Meghanit ja Harryt iseloomustavad kommentaarid ja pealkirjad (Briti monarhia ajaloo suurim reetur “on terve perekonna maha müünud” või “Palun jääge lihtsalt vait!”) on tõlgitud enamjaolt nende samade Briti tabloidide veergudelt. “Harry kiitleb, et Afganistanis võideldes tappis ta 25 Talibani võitlejat,” kirjutavad hoopis Express ja Mirror, mitte prints Harry oma raamatus. Prints Williami pulmapäeva pohmelli kirjeldus on saabunud The Stari ning info, et ema ei oleks saanud Harryle Xbox’i kinkida, The Mirrori vahendusel.
Harry selgitab sarja algul, et tema suguvõsas on otsitud pigem kuninglikku rolli sobivaid naisi, kui on valitud abikaasa südame järgi. Eesti meedia ekspertiis lükkab selle väite sarkastiliselt ümber. Ollakse üllatunud, et Harry oma perekonna lähiajaloost nii vähest mäletab ning tuletatakse salvavalt meelde, et tema isa on terve elu armastanud ainult üht naist. Praegust abikaasat Camillat.
Kust tuleb see viha ja kibedus, mis ajab ilmutama lehekülgede viisi sappi ning sunnib minema, objektiivse kajastamise asemel, tabloidide emotsioonide vahendamise teed? Üleolevad pilked ning mürgised torked – kõik, mida Harry enda kohta räägib, on piinlik ja vale. Ainsaks argumendiks on see, et jutt ei klapi ju varasemalt sopalehtedes avaldatud väljamõeldistega.
Harry astus ennenägematult julge sammu, hakates süsteemile vastu. Jätmata talle alles isegi maineraasu, mida kaotada, tegi nii perekond kui ka meedia saatusliku valearvestuse. Erinevalt ülejäänutest saab Harry nüüd lubada endale luksust suhelda maailmaga otse, ilma ebaeetilist ajakirjandust viljelevate vahendajateta. Ja keda vahendajast loobumine kõige rohkem vihastab? Selle vastuse ära arvamise eest preemiat ei saa. “Kuidas ta julgeb!”(“How dare he!”, The Express) nüüd näidata, kuidas näeb välja elu läbi tema silmade, kõik tema loo autoriõigused kuuluvad ju meile.
Olulisim asi maailmas
Kui Harry ja Meghan nii närvidele käivad, miks pakutakse selle väite järel siis terve eriväljaande jagu kajastust nende taunimisväärt tegudele? Miks mitte ignoreerida? “Säästke meid ometi!” karjub The Daily Mail juba esikaanel appi. Järgmised 17 (sic!) lehekülge on pühendatud eksklusiivselt kõigele sellele, millest palutakse end säästa. “Need tühised inimesed ei vääri meie tähelepanu!” Järgneb kaheksa lehekülge kõige puhtamal, lahjendamata kujul tähelepanu inimestele, kes ei vääri üldse meie tähelepanu.
Briti tabloidide kahepalgelisus on paisunud juba nii suureks, et seda isegi ei üritata enam varjata. Ei oska nad sellega midagi targemat ette võtta, kui kleepida otse esikaanele. Nõuda, et “tähelepanunäljas parasiidid” peaksid vähem tähelepanu saama, pöörates neile ise samal ajal rohkem tähelepanu kui kõigile teistele teemadele kokku, ületab absurdsuse piiri. Nagu ka väita, et tegu on täiesti ebaoluliste tegelastega, kui neile pühendatud ajast ja lehekülgede arvust võiks järeldada, et Haz & Meg on kõige olulisem asi, mis praegu maailmas üldse toimub.
Kolm korda sõna “viha” sisaldavad pealkirjad nagu “Fuelled by hate and a need for publicity – They may hate the Royal institution and the people within it, but it is that hate which is making them money” (National Post) ei jäta ruumi kahtlustele, milliseid tundeid tahab meedia meis Harry ja Meghani vastu tekitada.
Lilleneiu kleidi draama
BBC andmetel on press pannud paari vastu suunatud viha internetis raha teenima. Veebilehed on täidetud vaenuliku materjaliga klikkide tootmise eesmärgil ning vaenamine tehakse teadlikult reklaamitulu kaudu rahaks. Briti parlamendisaadik Chris Bryant kutsus seda tahtlikuks ja koordineeritud vihkamiseks: “See ei ole ajakirjandus. See on ajakirjanduse perverssus ja kinnitab taas kord, et press näeb inimese elu kaubana, millega äri teha.”
Suurbritannia eksklusiivseim kaubamärk – Windsorite dünastia – on sisu poolest massitarbekaup. Osake kuulsuste kultuurist, mis kuulub kollasele meediale (või nii nad arvavad). Ajast ja arust leiutist, millel on ka ebamõistlikult kõrge hind, ongi keeruline turundada. Mahlasemate lugude vastu, mille abil pildis püsida, aitavad palee PR-meeskonna passiivsetest käepikendustest reporterid ebamugavad saladused maha matta ning näidata tähtsamaid mängijaid paremas valguses.
Serveerides lehtedele negatiivseid detaile Meghani ja Harry elust, õnnestus edukalt tähelepanu eemale juhtida prints Andrew pedofiilia- ja Charles III-ga seotud finantsskandaalidelt. Kui paljud teavad, mitu miljonit emal kulus, et lemmiklaps Andrew’d õigusemõistmisest päästa?
Nüüd tõstku käsi, kes on kuulnud, et Meghan ajas vennanaise mingi lilleneiu kleidi pärast nutma. Või et tegelikult oli vastupidi ja hoopis Kate ajas Meghani nutma. Või et kellegi nõusolekul ilmunud raamatus on kirjas, et tegelikult ei hakanud kumbki nutma. Miks on vaja uuesti ja uuesti kedagi süüdi mõista “lilleneiu kleidi draama” detailide kohta valetamises? Miks ei kohta sama kirglikku arutelu teemal: kes nõustuks tasuma kohtuvälise kokkuleppena miljoneid, kui ta poleks süüdi?
Prints Andrew kiidaks heaks
Perekond ise korrutab mantrat “ära kunagi kurda ega jaga selgitusi” ning nii on kogu neid puudutav teave meile – alati samade vahendajate poolt – justkui hõbelusikal suhu pistetud. Pole just vähe irooniline, et massikommunikatsiooni ajastul õnnestus dokumenteerida vähem riigijuhi isiklikke mõtteid kui tema sajanditetagustelt eelkäijatelt. Oleme lugenud, et kuninganna aretas hobuseid ja armastas korgisid, kuid ka peaaegu kõik tema enda suust kõlanud laused olid kellegi teise töö.
Harry ja Meghan on omal nahal tunda saanud, et kui nad end ise alasti ei võta ja kogu lugu ära ei räägi, siis usutakse kiusajaid. Ajalugugi õpetab, et kui suhted on avalikud ning me ise ülestähendustesse parandusi sisse ei vii, saab parandamata jäänud lõikudest tõde. Ja tõest saab ajalugu. Valede parandamine on aga keeruline, sest tõele jälile jõudmine ei kustuta valeinfot mälust. Kõrvaltvaatajal võiks dokumentaal aidata lõpuks ometi aru saada, on “H” ja “M” siis võltsid ja täiesti omas maailmas või oleks võimalik nendega mingil tasandil suhestuda.
Minusugune mittehuviline näeb Harry ja Meghani videopäevikut vähem moonutava objektiivi kaudu kui tugitoolieksperdid, kes on neid juba aastaid läbi kõverpeegli jälitanud. Dokumentaalis ei kuule ainsatki alatut süüdistust pereliikmete kohta, sopa loopimise asemel üritatakse seda delikaatselt valge rätikuga tupsutada. Arvaku teised, mida tahavad, aga prints Andrew’le see kindlasti meeldiks, sest tal õnnestub läbi lipsata vaid grupipildil.
Ei näe ka “halastamatut sotsiaalset tõusikut” ega “salakavalat kullakaevajat” Meghanit, kes jahib rikast ja kuulsat meest. Lugu jutustab hoopis kadestusväärselt tugevast armastajapaarist, kes suudab ületada ületamatuid takistusi. Avaneb pilt ka suguvõsale, millesse on repressioonid sisuliselt sisse ehitatud. Näeme, mis võib juhtuda, kui idee tasandil emotsionaalne kirjaoskus asub võitlusesse raskerelvastuse tasemel allasurutud tunnetega.
Ma ei märganud saates isegi “ahne ja halastamatu nõia mõju all aina nõrgemaks jäävat tuhvlialust”: armastav, õrn ja hooliv abikaasa, kes seab oma naise ja laste heaolu elus esikohale, on tugev mees. Teatud vaadetega inimestele ei mahu lihtsalt hinge, et tugev mees ei ole üldse selline, nagu nende arust üks mees olema peab.
Kas nad väärivad vabadust?
Eriti ärritab see neid, kel pole õnnestunud saada enda oma isegi sotsmeediast eelmiste pruutide pilte ära kustutama, rääkimata kuninglike tiitlite loovutamisest. Nagu ka neid, kes on kogu elu tahtnud öelda “Kõik! Mulle aitab!”, aga läinud selle asemel teise tuppa ja hinganud aeglaselt mõnda tühja, valgest alligaatorinahast Hermès kotti. Meghan tegi esimest ja vihastas sellega välja kõik need, kes teevad teist, aga soovivad tegelikult teha esimest.
Harryt ja Meghanit on nende enda pereliikmed kogu maailma nähes väga julmalt kohelnud. Isa müüs tütre kirjad kõmulehtedele. Poeg palus perekonnalt abi, kui temast pahatahtlikke valesid levitati, aga perekond keeldus. Vaimselt ruineeritud noor ema vajas puhkust või vähemalt luba töötada poole kohaga. Seda talle ei võimaldatud. Tagumistest ridadest ei pruugi tõesti hästi näha, et maskide taga on tegelikult inimesed, kellel on samasugune õigus tunnetele nagu meilgi. Pealtvaataja võiks hoopis erinevaid reaalsusi lähemalt uurida ning pisendamise asemel nende tundeid aktsepteerida.
Küsimus pole ju selles, kas nad väärivad tiitleid, vaid kas nad väärivad vabadust. On ka lihtsamaid, kõigi jaoks tuttavaid küsimusi: kas olla sugulastele meeltmööda või järgneda oma ambitsioonidele ja soovidele? Kui miski ei tööta, kas tasuks proovida seda parandada või visata ära? Kas südame kutse järgimine on imetlusväärne või isekas tegu? Kas oleks targem hambad ristis ära kannatada või tõusta püsti ja lahkuda?
Põud, mõrvad ja inimõiguste rikkumine
Ka Harry vend prints William on võtnud sõna tunnete allasurumise teemal, süüdistades rangeid moraalireegleid depressioonile kaasa aitamises. Troonipärija pälvib vaimse tervise teemadel rääkimisega palju tunnustust, Harryle pannakse seda aga väga pahaks. Järjekordne näide, kuidas meedia käsitleb sama perekonna liikmete identset käitumist täiesti eri viisil.
Meghanit on häbistatud täpselt samade asjade eest, mille eest jagatakse prints Williami naisele kiitust.
Briti kõmuajalehtede pealkirju kõrvutades on näha, et Kate Middletoni pruudikimbus leiduvad maikellukesed on “austusavaldus traditsioonidele.” Samad õied Meghani käes on aga “mürgised ja seadsid tema pruutneitsite elu ohtu”. Kate’ile kingitud avokaado aitab leevendada rasedusaegset iiveldust, Meghani taldrikul aitab avokaado aga kaasa “põuale, mõrvadele ja inimõiguste rikkumisele”.
Tulevase kuninganna käsi beebikõhul sümboliseerib “kaitsvat puudutust”, kui aga Meghan käe kõhule toetab, ei saa õeluse ja viha kaitsepühak Daily Mail enam üldse aru, millele see viitab, küsides: “Uhkus, edevus, näitlemine või mingi uus new age’i rituaal?”
Isegi moeväljaanne InStyle rakendab häbitult kaksikmoraali. Sõltuvalt sellest, kumb kiilkontsaga kingi kannab, on tegu kas “protokolli rikkumise” või “suve kõige kantavama kingamudeliga”.
Kahtlased vanemlikud otsused
Telereporterid leiavad üksmeelselt, et Harryl ja Meghanil pole õigust miljoneid maksvas villas elades raske elu üle kurta: postiindeks teeb neist priviligeeritud ja õnnelikud inimesed, kes ei suuda isegi ette kujutada, kui raske on praegu kõigil teistel. Kui Kate, kelle 20 toaga häärberis on palgal majapidajad, lapsehoidjad, õpetajad ja kokad, kirjeldab pandeemia ajal lastega kodus veedetud aega rõhutatult “kurnav”, kommenteeritakse seda kui “kõiki kõnetavat” vastust.
Kuningriigi alamate silmis ei suuda Meghan oma last isegi õigesti süles hoida. Kadunud kuningannat Elizabeth II olevat Meghan ja Harry suutnud haavata ja alandada isegi tütre nime Lilibet valikuga.
Kui prints Harry ema Diana Spencer jagas maailmaga südamevalu, mida abikaasa truudusetus talle põhjustas, pälvis avalikkuse kaastunde samuti hoopis kuninganna. Keegi ei julgenud kahelda monarhi vanemlikes oskustes, kelle käe all sirgus mees, kes tundis, et on õige abielluda “riigi ja perekonna huvides” 20-aastase “neitsiga” (keda ta ei armasta) ning jätkata paralleelselt suhet abielunaisega. Kasvatusmeetodeid ei seatud kahtluse alla isegi teise poja vägistamisskandaali valguses.
Edu võti: igavus
Monarhia esindabki sügavat ebavõrdsust. Pööraseid rikkusi valitute käes, mida ülejäänuid kutsutakse kummardama ja täiesti normaalseks pidama. Absurdse süsteemi järgi pärandatakse esmasündinule kirik ja kuningriik ning järgmistele lastele halvimal juhul vaid mõni geneetiline tõbi.
See suguvõsa on läbi ajaloo ekspluateerinud ja piinanud: kõrvaldanud kõik, kes neile ei meeldi. Briti kuningakoda pole kunagi vastanud ideaalidele, mille kehastusena end presenteerib. Neil on rohkem afääre ja purunenud abielusid kui alamatel, kes langetavad austuses pea või teevad kniksu. Kadunud kuningannal endal õnnestus väärikaks jääda, kuid see-eest demonstreerivad tema lapsed ja lapselapsed, et on täpselt sama rikutud kui ükskõik kelle teise omad. Muidugi on see probleem, sest võib tekkida küsimus, et kui nende pere on sama düsfunktsionaalne kui meie oma, miks siis nemad elavad lossides?
Monarhi edu võti on igavus. Draamade puudumine salajane supervõime. Briti tabloidid koos vanemate lugejatega teavad, et kuninglik tühjus on üks ajale kõige auväärsemalt vastu pidanud antidepressante. Vaadata tillukesse valgesse hommikumantlisse riietatud väikest printsi kiikhobu seljas mõjub nagu looduslik rahusti. Tööl raske päev? Aga vaata, kuidas prints George keeldub Kanada peaministriga patsu löömast, ning tunned, kuidas stress lahkub. Mures tuleviku pärast? Mis annaks rohkem lootust, kui pildid troonipärijast tutvustamas järgmisele pisikesele troonipärijale USA presidenti.
Paraku on suursugust mõttetust, mis pakub naturaalset kaitset negatiivse tagasiside eest, igapäevaselt hirmus kallis toota. Kõlbelisust on ka kordades raskem müüa kui räpaseid intriige ja haisvaid skandaale, mis ahmitakse sisse nagu esimesed süsivesikud pärast kuid kestnud ketodieeti.
Inimene on see, mida usub
Meeldib või mitte, Harry ja Meghani saaga ongi üks tähtsamaid teemasid, mida arutada. Õpetab, või tuletab vähemalt meelde, kuidas töötab massimeedia ja inimese aju. Mida ladusamalt meile midagi korrutatakse, seda usutavam see tundub, olgu tegu valeinformatsiooni või faktiga. Mida rohkem näeme midagi korduvat, seda tõenäolisemalt usume, et see on tõsi. Korrutamise meetodit kasutavad kõik, kes on sellest otseteest teadlikud, ning nii puudutab illusoorse tõeefekti jõud meid kõiki ka valimiste, kliimakriisi ja absoluutselt kõikide teiste teemade valguses.
Kõige targemad kahtlevad kõiges ja analüüsivad iga tõekspidamist: põhineb see isiklikul kogemusel? Kas info edastaja on (minu jaoks) selles valdkonnas autoriteet? Tundub seisukoht objektiivne või mis on jagatud teabe eesmärk? Erinevalt esiisadest ei saa meie enam oma silmaga nähtut vaikimisi usaldada, sest sotsiaalmeedia aitab korrata ja võimendada valesid.
On tõde, et ajakirjandusega manipuleeritakse, ajakirjandus manipuleerib, meiega manipuleeritakse ning meie manipuleerime. Üksteise mõjutamine ongi ainus viis oma huvide elluviimiseks. Harry järjekindel sõnum on ühene – Briti meedia suhtumine ja perekonna manipuleerimine meediaga viisid ta abikaasa enesetapu äärele.
Selle asemel et jäädagi vaidlema eranditult ebausaldusväärsetest allikatest pärinevate väidete korrektsuse üle, tasuks esitada hoopis kriitilisem küsimus. Kas meedia kallutatuse probleem, mida prints Harry püüab esile tõsta, ei mõjuta mitte meie kõigi vaimset tervist ja heaolu? Sest inimene on see, mida ta usub.
