Suur lugu

Taavi Libe räägib, kuidas sünnib saade “Märgatud Eestis” tegelikult: “Ma olen hingelt ikkagi antropoloog, teeb rõõmu, kui kõik ei lähe skripti järgi.”

Taavi Libe: “Teen produtsendiga nalja, et kui peaksin mingil põhjuseks võtte käigus peksa saama, siis juhtugu see kindlasti kaamera ees”Foto: TV3

Saatejuht Taavi Libe räägib sellest, kuidas sünnib “Märgatud Eestis”: kust tulevad vihjed, millal piisab karismast ja kui tihti minnakse lihtsalt vooluga kaasa.

Alustame algusest: kuidas näeb välja sinu tööpäev?

Oleneb, mida ma parasjagu teen. Kui olen Vikerraadios “Vikerhommikus”, ärkan viiest üles, poole kuueks lähen raadiomajja, siis hakkan koos Kirke Ertiga saadet tegema. Teeme seda 9.45-ni, seejärel on veidi rahulikum, magan kodus tunnikese. Pärast seda valmistun uueks saateks või mingiteks võteteks ette, suhtlen allikate, inimestega. 

Teine variant on see, et kui on “Märgatud Eestis” võttepäev, siis vastavalt sellele, kui kaugele on vaja sõita, sõidame mingi kell produtsendi ja operaatoriga välja ning külastame eri kohti, kuni õhtu kätte jõuab. Vaatame, pikalt läheb, kas jääme ööseks. 

See tundub päris raske tööpäev olevat: viiest üles ja õhtuni võtetel. Ei päästaks ka autos tukastamine.

Pigem olen jaganud nii, et kui olen võttel, siis ei tee “Vikerhommikut”. Praegu on kaks-kolm päeva nädalas raadio, siis võtted. 

Milline on sinu roll “Märgatud Eestis” tegemises, kas otsid ka ise lugusid?

Meil on välja kujunenud tööjaotus nii, et mina teen eeltöö. Kuna ma olen saatenägu, siis nagunii võetakse pigem minuga ühendust, pole mõtet ajada asja keeruliseks, et inimene helistab mulle ja toimetaja helistab tagasi. Minuga ühendutakse telefonitsi, Facebookis või meili teel.

Või siis saadetakse Facebookis mingi huvitav asi. Või äkki jääb mulle mõni artikkel või Facebooki-postitus silma, siis võtame ise ühendust.

Võttepäevad on sellised, et paneme kuskil mingis suunas ajama, olgu siis Ida- või Lõuna-Eestisse. Näiteks laekub vihje, et keegi elab koopas või garaažis. Siis teeme nii, et kui on minek, sõidame läbi, katsume üles leida, kas saab midagi või mitte, n-ö katse-eksituse meetod. 

Kui palju tänapäeval üldse helistatakse toimetusse, et oma murest rääkida?

Üldiselt on nii, et kui saame nädalal ühe sellise kõne, millest tuleb päris hea lugu, on juba päris hästi. Vahel tundub, et keegi üldse ei helista või tuleb kümme kummalist kõnet, mille puhul inimene ka päris täpselt pole asjast aru saanud. 

Mille järgi otsustate, et siin võib midagi peituda?

Üldiselt on mul kõhutunne tekkinud. Esiteks vaatan seda, miks helistatakse: kas on mingisugune probleem, mida on võimalik üldistada ja mis võiks korda minna ja inimene vaatab, et võib isegi sellise teemaga hätta sattuda.

Teiseks, kui on kurioosum, ka see on pigem tunnetuslik asi: näiteks kui keegi on koopas elu sisse seadnud. Jube huvitav ju, milline on tagapõhi.

Kolmas, kui täpselt ei saagi aru, mis on teemaks, aga helistaja on väga karismaatiline. Kui suudad temaga juttu ajada, teha mitu kõnet ja näed, et isikus on midagi peidus: küll ka lugu siis sünnib. 

Näiteks vaatasin just eile Netflixist dokumentaali “The Hatchet Wielding Hitchhiker”, mis rääkis hääletajast, kes osutus mõrtsukaks. Kui temaga esimest intervjuud tehti, intervjueerija sai aru, et tegelane on karismaatiline.

Kas on juhtunud seda, et lähete kohale ja mõtlete, et ah, jätame selle loo ära?

Ikka on seda paar korda juhtunud. Siis on olnud näiteks inimesel vaimsed probleemid. Näiteks võib teinekord väga tore proua rääkida, et kortermajas on mingid mured, mis on väga hästi üldistatavad, aga tuleb välja, et ta mõtleb mingisuguseid asju ealiste iseärasuste tõttu välja. Aga selliseid asju on tulnud kolme aasta jooksul alla kümne ette.

Meenub, kuidas läksite kord ühe härra ukse taha: mees ilmus välja aluspükstes ja purjuspäi. Vihjasite, et ehk paneb püksid jalga. Küsis midagi stiilis, kas kohe praegu? Kas on veel selliseid ootamatuid olukordi ette tulnud?

Jaa, kui võimalik, siis me ei feigi tervitusi: kui vähegi võimalik, vaatame, mis hakkab tulema. Kui rääkida konkreetselt sellest härrast, siis me teadsime, mis teemat läheme tegema. See oli lugu ebaõiglasest parkimistrahvi viivisest. Tundus, et sellise probleemiga võivad paljud olla kimpus. 

Kui härra oleks tulnud ja jäänudki purjuspäi ning püksteta jaurama, siis poleks seda lugu muidugi eetrisse lasknud, aga me jõudsime poindini välja. Ma arvan, et see oli igati tore lugu, haarab esimese hetkega.

Millised teemad on sulle eriti korda läinud?

Mulle ja ka meie tiimile läheb korda see, kui tajud ebaõiglust nõrgema üksikisiku vastu, kes on kas sotsiaalsete oskuste tõttu või finantsiliselt nõrgem. Näiteks kui tööandja laseb jõhkralt üle, sest teab, et teisel poolel pole jõudu.

Või ametnike ükskõiksus, mis ei pruugi küll olla pahatahtlik, aga seal tuleb välja bürokraatia karmus: kui inimene peab leidma internetist üles õiged kohad, mis ära täita, taotlusi esitada, et saaks eluga edasi minna. Aga ta on isegi interneti kasutamise või meili saatmisega hädas, tekib ebaõigluse tunne. See läheb südamesse.

Päris tihti näib olevat probleem omavahelistes kehvades suhetes. Lõpetate — küll liialdatult! — pooled saated tõdemusega, et inimesed võiksid omavahel rohkem rääkida.

Saate üheks mõtteks ongi natuke see, et ei tahaks steriilseks minna. Kui “Märgatud Eestis” oleks tavaline ajakirjanduslik probleemsaade, siis suure tõenäosusega ei ületaks paljud teemad mingisugust latti. Aga oluline on ka see, et inimestele meelde tuletada, et suhtlemine on oluline, peab inimese ära kuulama ja pakkuma välja talupoja tarkuse lahendusi nii neile, kes on ekraanil, kui ka neile, kes on teisel pool.

Meil on vähevõitu saateid, kus sellised lihtsad tõed üle korratakse. Arvan, et selliseid asju on ka vaja.

Kas on sedagi tulnud ette, et üks teema on küll õhus, aga otsustate, et lähete kohale ja vaatate, mis tuleb? Sünnib n-ö reaalajas televisioon.

Seda tuleb ikkagi tihti ette. Mul on hästi hea meel tiimi üle: meie operaator Laur Lugima puhul võid olla kindel, et ükskõik kuhu me ka ei läheks või mida teeks, ta saab selle ilusasti pilti ka. Tal on hästi hea silm selliste olukorrakirjelduste üles filmimiseks, kui oleme mingil põhjusel võib-olla kuskil omapärases kodus ja ta saab kolme kaadriga olustiku kätte. See annab loole väga palju juurde. 

Kõige parem, kui lugu kannab meid läbi selle, endalgi huvitav. Ma olen hingelt ikkagi antropoloog, teeb rõõmu, ei lähe skripti järgi.

Meenub üks korteriühistu probleem kahe prouaga. Lugu võis olla katusest. Vahepeal aga näitas üks kahest prouast ordeneid, mille oli saanud paarikümne aasta eest suurepäraste tulemuste eest. 

Just, see on ju armas. Natuke nagu pildike elust, üldiselt ei ole väga lugusid, kus mingisuguseid vanu ordeneid näidatakse. Ajastu pildisari.

Kas mõni olukord ajab ennast ka naerma? Lugu läheb omasoodu käima ega saa pidama.

Kui naerma ajab, eks ma naeran ka. Vahepeal on see välja lõigatud, aga teinekord mitte, kui situatsioon on ka vaatajale niivõrd jabur. Seda on mult palju küsitud, aga ma hakkan vist keskmisest vähem lugu tehes naerma. Pärast tundub ehk isegi koomilisem.

Peagi algavad avalikud “Märgatud Eestis” salvestused, kus pakute ka sooja teed, suppi. Kas te seda ei pelga, et tulevad kohale rahvahordid või kisub kakluseks? Kust üldse tekkis selline mõte?

Kui tuleks ja läheks kakluseks, oleks see elu osa. Teen ikka produtsendiga nalja, mis on ka pooleldi tõsi, et kui peaksin mingil põhjusel võtte käigus peksa saama või kellegi rusika ette jääma, siis juhtugu see kindlasti kaamera ees. Pole mõtet raisata sellist olukorda hetkeks, kui kaamera ei käi.

Aga idee tekkis sügisel, kui tegime üht lugu Tabasalu suure kaubanduskeskuse kõrval pisikesel õuealal, kus kohalikud härrad käisid koos, võtsid mitte liiga palju viina ja arutasid Eesti asja. 

Tuli mõte, et prooviks poliitikat arutada lihtsas kõrtsikeskkonnas, kohale tulevad ka poliitikud, igas saates on kohal erakondade tippnimed. Laias laastus on see natuke nagu poliitdebatt, aga algküsimused on nii tavainimese igapäevaprobleemidest lähtuvad kui võimalik, mitte ei minda üle kohe maksumäärade peale. Vaid küsimused olekski stiilis: “Minul on selline mure, kuidas sa selle lahendad?” Oleme ka ise põnevil, loodetavasti tullakse ja ollakse julged. Vaatame, mis tuleb.

Kas esinejatest astub lavale ka mõni “Märgatud Eestis” saates tuntuks saanud laulik?

Seekord on lõõtsaeri, nii nooremad kui ka vanemad mängivad meeleolumuusikat. Veidi jõuab sellest teleekraanile aga, aga fookus on ikkagi kohaletulnutel.

Roald Johannson tegi mõne aasta eest sarnast saadet: teda tunti ära igal pool, tuldi ligi ja teretati (tõsi, teda hüüti “Ronaldiks”). Tihtipeale tegid seda sellised tegelased, kes ekraanile ei jõua. Kas see, et sind ära tuntakse, aitab kuidagi saate tegemisele kaasa ka?

Mida õhtupoole läheb kellaaeg, seda rõõmsamalt võetakse vastu. Aga olen kuskil öelnud ka seda, et minu jaoks oli suurimaid komplimente see, kui eelmisel suvel sõitsin kuhugi väikesesse linna lugu ette valmistama ja mööduvad võõrad teretasid. Siis on ka lihtsam jutule saada, sest räägiks nagu tuttavaga.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.