Reinap, kes väitis, et lahkus WHO assambleelt enne kui mänguhäire teemal hääletama hakati, neile küsimustele vastuseid ei pakkunud, kuid lubas välismaistelt kolleegidelt teema kohta rohkem uurida.

See uue ja huvitava info avaldumiseni ei viinud – Reinapi kolleegide kommentaaridest kokku pandud vastus andis suuresti edasi seda sama infot, mis meedias WHO otsuse kohta juba ringles. Juurde oli lisatud vaid rahustav lõppsõna selle kohta, et mitte kõik, kes mängivad videomänge, ei ole ilmtingimata sõltlased.

Mänguhäire hetkeolukorra kohta Eestis ma WHO esindajalt vastuseid ei saanud. Küll aga soovitas Reinap selle teemaga pöörduda Eesti Psühhiaatrite Seltsi või Tervise Arengu Instituudi (TAI) poole.

Kui palju on Eestis mänguharjumusi uuritud?

Eesti Psühhiaatrite Seltsi esinaine Anne Kleinberg minu küsimustele ei vastanud, kuid selgus, et TAI teadurid on Eesti laste mänguharjumusi uurinud, ja üsna hiljuti.

Koostöös WHOga viis TAI eelmisel aastal läbi Eesti koolinoorte tervisekäitumise uuringu. Õpilasi küsitleti muuseas ka nende videomänguharjumuste teemal ning selle põhjal selgus, et 16% Eesti noortest on videomängudest sõltuvuses.

Eestis on seega mängusõltuvust vähemalt mingil määral uuritud, kuid mida selle infoga peale hakatakse? Uurisin TAI-lt, kuidas mängusõltuvuses noori ravitakse ning kas Eestis ollakse valmis WHO otsusele reageerima.

“Täpsustame üle, et meie uuringu andmed pole kliinilise uuringu tulemus, vaid õpilaste enda hinnangu alusel tehtud analüüs,” sain vastuseks TAI sisekommunikatsiooni juhilt Maris Jakobsonilt.

“Probleemi suurusjärgu hindamiseks on see piisav info. TAI ülesanne on kindlustada otsusetegijaid tõenduspõhise infoga, aga poliitikat me ei kujunda.”

Tundub siis, et maha on saadud uuringuga, millel ei olegi laiemat mõju. Veel enam, TAI teadurid ei oska ka kommenteerida, kes võiks selles teemast rohkem teada. “Püüdsin mitmelt kolleegilt infot saada, aga soovitusi, kust teema kohta edasi uurida, ei saanud,” jätkab Jakobson.

“Tunnistatakse, et kahjuks ei ole Eestis see teema süsteemselt lahendatud, aga infot asutusest/asutustest kes ja mis määral probleemiga tegeleb, me pakkuda ei oska.”

Lõpuks siiski soovitati veel uurida sotsiaalministeeriumilt ja Laste Vaimse Tervise Keskuselt. Ehk seal teab keegi midagi.

Ringiga tagasi algusesse

Laste Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatriakliiniku juhataja on Anne Kleinberg, kellega üritasin juba varasemalt kontakti saada. Tema kolleegi sõnul on Kleinberg tööga nii hõivatud, et ei ole võimeline teemat kommenteerima.

Sotsiaalministeeriumi juures jõuame aga põhimõtteliselt ringiga algusesse tagasi. Mängusõltuvuse teemadega meie teada seal ei töötata, küll aga uurisime mõne aja eest ministeeriumi nõunikult Elise Nikonovilt selle kohta, mis on saanud kunagisest ideest kehtestada vägivaldsetele mängudele vanusepiirangud ja kas Eestis plaanitakse reguleerida hasartmänguhõngulisi auhinnakaste.

Selgub, et kummagi teemaga sotsiaalministeeriumis hetkel aktiivselt ei tegeleta. Ja nii hakkabki kokku kuivama nimekiri inimestest ja asutustest, kes võiksid Eestis mängusõltuvuse ravi ja selle 21. sajandile omase probleemiga tegelemise tulevikustrateegiatega tegeleda.

Mängitakse kuuma kartulit

Tundub, et lõpuks saime mängusõltuvuse ja sellega tegelemise valmiduse kohta teada seda, et ei olegi suurt midagi teada saada. Organisatsioonid, kelle pädevuses võiks olla selle teemaga tegelemine, ei suuda enamasti pakkuda põhjalikke vastuseid ja loobivad kuuma kartulit aina edasi järgmiste potentsiaalsete vastutajate suunas.

Ja ometi on mänguhäire näol tegu probleemiga, millega on vaja tegeleda. Ka Eestis. Mitte sellepärast, et videomängud oleksid kurjast või tooksid inimestes automaatselt välja nende halvimad küljed. Tegusid on vaja seetõttu, et maailma meditsiiniprofessionaale koondava WHO hinnangul on liigmängimine osade inimeste jaoks väga reaalne argielu pärssiv probleem. TAI hinnangul kuulub nende inimeste hulka ka 16% Eesti koolinoortest.

Täna aga ei tea keegi midagi. Keegi ei tea ka kedagi, kes võiks midagi teada. Teatakse küll seda, et on probleem. Aga mida selle probleemiga peale hakata – ei tea.