Tegu on kolm päeva kestva päriselus toimuva fantaasiarollimänguga, mida on juba aastaid korraldatud kaunites Poola lossides, kuhu tulevad igal kevadel ja sügisel kokku umbes 130 nõiduri fänni igast maailma nurgast. Nõidurite koolis õpitakse kõike, mida üks koletisekütt peab teadma – harjutatakse mõõgavõitlust, jahitakse verdtarretavaid elukaid ja elatakase koos kollektiivses fantaasiamaailmas.

Nõidurite kool ei ole mingi tavapärane lastelaager, kus odavates kostüümides näitlejad kannavad ette titekaid etendusi. Pileti eest peab välja käima umbes 500 eurot. Realistliku ilmega koletisi jahitakse tõrvikuvalgel pimedates metsades või hämarates krüptides. Mängijate valikud võivad kümneid samaaegselt lahti hargnevaid looliine liigutada mitmetes erinevates suundades ning kogenumad mängijad kannavad tuhandete eurode eest ostetud turviseid ja mõõku.

Kuidas nõiduriks saada?

Kõik algab pileti ostuga. Olenevalt majutusest (lossides on nii üheseid, kaheseid kui ka neljaseid tubasid) jääb pääsme hind 450-550 euro vahele. See summa sisaldab varustust valge särgi, gambesoni ja pükste näol, sööki ja muud nipet-näpet. Ja mõistagi ka seda fiktsionaalset tegelast, keda sa nõidurite koolis kehastama asud.

“Tegelast luues  arvestatakse ka mängija soovidega. Sa saad näiteks pakkuda nime ja seda, kust ta pärit on, kas ta tunneb teiste mängijate tegelasi,” räägib Sebastian. See viimane on oluline siis, kui lähed mängu tuttavaga ja soovid, et ka teie tegelased teaksid teineteist.

“Paar kuud pärast registreerimist kutsutakse sind Facebooki gruppi ja seal saad anda infot soovitud tegelase kohta, kuid ka näiteks majutuse ja toidueelistuste kohta,” selgitab Sebastian. Tegelase loomine toimub varakult – järgmise aasta kevadel toimuva mängu jaoks on karakteride kokkupanemise tähtaeg 22. detsember. “Siis läheb paar kuud mööda ja sulle saadetakse sinu tegelase kohta käiv info.”

Mängu asukohtadeks olevatesse kaugetesse Poola lossidesse kohale saamine ei ole teab mis raske. Korraldajad pakuvad lisatasu eest lennujaamadest transporti, kuid naasvad mängijad tulevad sageli kohale paar päeva varem, et teiste tuttavate mängusõpradega aega veeta.

“Lossi kohale jõudes elatakse alguses sisse. Sulle antakse kätte su tuba ja toimub ka palju töötubasid, kus selgitatakse, mis ja kuidas täpsemalt toimuma hakkab,” selgitab Sebastian. “Räägitakse näiteks sellest, kuidas käituda emotsionaalsetes olukordades ning kuidas saada hakkama vägivalla ja füüsilise kontaktiga. See võtab aega umbes paar tundi ja on kohustuslik ka vanadele kaladele.”

See võib esialgu tunduda hirmutav, kuid emotsionaalsus ja füüsiline kontakt on Witcher Schooli kesksed osad. Mängu jooksul kehastuvad kõik enda tegelasteks ja ei tule rollist välja (välja arvatud enda toas, mis on nö “kodubaas”) ja osade tegelaste vahel võivad tekkida narratiivsed konfliktid. Sõimlemine, karjumine ja isegi rüselemine on täiesti tavaline, kuid paika on pandud selged reeglid, kuidas sellistes olukordades tegutseda.

“Ütleme näiteks, et ühel hetkel ma hakkan su peale karjuma,” selgitab Sebastian. “Ma teen seda enda tegelasena ja mitte seetõttu, et ma oleksin su päriselt peale vihane. Nüüd ma võin teha enda käega märgi, mis tähendab küsimust – kas see, mida ma teen on sulle okei? Ja sina saad samuti käemärgiga vastata – pöial alla tähendab lõpeta, horisontaalne labakäsi on neutraalne (sobib, aga ära muutu intensiivsemaks) ja püstine pöial, et kõik on hästi ja võib ka karmimalt.” 

Ja kui konfliktid peaksidki üle keema ja üks mängija annab teisele mõõgaga (piltlikult) vastu vahtimist, siis pole vaja karta, et su 500 eurot on tuulde visatud ning on vaja hakata asju pakkima. Witcher Schoolis on surma saamiseks vaja sureja nõusolekut. Kui seda ei anta, ei ole ka kõige karmimal mõõgaobadusel vähimatki efekti.

Teha on tohutult palju

Kui töötoad on läbi ja kõik on valmis, algab mäng päriselt peale. Umbkaudu 130 mängijat kogutakse ühte kohta kokku, toimub mingi suurem sündmus (seda Sebastian reeta ei soovi) ja kollektiivselt reisitakse ajas tagasi 13. sajandisse ning kehastutakse äsja nõidurite kooli saabunud noviitsideks.

Esimesel õhtul võetakse vabalt – lossis on kõrts, kus juba tegelasteks kehastunud mängijad saavad süüa, juua ja üksteist tundma õppida. Kuid nüüd liigub rahvasummas ringi NPCsid (non-player character) ehk korraldustiimi liikmeid, kes kehastavad kõrvalisi tegelasi – kõrtsmikke, meisternõidureid, printse, tallipoisse ja kõiki teisi, kes mängijate jaoks selle fiktsionaalse keskkonna reaalseks muudavad.

Siin hakkavad mängijad esmakordselt aru saama kui mitmekülgne Witcher School tegelikult on. Esimesel õhtul võib lihtsalt veidi süüa-juua, lobiseda ja põhku pugeda, kuid need, kes silmad-kõrvad lahti hoiavad, võivad end juba varakult leida mitmete süžeeliinide sasipuntrast.

“Juba varakult hakkavad osad looliinid lahti rulluma,” avaldab Sebastian. “Sa ei pea neile tähelepanu pöörama ja võid lihtsalt inimestega rääkida, kuid soovi korral saad näiteks ka libahunti jahtima minna.”

“Kõrvalisi tegelasi kehastavad näitlejad ja neid on palju. Nendega rääkimine võib lahti lukustada ülesandeid, mis võivad viia seiklusteni,” räägib Sebastian. “Äkki keegi palub midagi üles leida või mingi olulise inimesega vestelda. Kõike seda saab avastada lihtsalt rääkides.”

“Näiteks ühel korral läks nii, et paar mängijat rääkisid ühe kõrvaltegelasega ja nad pidid koos midagi tegema. Siis see tegelane vabandas ennast korraks ja läks tualetti, aga seal käis ilge litakas ja see tegelane sai surma,” jätkab Sebastian. “Siit tekkis kohe uus looliin – kes ta ära tappis ja mis põhjusel? Ja seda kogesid ainult paar mängijat, kes rääkisid selle loo hiljem teistele, kes tegid samal ajal teisi asju täiesti teistes kohtades.”

Siit koorub välja üks põhjus, miks Witcher School Sebastianile nii väga meeldib – see on hiiglaslik kogemus. Kuigi igal korral algab lugu samal noodil – uued õpilased saabuvad nõidurite kooli – siis olenevalt mängijate valikutest võib juhtuda tohutul hulgal erinevaid asju. Lisaks sellele on mäng erinev ka uutele tulijatele ja vanadele kaladele.

Algajad käivad tundides (kuigi saab ka poppi teha) ja õpivad nõiduri ameti kohta. Naasvad mängijad on juba nõidurid ja võivad minna uusi kogemusi otsima. Nendel seiklustel tehtud valikud kanduvad edasi ka järgmistesse mängudesse.

“Hetkel on kestab 4. hooaeg ja 5. hooaeg on juba välja kuulutatud,” selgitab Sebastian. “Iga hooaeg koosneb omakorda episoodidest ja ühest osast teise saab edasi liikuda sama tegelasega. Mäng on loodud seda süsteemi toetama ja väga palju on naasvaid mängijaid.”

“Mäng on disainitud nii, et samaaegselt on kogu aeg töös väga mitu erinevat süžeeliini, mille otsa mängijad võivad komistada,” jätkab ta. “Ühel korral ei suuda üks mängija tõenäoliselt neid kõiki proovida, neid on lihtsalt nii palju. Seega erinevate potentsiaalsete kogemuste hulk on tegelikult väga suur.”

Kärts, mürts ja koletised

Pärast esimest ööd ajavad nõidurite kooli õpetajad noviitsid kell 7 hommikul voodist välja ja õue trenni tegema. Witcher School võib olla füüsiliselt koormav, kuid ei pea – kohustust tegevusi kaasa teha ei ole ja kätekõverduste tegemist võib näiteks teeselda. Kõik ümbritsev on ju üks suur näitemäng, nii et miks mitte ka see?

“Pärast trenni umbes 8 ajal on hommikusöök ja 9 ajal algavad tunnid,” räägib Sebastian. “Sa võid õppida näiteks pimedates krüptides koletisi tundma või avaral väljal nõidurite märke (maagilisi loitse) kasutama või hoopis metsas jahtima õppima. See mäng ei piirdu ainult lossihoonega, vaid minnakse ka igale poole välja.”

Nõiduri maailm on täis maagiat ja koletisi ning Sebastiani sõnul on üleloomulik veenvalt ellu toodud. Näiteks saavad algajad nõidurid kasutada loitsu Igni, mis raamatutes ja mängudes paiskab tegelase käest välja tulejoa. Leeke ei saa arusaadavatel põhjustel pritsida küll igal pool ja põhjenduseks tuuakse, et see loits on algajatele nõiduritele liigalt keeruline.

Aga kärtsu ja mürtsu peab ikka saama ja ka uutele tulijatele antakse võimalus vähemalt korra “tühjast kohast” leeke välja manada. “Siis lendab tuld ja näeb plahvatust,” meenutab Sebastian. “Ja loole olulistel hetkedel kasutavad Ignit meisternõidurid. Näiteks ühel korral püüti niimoodi libahunt tulest sõõri lõksu.”

Koletisi mängivad mõistagi kostümeeritud näitlejad, kuid nende ümber luuakse kõhedat atmosfääri ka muude vahenditega. “Tavaliselt jahitakse koletisi öösel. Sel juhul ei ole sa vastamisi ainult elukaga, vaid ka iseenda kujutlusvõimega. Igal pool on pime ja võib-olla on sul ainult tõrvik, ja siis pimeduses mängitakse helidega, et kõhedust tekitada,” selgitab Sebastian.

“Korra oli juhtum, kus üks mängija lõi koletist mõõgaga näkku ja sattus siis paanikasse, kuna arvas, et tegi näitlejale haiget,” meenutab Sebastian. “Tugevalt löömine ei ole kunagi eesmärk, sellest räägitakse ka enne mängu.”

Muide, kui sa oled eriti pirtsakas ja leiad, et mitmekesised koolitunnid, koletiste jahtimine ja kümned oskuslikult mängualale ära peidetud looniidid ei ole sinu jaoks, siis on võimalik paluda enda jaoks kokku panna ka niiöelda tellimusmissioon.

“Mängijal võimalik minna organisaatori juurde ja paluda, et ma tahaksin näiteks surnuaias kummitusega kohtuda. Tavaliselt öeldakse, et sellega läheb natukene aega ja varsti tuleb keegi ja leiab su üles,” räägib Sebastian. “Ja mõne aja pärast tulebki keegi just sinu juurde ja ütleb, et kuule, surnuaias on midagi imelikku ja äkki sa lähed ja vaatad, mis toimub. Korraldajad on väga paindlikud ja suudavad käigu pealt uusi lugusid mängu tuua.”

Sõbrad kogu eluks

Neljapäeval alanud mäng lõppeb laupäeva õhtul, mil uued mängijad läbivad testi, kus selgub, kas neist saavad nõidurid või mitte. Ei ole vaja hakata paaniliselt higistades keska lõpueksameid meelde tuletama, kõik on mänguline ja lõbus.

“Kuid selle eksami kõrval areneb edasi ka laiem lugu ja tavaliselt lõppebki kõik ühe korraliku cliffhangeriga, mis juhatab sisse järgmise episoodi ja uue mängu,” räägib Sebastian.

Ma uurin Sebastianilt, kas “Nõiduri” fännina ootab ta täna Netflixi jõudvat “The Witcheri” seriaali. Jah, ootab küll, kuid veel enam ootab ta järgmisel kevadel toimuvat uut Witcher Schooli mängu. Mitte ainult unikaalse ja kvaliteetse mängukogemuse pärast. See on muidugi oluline, kuid Sebastian loodab ka näha ka vanu sõpru, kellega tal on tänu sellele mängule tekkinud lähedane side.

“See on väga inimesi ühendav kogemus. Üks peamisi põhjuseid, miks mina ikka ja jälle lähen, on inimesed. On palju sõpru, keda ma näen ainult nendel mängudel ja neid on alati nii hea meel näha. Paljud lähevad kohale ka paar päeva varem, et rohkem tuttavatega aega veeta. Selle mängu kogukond on tõsiselt lahe.”

Kui kellelgi tekkis veel soov Witcher Schooli unikaalsest fantaasiast osa saada, siis lisaks piletirahale ja vabale ajale läheb veel vaja kiireid näppe. Tegu on populaarse mänguga, mille piletid müüakse välja loetud minutitega. Hoia kodulehel silm peal ja reageeri kiiresti, sest piletid kaovad loetud minutitega.

Lõpetuseks jagab Sebastian potentsiaalsetele uutele nõiduritele kasulikke nippe: võta kaasa soojad saapad, head kindad, rohkelt taskuid ja kotikesi ning korralik pudel vee jaoks. Korraldajate antav pudel on klaasist ja puruneb kergesti.