselt läbi ka 2010. aastal ilmunud hõrgutava “Fallout: New Vegase”. Kui on miski, mida just see kokk oskab teha perfektselt, siis need on rollikad.

Obsidian on varem kätt proovinud näiteks “Pillars of Eternity” nimelise garneeringuga ja “Tyranny” nagitsatega, kuid “The Outer Worldsist” esimest tükki haugates saab selgeks, et kasutatud on samu koostisosi, mis “Fallout: New Vegases”.

Kuigi mõlemad mängud on kantud samast vaimust, siis kümne aastaga on Obsidiani burksimeistrite oskused ja ambitsioonid edasi arenenud – “New Vegas” on klassikaline juustuburger, aga “The Outer Worlds” on juba Big Tasty peekoniga. See on juba kõrgem tase.

Olemas on kõik burksi hädavajalikud komponendid

Mida see tähendab? Esiteks, kõik tuttavad rollimänguburksi kesksed tugisambad elavad “The Outer Worldsis” jõudsalt edasi. Sa lood enda tegelase ja määrad punkte erinevatesse kategooriatesse, et panna paika, mida su karakter suudab ja ei suuda teha. Sa avastad maailma ja teed missioone.

Sa kohtad teisi tegelasi, kes sinuga liituvad, ja teed nende missioone. Sa leiad relvi ja varustust ja sööki ja jooki. Sa saad vaenlastega tegeleda võideldes, hiilides või rääkides. Sa saad olla kõndiv entsüklopeedia või täielik idioot.

Need elemendid tulevad sulle varahommikul mäki ees burksi närides meelde kõikidest varasematest kordadest, mil sa oled varahommikul mäki ees burksi närinud. Ja see ei ole absoluutselt halb asi, sest just nende tuttavate koostisosade pärast sa ju alati mäkki lähedki.

Sa ei hakka keset ööd tuhmi peaga otsima uusi ja huvitavaid maitseelamusi, vaid tahad seda vana ja head. Sa tahad tuttavat, sest sa tead, et see on hea ja see töötab.

Tuttava sees on killuke uut

Kuid selle peekoniga Big Tasty sees on üdini tuttavasse kesta ära peidetud ka midagi uut ja värsket. Midagi, mis paneb sind mäki ees vaikselt ümisedes heakskiitvalt noogutama ja mõtlema, et pagan, ma pean seda ikka sõbrale ka soovitama. Sest kuigi “The Outer Worlds” võtab eeskuju Obsidiani klassikaliseks saanud “Fallout: New Vegasest”, siis siin on tuttava kõrval ja piisavalt värskust.

Ühe tugevaima uue maitsena jääb kohe keelele magushapu huumor. Ka “Fallouti” mängudes on alati olnud omajagu naljakat, kuid killud on “The Outer Worldsi” lahutamatu osa.

Kõiki tegelasi on võimalik huumoriga pikalt saata ja pea igale olukorrale on olemas tragikoomiline lahendus. Seda mängu ei ole vaja tõsiselt võtta ja sageli muutub “The Outer Worlds” kordades huvitavamaks, kui mängijad seda ei tee.

Disainit on “The Outer Worlds” kompaktsem ja viimistletum kui “New Vegas”. Kastet ja juustu tilgub vähem välja ning seda on süüa palju lihtsam. Avatud maailma ei ole, vaid mängija avastab erinevaid väikseid, kuid tihedalt sisu täis pikitud kaarte.

Kõrvalmissioonid käivad pealooga ühes sammus, nii et kui põhimissioon liigub uude kohta, siis suunavad mängijat samas suunas ka suurem osa kõrvallugusid. Võrreldes “Falloutiga” ei ole “The Outer Worldsis” võitlemine enam nii kohmakas, kuigi taplemine on ka selle mängu nõrgim lüli.

“The Outer Worlds” on täpselt see mäng, mida nii paljudele rollikafännidele mängida meeldib. Siin on ka värskust, kuid just nagu koiduaegne mäki burks ei meelita see eelkõige uudsuse, vaid tuttavlikkusega. Sa tead, mida saad, ja seetõttu see sulle meeldibki.

Nii et kui tunned, et tahaksid mängida “Fallout: New Vegast”, aga selle pihv on hallitama läinud ja salatilehel ei ole enam piisavalt krõbe tekstuur, siis mängi “The Outer Worldsi”. Lõppude lõpuks teeb see põhimõtteliselt sama välja.

“The Outer Worlds” on saadaval arvutil ja PlayStation 4 ja Xbox One konsoolidele. Järgmisel aastal ilmub mäng ka Nintendo Switchile.