Suur lugu

Ülevaade: need on 2021. aasta parimad videomängud

2021. aastal ilmus mitmeid häid mängeFoto: pressimaterjal

2021. aasta on peagi lõpule jõudmas, mistõttu on paslik üle vaadata selle aasta parimad videomängud. Alt leiad mängude edetabeli esikümne.

10. Knockout City

Enne «Knockout City» ilmumist arvasid tõenäoliselt vähesed, et sellest multikaliku graafikaga käsipallimängust saab üks 2021. aasta paremaid mitmikmänge. Aga võta näpust: «Knockout City» on kuratlikult lõbus, stiilne ja tempokas. Kõik võivad «Knockout Cityt» viie minutiga mängima õppida, kuid siin on ka piisavat sügavust neile, kes tahavad ja viitsivad oskuste lihvimisele pühenduda.

Matšid on lühikesed ega muutu kunagi tüütuks ning mängulaadide ja erinevate võimetega käsipallide variatsioon hoiavad mängupildi pikalt värskena. Jah, mikromaksete olemasolu tähendab, et vahel utsitatakse sind päris raha eest ostma virtuaalset nänni, kuid «Knockout City» on kuni 25. tasemeni tasuta mängitav. See tähendab, et puhta muidu saad mängida päris mitu tundi. Kuid olgem ausad, nii hea mängu eest ei ole patt ka natukene raha välja käia.

“Knockout City” on lõbus ja tempokasFoto: pressimaterjal

9. Returnal

«Returnalit» oodati palju. PlayStationi eksklusiivsetele mängudele kuhjatakse alati hulgaliselt ootusi ja lootusi ning ühe esimese ainult PlayStation 5 peale ilmuva teosena pidi «Returnal» saavutama kaks eesmärki: olema suurepärane mäng ja näitama, mida Sony uus konsool suudab. «Returnal» saavutas mõlemad eesmärgid.

Tegu on mängupildilt tempoka ja narratiivilt salapärase märuliga, mis ei kanna mängijat kätel, vaid eeldab pidevat kaasamõtlemist. Sel aastal ei ilmunud ühtegi teist mängu, mille peategelast oleks sama nauditav kontrollida nagu «Returnali» Selene’i. Ülikiirete laadimisaegadega ning suurepärase DualSense’i puldi funktsioonide ja 3D-heli kasutusega sai korralikult muskleid punnitada ka uus PlayStation 5. «Returnal» andis mängijatele esimese aimduse, mida uus konsoolipõlvkond võib kaasa tuua.

Mängijatelt eeldatakse kaasamõtlemistFoto: pressimaterjal

8. Resident Evil Village

«Resident Evil Village» on 2021. aasta üks kõige videomängulikumaid videomänge. Sa lähed salapärasesse müstilisse külakesse, kus pead alistama neli Kurja Isandat, et kokku koguda neli Olulist Asja. Siin on hulgaliselt stereotüüpseid tegelasi ja kohti ning võrreldes seitsmenda «Resident Eviliga» on kaheksas osa palju vähem õudsem. Ometi kõik töötab.

«Village’i» atmosfäär on alaliselt pinev ja ebamugav ning kohati ka verdtarretavalt õudne. Mängu- ja tasemedisain, mis tuletab meelde ammu kadunud aegu, mil mänge tehti teistmoodi, on pika ajalooga ja alati omanäolises «Resident Evilis» sobilik. Mööda ei tasu vaadata ka sellest, et tegu on aasta ühe graafiliselt kauneima mänguga, mis aitab hirmul ja õudusel seda paremini mängijate naha alla pugeda. Ja kes suudakski unustada suurt vampiiridaami, kellest sai juba enne mängu ilmumist ajatu meem?

Mäng on kohati verdtarretavalt õudneFoto: pressimaterjal

7. Metroid Dread

Kui eespool sai mainitud, et «Returnalilt» oodati palju, siis «Dreadi» virtuaalsetele õlgadele laotud lootuste ja ootuste laadungiga ei anna seda võrreldagi. Üks ajaloo tuntumaid mänguseeriaid saab uhiuue osa pärast pausi, mis on väldanud peaaegu 20 aastat. Ja see uus mäng peab kuidagi olema sama hea või isegi parem nendest legendaarsetest hittidest, mis on pea kaks aastakümmet nostalgias marineerinud? «Dread» ei tee paljude arvates vanadele «Metroididele» silmi ette, kuid tegu on üle ootuste suurepärase mänguga. Tasemete ja vaenlaste disain ning visuaalid on maailmatasemel ning peategelane Samus liigub peaaegu sama mängleva kergusega nagu «Returnali» Selene. Loodetavasti pole vaja järgmist «Metroidi» oodata kuni 2040. aastani. Kui nii peaks minema, siis nüüd on fännidel üks väga hea uus mäng, millega aega mööda saata.

Mäng on üle ootuste heaFoto: pressimaterjal

6. It Takes Two

Kui otsid mängu, mille seltsis koos kaaslasega pimedad talveõhtud mööda saata, siis «It Takes Two» on ainuõige valik. Sa koged südamlikku ja võrratult kirjutatud lugu kahest siiralt inimlikust tegelasest, kes elavad läbi keerulist eluetappi. Kuid mis veel olulisem, sa mängid nii mitmekesist ja leidlikku mängu, et küsid endalt imestunult käsi laiutades, miks rohkem mänguarendajaid midagi sellist ei tee.

«It Takes Two» on täis eripalgelisi tegevusi ja väljakutseid. See on mäng, mis ei väsita ega tüüta, vaid suudab alati üllatada millegi ootamatult värskega. Lõppu jõudes soovid tõenäoliselt minna uuele ringile ja miks ka mitte? Mängi lihtsalt teise tegelasena ja koge kõike seda, millest esimesel korral ilma jäid. Või kui otsid midagi uut, siis võtta ette samade arendajate «A Way Out», mis on peaaegu sama hea kui «It Takes Two».

“It Takes Two” suudab alati üllatadaFoto: pressimaterjal

5. Ratchet & Clank: Rift Apart

Möödunud suvel PlayStation 5 peal «Rift Aparti» mängides tajusin esimest korda, et kogen midagi, mis oleks vanemate konsoolide peal täiesti võimatu. Paar kuud varem oli «Returnal» andnud mulle aimduse sellest, mida PlayStation 5 suudab, kuid «Rift Apart» on tase omaette. Välkkiired laadimisajad ja ülikiiresti erinevate keskkondade vahel liikumine näitasid, mida uue PlayStationi välkkiire SSD tegelikult suudab.

Esimest korda said täies mahus särada uus DualSense’i pult ja 3D-heli. Kuid «Rift Apart» ei ole pelgalt Sony uue konsooli reklaamikampaania, vaid päriselt ka suurepärane mäng. Keskkonnad on ülimalt detailsed ja kaunid, mängupilt on mitmekesine ning häälnäitlemine ja animatsioonid maailmatasemel. «Rift Apart» näitab, et PlayStation 5 saabudes on Sony prioriteedid jätkuvalt paigas: kvaliteet, kvaliteet ja veel kord kvaliteet.

“Rift Apart” on omaette taseFoto: pressimaterjal

4. Forza Horizon 5

Esimesed viisteist «Forza Horizon 5-ga» veedetud minutit on tänavuse mänguaasta üks kõige adrenaliinirohkemaid elamusi. Sa kihutad lennukist väljakukkuvate autodega mööda vulkaane ning läbi liivatormide ja paksude džunglite. Kõik on nii piltilus ja realistlik, et jääb mulje, nagu võiksid läbi ekraani sellesse virtuaalsesse autounelmasse astuda.

Pärast esimest veerandtundi ei muutu olukord sugugi halvemaks. Sinu ees on valla hiiglaslik ülikaunilt realiseeritud paradiis, mida saad asuda vallutama tohutu hulga erinevate sõidumasinatega. Kirsiks tordil on asjaolu, et sa ei pea olema autofänn, et uusimat «Forzat» täiel rinnal nautida. Siin on midagi kõigile: tuunijad saavad vedrustuse ja rehvirõhu üle vaielda, kuid võimalik on ka detailide pärast muretsemata siirast sõidurõõmu nautida. «Forza Horizon 5» paneb ka paadunud jalamehe autosid armastama.

Mäng pakub adrenaliinirohke elamuseFoto: pressimaterjal

3. Life is Strange: True Colours

Aastate jooksul on palju arutatud teemal, kas videomängud on kunst või mitte. Arvamusi on seinast seina, kuid «True Colours» on üks eriline mäng, mis tõestab, et mängud võivad küündida parimate kirjandusteoste ja filmidega samale tasemele. Mitte ükski teine sel aastal ilmunud mäng ei raputanud mind emotsionaalselt sellisel määral nagu «True Colours».

Kasuperedes ja orbudekodudes üles kasvanud Alex Cheni lugu väikeses Ameerika kaevanduslinnas on nii siiralt inimlik, et mingeid pidepunkte leiavad sellest tõenäoliselt kõik. Maailma klassi stsenaariumi, dialoogi, animatsioonide ja häälnäitlemise koosmõjul ärkavad virtuaalsed tegelased ellu ja muutuvad reaalseteks inimesteks. On väga vähe teisi videomänge, mis reaalse elu ilu ja valu nii vahetu ning inimlikult siira kujutamisega nii suurepäraselt hakkama saavad.

“Life is Strange: True Colors” on siiralt inimlikFoto: pressimaterjal

2. Marvel’s Guardians of the Galaxy

Mitte keegi ei osanud arvata, et «Guardians of the Galaxy» on midagi enamat kui karjuva keskpärasuse musternäidis. Esimesed mänguvideod ei olnud paljulubavad ja sama firma oli aasta eest välja andnud kesise «Marvel’s Avengersi». Kuid kui «Guardians of the Galaxy» oktoobris ilmus, vajus mängufännidel kollektiivselt lõug põrandale. See mäng ei ole pelgalt hea, see on väga hea!

«Guardians» on totakalt humoorikas ja tabab naelapea pihta koomiksitest tuntud galaktika valvurite olustikku. Graafika on piltilus, olemas on lugu ja tegelasi mõjutavad valikud, märul on mõnus, heliriba on täis 1980ndate puhast kulda, stsenaarium on üle ootuste hea … «Guardians of the Galaxy» ei ole ainult üle ootuste hea mäng, vaid selle aasta üks paremaid videomänge ja suuremaid üllatajaid. Parem oleks, kui teise osa kallal juba töö käiks!

Fännid ei pidanud mängus pettumaFoto: pressimaterjal

1. Deathloop

«Deathloop» on lõppeva aasta üks kõige originaalsemaid videomänge. See mõjub hädavajaliku värske tuuleiilina ajal, mil stuudiod eelistavad üha enam uute mängudega katsetamise asemel valida ohutuma tee ja toota loominguliselt laostunud järgesid juba ennast kehtestanud seeriatele. Jah, ma vaatan sinu otsa, «Far Cry 6».

«Deathloop» räägib loo Coltist, kes ärkab ränga pohmelliga salapärasel rannal ja avastab, et on sattunud ajasõlme. Igal hommikul leiab Colt ennast uuesti samalt rannalt. Sama juhtub siis, kui ta peaks päeva jooksul surema. Tuleb välja, et surma saamine ei olegi Colti jaoks teab mis raske, sest teda jahivad absoluutselt kõik saare asukad, kaasa arvatud salapärane palgamõrvar Julianna. Mitte keegi peale Colti ja Julianna ei hooma, et sama päev kordub lõputult ning Colti ainus võimalus ajasõlm  lahti harutada on tappa ühe päeva jooksul kaheksa olulist inimest. Kes kõik viibivad erinevates kohtades. Ja ilmutavad ennast erinevatel aegadel.

Siit koorub välja «Deathloopi» esimene tõsiselt hea omadus: müsteerium. Kes ma olen? Miks ma hommikuti rannas ärkan? Miks keegi teine peale minu ja Julianna ei hooma, mis toimub? Ja kuidas kurat pean ma kõik need kaheksa inimest doominokividena ritta seadma, et nad korraga ümber kukuksid? Nende küsimustelahti muukimine on võrratult nauditav ja tekitab tunde, nagu oleksid sattunud ulmesugemetega verise detektiiviloo epitsentrisse. 

Hea krimka teevad tõsiselt meeldejäävaks tegelased ja siit leiame me «Deathloopi» teise suure ja rasvase plussi – iseloomu. Seda nõrgub lademetes kõikide karakteride välimusest, stiilist, kõnemaneerist ja isegi kirjutamisstiilist. Häälnäitlemine on viimase peal, plindrisse sattunud tegelased on pandud mõnuga ropendama nagu kaldale jäänud Vene madrused ja isegi paljudes teistes mängudes kuivade ja elutute tekstidokumentide lugemine on «Dethloopis» elamus omaette. 

Kõik see loeks üsna vähe, kui mängitavus oleks ümmargune null, aga lugejad on praeguseks juba aru saanud, et nii hullusti asjad ei ole. Pigem ikka vastupidi, sest siin asub «Deathloopi» kolmas suur pluss– lõbu. Tegu on suurepäraselt disainitud mänguga, mis innustab avastama ja leidlikke lahendusi katsetama. Mängija käsutuses on laialdane relvaarsenal ja võimalus varustust ja võimeid enda äranägemise järgi modifitseerida. «Deathloop» ei sea sulle piiranguid. Hiili vaikselt nagu hiir, löö uks hingedelt ja hakka kõmmutama või leia hoopis kolmas tee. Mängi täpselt nii, nagu ise soovid.

Ja siis pakub «Deathloop» veel mitmikmängu. Seda ei oleks tegelikult üldse vaja olnud, mäng oleks ka ilma selleta suurepärane, kuid ometi on üle võrgu mängimise võimalus olemas. Nagu enamik teisi asju on «Deathloopi» arendajad ka siin suurepäraselt hakkama saanud. Kehastu Juliannaks, tungi sisse teiste mängijate kontrollitud Coltide mängu. Kui Colt suudab Julianna alistada, on ta eluga pääsenud. Kui võidab Julianna, saadetakse õnnetu Colt uuesti tagasi juba tuttavale rannale. Tegu on «Deathloopi» fiktsiooni ideaalselt sobiva kontseptsiooniga, mis pakub nii pingelisi tulevahetusi kui ka pinevat kassi-hiire mängu. 

«Deathloop» on 2021. aasta parim videomäng. Kui sa ei ole seda veel mänginud, siis mida sa ootad?

Esikoha haaras “Deathloop”Foto: pressimaterjal

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 200, detsember 2021

Kõik selle ajakirja lood

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.