“Viimane vahipost” võtab fookusesse ühe nendest vahipostidest, kus neli sõdurit ootavad oma vahikorra üleandmist. Nende kaheaastane tööleping oleks pidanud juba kolm kuud tagasi lõppema, ent uut vahetuskorda ei paista kuskilt saabuvat. Teadmata, kas nad üldse kunagi oma vahipostilt koju pääsevad, peavad nad pidevalt otsima kaugusest vaenlast, keda nad pole siiani kordagi näinud ja kelle olemasolus hakkavad nad üha enam kahtlema.

Sisu antakse edasi ettevaatlikult ja aegamisi

Kuigi ekraniseeringut võib liigitada kui (hoiatavat) ulmefilmi, on sellel ka teine tasand, millel film mõjub eelkõige psühholoogilise trillerina, kus võtmesõnaks on inimeste vahelised suhted. Kuna tegelasi on vaid neli, saab iga karakter piisavalt eetriaega, et enda lugu vaatajatega jagada.

Küll aga tutvustatakse tegelasi publikule ülima ettevaatlikkusega ja meeletult aeglaselt, kiht kihi haaval. See tekitab ka pidevalt soovi neid kihte üha rohkem ja kiiremini maha rebida, et silmale nähtamatut veelgi paremini endasse ahmida. Tegelikkuses sobib selline aeglus ja vargsi hiilimine aga filmi enda tempoga väga hästi kokku.

Seda seetõttu, et linateos mõjubki aeglase, ent samas emotsionaalse kulgemisena, kus suur roll on kandvatel pausidel ja teadmatusel. Vaatajatele avatakse erinevaid nüansse – olgu selleks siis juba mainitud tegelaste hingeelu või hoopis kahe kontinendi olemus ja sõjadetailid vms – nii palju kui vaja, aga samas nii vähe kui võimalik.

Suur osa jääb seega vaataja enda kujutlusvõime, taju ja peidetud detailide märkamisoskuse kanda. “Viimane vahipost” ei anna sulle kõiki vastuseid hõbekandikul ette, vaid sa pead nende leidmiseks natuke ka ise vaeva nägema.

Mitmetasandilises loos on vaatajal oma roll

Mainitud aeglase kulgemise kasuks räägib ka filmi piiratud lokatsioonide valik. Kogu tegevus toimub ühes vahipostis, mis omakorda tähendab ka seda, et nähtu võib kohati üksluiseks muutuda. Ja muutub ka. Filmi esimene pool möödus kiiresti, jäi seejärel veidi venima, ent haaras lõpupoole taas endasse.

Üle ja ümber ei saa muidugi ka näitlejatest, kes tegid väga head tööd. Sõdurite rollides astusid üles Kate Bosworth, Lucien Laviscount, Thomas Kretschmann ja Martin McCann, tuues karakterid tõetruult ekraanil ellu ja mängides emotsioonid viimsete peensusteni välja. Just tänu näitlejate miimikale jõudsid vaatajateni ka mitmed nüansid, mis tähelepaneliku jälgimise korral lugu paremini avada aitavad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Viimane vahipost” on midagi enamat kui iga teine Netflixi ulmekas. Ulmefilmile omased kohustuslikud elemendid on muidugi olemas, ent “Viimane vahipost” on niivõrd mitmetasandiline, et iga vaataja saab ise otsustada, kui palju ja mis moel ta sellest kaasa võtab.

Soovi korral võib ekraniseeringu pikemalt juurdlemata ära vaadata ja sama kiirelt unustada, süvenenum vaataja leiab filmist aga võimalusi kaasa mõtlemiseks, analüüsimiseks ja edasi arendamiseks. Kaasa võib võtta mõtted inimloomuse egoistlikkusest, üksildusest, teravast vastandumisest, hävingust või hoopis millestki viiendast. Midagi, mis kõnetab, leiab aga ilmselt igaüks.