Praegu on vähe. Lisaks igapäevasele “Ringvaatele” veel üks “Orkestri mängude” laadne laulu- ja tantsusaade. Olen lubanud kevadhooajal BFM-is meediatudengeid harida, mis võtab päris suure ampsu mu elust. 

Kuidas süsteem töötab: kas sina pakud välja värske saate idee või tuleb keegi sinu jutule? Pikalt sa kaalud enne, kui pakkumise vastu võtad?

Ma ei mõtle kunagi pikalt. Kui kõhutunne ütleb, et saab ägeda asja, siis ütlen alati jah. Pole ju mõtet teha nägu, nagu mulle ei meeldiks telemajas elada, kui tegelikult tõesti meeldib. 

Mina formaadiideede mootor ei ole, selleks on teised targad pead. Pigem tullakse minu jutule ikka nii, et — kuule, vaja oleks sellist saadet. Kuidas seda siis täpselt teha, on edasi juba produtsendi, toimetaja, saatejuhi ja režissööri ühistöö. 

Kui palju pead arvestama eelarvega? Millised mõtted on tagasi lükatud või oled ise kõrvale pannud, sest rahaliselt ei veaks välja? Milline oleks sinu n-ö unistuste saade, kui ei peaks kulusid arvestama?

Arvutama peab kogu aeg: kui palju lubab rahakott mööda Eestit ringi sõita, mitu võttepäeva teha, kas õnnestub saatesse lisada lavastuslikke elemente, kui peent graafikat saab kasutada. Arvutada on alati mõistlik. Seda enam et kõik maksab ja kohutavalt palju. Õnneks ajavad numbriridu kokku produtsendid, mina oleksin selles katastroofiliselt halb ka. 

Üks unistuste saade on mul küll. Tahaks teha väga ilusa pildikeelega ja põhjalikku ning lõbusat sarja Eesti ajaloost. Selle nimel oleksin valmis andma mitu head tilka verd. 

Oled pea viis aastat Eesti ühe populaarsema saate — “Ringvaate” — tegevtoimetaja olnud. Millised on kõige lahedamad ja meeldejäävamad saated olnud?

Omavahel ikka naerame, kuidas tihti ei mäleta järgmise päeva lõunaks isegi seda, mis eile eetris oli, rääkimata eelmisest neljapäevast. Mitte sellepärast, et meelde ei jääks. Aga lihtsalt nii palju uusi asju tuleb kogu aeg peale ning ajus on ruum piiratud. 

Mulle meeldib kõige rohkem, kui eetris juhtub ootamatuid asju. Näiteks alles sel nädalal pidid Marko ja Grete sööma ühe vaataja saadetud kuivatatud Fidži mangot, mis olevat hirmsaim asi, mida suhu panna. Muidugi ei proovi me seda enne toimetuses järele, et eetris oleks emotsioon suurem ja siiram. Ega ootused eriti kõrged olnud, sest noh, mango on mango … Aga ei ole, Fidži oma on kirjeldamatult jäle. Mõlemad sõid ja nutsid ning ma pidin vaadates toolilt maha veerema, nii naljakas oli. 

Miskipärast meenub ka, kuidas suur wrestlingu-staar kord Reikopi kägistusvõttesse võttis ja Grete otse-eetris suikuma kippus, kui talle nõelad näkku pandi. 

Videolugudega on sama lugu, et üllatused on lahedad. Muttika ju tegelikult ei pea ronima Dakari-auto rattakoopasse ja tegema “uhhuu”, demonstreerimaks, kui suur see on, aga selles on ikka suur võlu, et ta seda teeb. 

Läbi aegade lemmik on vist kuldse vehklemisnaiskonna intervjuu. Nad tõesti tulid “Ringvaatesse” otse olümpialt ja lennukilt, tunded olid ülevad. Samas saates oli ka näitleja Mari Lill ning vehklejate ning tema kohtumine kaamerate taga … Selle hetke helgus on mul elu lõpuni meeles. Maril olid peaaegu pisarad silmas ja selle peale olid vehklejatel peaaegu pisarad silmas.

Mäletad sa, milline “Ringvaate” osa või lõik lõi kõigi aegade vaatajarekordi?

Mu meelest hoiab minutirekordit jätkuvalt Jüri Muttika porine tagumik laulupeo tuletoomisel. Mida võib lugeda müstikaks. Aga kui see välja jätta, siis läbi aegade popim teema on olnud Nursultan Nazarbajevi ametist loobumine. Üllatus, jah? Aga sellest kõnelesid meil stuudios äsja Kasahstanist saabunud Kristjan Jõekalda ning Teet Margna. Ning vahetult enne seda oli Koit Toome ajanud ritta Eesti kallimad autod. 

Mitu inimest teevad üht “Ringvaate” saadet? Kui palju maksab üks “Ringvaade”?

Kaks saatejuhti, kolm toimetajat, üks-kaks reporterit, kaks-kolm režissööri, monteerija, neli-viis operaatorit, stuudiotehnik, valgustaja, administraator, serverioperaator, helirežisöör ja -operaator, autojuht, lavaseadjad, produtsent. Eelarve on mõistlik, aga selle üle arutamine pole minu pädevuses. 

Kas hoiad vaatajanumbritel kogu aeg silma peal? Millised on eri saadete puhul ootused: kas “Ühe maja loolt” saab oodata sama suurt populaarsust kui “Ringvaatelt”?

Iga päev hoian. See on hea otsene tagasiside ning meie eesmärk ongi ju teha saateid, mis vaatajale meeldivad. Eks eetri aeg, teema ja nišš mõjutavad vaadatavust, aga ideaalis tuleb kõigilt saadetelt oodata menu. 

“Ringvaade” on ETV prime time’is olnud iga päev 14 hooaega ning menukaima kümne saate sekka jõudmine, kus praegu stabiilselt oleme, võttis aastaid. Teist hooaega kord nädalas laupäeviti eetris olevalt “Ühe maja loolt” on seega ehk palju sama nõuda. Aga selle nimel pingutama peab ikka. 

Kuidas näeb ühe saate valmimine välja? Võtame näiteks “Meie kirjanduse lugu”: kuidas sünnib idee, kellele pead sellest rääkima, kuidas kaitsma? Kui palju peab sul mõtteid enne paberil olema, et seda elamussaadete peatoimetajale Karmel Killandile tutvustada (või esitad selle kellelegi teisele)?

Loomulikult räägime läbi, miks on üht saadet vaja, millest see kõneleb, kuhu sellega välja võiks jõuda ja milline välja näha. Aga selle kõige juures on meil meeldivalt suur loominguline vabadus, meeskondi usaldatakse. 

“Meie kirjanduse looga” nägime muidugi väga palju vaeva ja jumal tänatud, et meile oli kirjanike liit abiks — päris oma tarkusega oleks seda sadat aastat nelja saatesse pressida olnud raju. Ei mina ega saatejuht Ester Kuntu ole kirjandusloolased. Üldiselt aitabki see kõige rohkem, kui kõik teemad endast targemate inimestega põhjalikult läbi arutada. 

Kui saad rohelise tule, siis kuidas valmistad saateid ette? Kui suur seltskond on sul teemade väljamõtlemisel abiks? Kas paned kirja detailselt ka kõik vajalikud küsimused?

Mu eripära on see, et talletan asju mällu kirjutades. Mu märkmik on täis käsikirjalisi ülestähendusi, mida siis stsenaarseks plaaniks, standideks ja küsimusteks trükin. 

Meil on ETV-s see suur õnn, et saatejuhid ja režissöörid on ka peast sisuliselt toimetajad — nendega saab teemanurki ja hädasid hästi põrgatada. Või võtkem telemaja kohvik. Lähed sinna, pea pulki täis, näed Anu Välbat või Margus Saart, kurdad oma mure ära ja tunne on kohe kindlam. Üksi oleks tõemonopol lihtne tekkima ning see on ohtlik. Mida kirglikumad vaidlused, seda parem. 

Saatesarja “Meie kirjanduse lugu” üks osa on 45 minutit pikk. Aga kui kaua selle tegemiseks tegelikult aega kulub?

Sellele on võimatu vastata. Takkajärgi tundub mulle, et terve suve seda tegingi ja maht oli meeletu. Aga väike arvestus võiks käia nii, et ühe saate jaoks tegime kolm võttepäeva, mina lõikasin valmis materjali kokku umbes kolm päeva, siis lisaks montaaži ja läbivaatuse päevad. Aga siia pole arvestatud lugematuid nina-raamatutes-istumise ning raamatukogude vahet käimise, saatekülaliste otsimise ja helistamise tunde. 

Toimetasid ka väga populaarset saadet “Kodukäijad”, millele heideti küll liigset meelelahutuslikkust ette. Kui meelelahutuslik võib ERR olla? Kui palju etteheiteid laekub telefonitsi või meili teel, kui vaatajanumbrid aina tõusevad, aga kostab ka nurinat sel teemal, et ERR matkivat erakanaleid?

Ma olen ikka mõelnud, et kuidas sõnal “meelelahutus” on mõne inimese peas nii negatiivne toon. Me kõik vajame meele lahutamist — kui see on hästi tehtud, siis see lõõgastab, soojendab, rikastab. Nagu vanaema kartulipuder või hea anekdoot. Ja miks ei võiks seda kõike teha ERR? Ma ei näe siin mingit vastuolu. 

“Kodukäijad” on geniaalne saade ja kui mina seda aasta aega tegin, siis võin kätt südamele pannes öelda — mulle otse ei laekunud ühtegi nurinat. 

Kui kerge oli leida “Kodukäijatesse” oma kodu näitajaid?

Jube raske. Eestlased peavad kodu pühaks paigaks ja ausalt öeldes pelgaks ka osa minust Mart Juurt oma öökapil oleva raamatukuhja kallale lasta. Aga kui esimesed osad eetrisse jõudsid, hakkas hirm lahtuma. Järgmisel hooajal oli toimetajal juba veidi lihtsam. 

Kuidas suhtud hiljutisse Kinoteatri kriitikasse, et “Ringvaade” on promosaade: kui kuulsusel on midagi vaja reklaamida, läheb ta hea meelega saatesse?

Suhtun mõistva ja muigava mõminaga. Muidugi tahab kuulsus saatesse tulla, kui tal on midagi promoda. Aga teisalt, eks meid ja vaatajat ka huvitab, mida kuulsused teevad, sest see on osa meie kultuuriruumist. Eile oli meil näiteks eetris lugu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Macbethist”. Seal ükskõik kuhu suunas vaatad, kõik kuulsaid näitlejaid täis! Aga väga huvitav on ka. Meie asi on promo ja põnevuse vaheline piir ära tabada. 

Millise saatega oled eriti rahule jäänud?

Kõigiga! Kui Rein Karemäe vanasti telemaja kohvikusse läks ja talt küsiti, et kuidas saade läks, vastanud ta alati: “Oi, täna tegin väga hea saate!” Mulle kohutavalt meeldib see vastus. 

Mida uut oled saateid (kas või arhitektuurist!) ette valmistades teada saanud?

See ongi toimetaja ameti suur võlu — kogu aeg õnnestub midagi uut avastada. Viimase aasta jooksul olen saanud näiteks teada, et Eduard Vilde tegi Marie Underile abieluettepaneku ja et pärast sõda Kreenholmis töötanud üksikute naiste tuju parandamiseks korraldati sõjaväeõppused — mehed toodi Lätist kohale ja neile anti linnaluba, mida — ja ma tsiteerin — “tuli kasutada võimalikult tõhusalt”. 

Kui tihti sa ise televiisorit vaatad? Kas eelistad lineaartelevisiooni või pigem vaatad saateid-sarjasid järele?

Harvem, kui mulle meeldiks. Jõuan koju võrdlemisi hilja, nii seitsme-kaheksa paiku ja siis hakkan ka tihti järgmise päeva saateplaani tegema. Kuskil on ka pere ja söök ja trenn … Aga kui vähegi saan, vaatan “Aktuaalset kaamerat” ja “Välisilma”. Õudselt armastan ETV spordiülekandeid. Ideaalses maailmas võiksin lamada kogu laupäeva ning klõpsida eri kanalite laskesuusatamise, murdmaasuusatamise, kahevõistluse ja suusahüpete ülekannete vahet.

Mis on su viimase aja (seriaali või sarja) avastus?

Ma olen kohutavalt halb sarjavaataja. Selleks lihtsalt pole aega ja kannatust. Aga mulle väga meeldis “Alo”, see oli mõnusalt värske. Filme vaatan rohkem ja kino armastan kohutavalt. Viimati vaatasin seal “Menüüd”, seda julgen soovitada!