Aaben nõustub selle tähelepanekuga: tema arvates kohtab Briti krimkas sageli klassikalist Sherlock Holmesi arhetüüpi, keerulise iseloomuga ja hea südamega erakordselt nutikat uurijat. “Samuti on Briti krimkades tihti esiplaanil naisuurijad, kelle loomisel on suudetud hoiduda tüütutest soostereotüüpidest,” lisas Aaben.
Näitena võib siin välja tuua “Annika”, mille puhul kiidetakse just peaosalist mängivat Nicola Walkerit. See näitleja on võitnud ka nii mõnegi Diktoriga rääkinu südame.
Disainer Ester Faiman toob välja värvikireva inspektorite galerii: “Ignorantsuse piiril enesekindlalt sümpaatne Barnaby, miss Marple’i jälgedes kindlameelselt trampiv Vera ja õrnahingeliselt läbinägelik Jimmy Perez.”
Pole masendav
Moekunstnik Kalle Aasamäe kiidab näitlejate mängu – oma professionaalsusega muudavad nad iga ekraani ees veedetud minuti väga nauditavaks. “On näha, et nende seriaalide puhul on tegu suure meeskonnaga, kes kõik teavad omi ülesandeid ja teevad seda kõrgelt professionaalsel tasemel,” rääkis ta.
Samuti oskavad britid luua õiget õhustikku. “Briti krimil on mingi iseäralik fluidum, seal on kuidagi eriti oskuslikult kombineeritud võluv loodus, värvikad karakterid ja mingi kirjeldamatu hiiliv äng – väga harva on see selline kõikehõlmav hall masendus nagu Skandinaavia krimis,” rääkis Faiman.
“Lisaks lõputult erinevaid dialekte, veidrat ühiskonnakorraldust ja kummalisi traditsioone,” jätkas Faiman. “Öökullihuik ja rebaste haukumine käib vähemalt minu jaoks käsikäes mõne eriti maalilise, lõhnavaid õisi täis põõsastest ääristatud öise Inglismaa külavaheteega, kus varem või hiljem keegi halastamatult maha koksatakse.”
Plusse leitakse Briti krimisarjade juures veelgi, näiteks see, kuidas mõrvajuhtumeid kujutatakse: see pole vägivald vägivalla pärast. Haljand tõstab selle näitena esile “Vera” – kui kuritegu ongi toime pandud, siis süüdlaseks pole karmid kurikaelad, vaid täiesti tavalised, puntrasse sattunud inimesed. Ajakirjanik Piret Tali toob siinkohal võrdluse Skandinaavia krimkadega, mis on palju vägivaldsemad ja kus kohtab ka intsesti.
Kuna kõik, kes Diktoriga krimkade teemal rääkisid, naudivad Briti kultuuri laiemalt, kiidavad nad kui ühest suust brittide huumorit, mida on krimkadesse pikitud.
Vaieldamatud lemmikud
Ka võib Briti krimkat vaadates öelda, et silm puhkab, sest suurt tähelepanu on pööratud detailidele. Aasamäe jälgib disainerina alati tegelaste stilistikat, interjööri ja ka seriaalidesse sisse kirjutatud ühiskondlikke muutusi. “Tegemist ei ole tavapäraste seriaalidega, vaid on püütud pakkuda vaatajale mõtestatud meelelahutust,” sõnas ta. “Mõnikord võivad väikesed detailid anda asjale uue mõtte või vastupidi, selle ära rikkuda.”
Diktoriga vestelnute lemmikud on seinast seina. Aga oma kindla koha kõigi südames on leidnud Agatha Christie Poirot, eelkõige just David Suchet kehastuses. Helemäe-Sarv võiks teda lõputult, ikka ja jälle vaadata.
“Poirot – David Suchet on mu igavene lemmik! Üksik vanapoiss, kelle mõistus on vahe kui nuga, oma kiiksudega, näiteks peavad hommikusöögiks serveeritud keedumunad olema ühesuguse välimuse ja mõõtudega, ning lisandiks siis vuntsid ja mustvalged kingad, milles näeme teda sarjas kiirelt tippimas,” jutustas ta.
Aga loomulikult on ka Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina kõigi mällu sööbinud. Holmes, kelle mõistus töötab ja mõte liigub radu pidi, mida tavainimene mõista ei suuda, jõuab lahenduseni vaatajate jaoks huvitavatel viisidel, kirjeldab Helemäe-Sarv.
Sekka ka “Midsomeri mõrvu”, mida on vändatud aastast 1997. Faimani silmis on just see sari kõige kangem essents sellest, mis teda Briti krimi juures eriliselt võlub.
Elu pole mustvalge
Aga krimkafännid pole peatuma jäänud vaid vanade klassikute juures. Nimekiri on kirju, aga kuna tihtipeale võetakse inertsist ette kõik ETV ekraanil ja Jupiteris leiduv, ei püsi iga krimisari meeles. Küll aga tuuakse välja veel praegugi reedeti jooksev “Shetland”, politseinike politseist ehk uurijatest, kelle ülesanne on tabada korrumpeerunud uurijad, rääkiv “Line of Duty”, “Noor inspektor Morse”, mille viimane hooaeg potsatas just Jupiteri, ning vaatajad 1950-ndatesse viiv “Grantchester”.
Briti krimkade valikust leiab nii lihtsama süžeega ajaloolise sarja kui ka näiteks inimkaubandusest pajatava loo. Ometi pole Haljandi sõnul Briti krimkad kunagi hea-kurja skaalal mustvalged, vaid need on “ilusad, nagu elu ise.”