Eks see võrdlusmoment olegi teatud määral paratamatu ja kahjuks ei tööta see uue filmi kasuks. Ma ei oskagi öelda, kas asi oli selles, et uusversioon on vana kõrval – mida on ju korduvalt ja korduvalt nähtud – harjumatu ja võõras, või peitub põhjus milleski muus, kuid linateos mõjus suures pildis kuidagi ebaloomuliku ja ülepingutatuna. Kõik tundus veidi sunnitud ja eks siin mängisid oma osa mitmed ebaõnnestunud labased naljad, ebavajalikud sisuliinid, väga ilmselge sponsorite toodete paigutus (product placement) ja kohati küsitav näitlejate valik.

Kas teha uuesti või valida uus algmaterjal?

Ühelt poolt on hea, et filmitegijad ei läinud koopia teed, vaid üritasid algmaterjalile anda endale omase ja kaasaegse käekirja. Filmis on uusi tegelasi ja sisu on julgelt tänapäeva tõstetud – väga lihtsate ja ilmselgete näidetena võib siin välja tuua puhkusest sotsiaalmeediasse selfie’de postitatamise, silmikriipivad firmalogod või asjaolu, et noored eelistavad näost-näkku suhtlusele sõnumite saatmist.

Kuid see oligi võib-olla natuke liiga klišeelik ja stereotüüpne tänapäeva tõstmine, mida toetas ka linna- ja maaelu eriti jõuline vastandumine. Eks muidugi oli sisse toodud ka tänapäeva probleeme, kuid need olid pigem teisejärgulised ja rohkem lähtuti sisu osas selles, et film oleks hoogne ja kerge. Mõnes mõttes arusaadav, sest eks massidele lähebki lihtne meelelahutus hästi peale (ja see on täiesti okei!).

Lisaks sellele, et vaatajaid on üritatud meelitada lõbusa sisuga, loodetakse ilmselt kinokülastajaid saada ka tänu sellele, et “Siin me oleme” on paljude lemmikute seas. Aga siin tekibki error. Jah, heatujufilm võib paljudele peale minna, ent “Siin me oleme” on paljudesse nii tugeva jälje jätnud, et uusversiooni lihtsalt ei suudeta piisavalt tõsiselt võtta. Vaadake kas või kommentaare filmiga seotud uudiste all – inimesed pole ekraniseeringut veel näinudki, ent juba võtavad sõna, kuidas see 1978. aasta filmile vastu ei saa … See on ka filmitegijate jaoks väga raske positsioon, kust alustada.

Tegijad võivad küll öelda, et oli aeg materjali kaasajastada, et kõnetada ka noori vaatajaid, kellele enam kui 40 aasta tagune film kaugeks jääb. Kuid kas praegune versioon suudab neid kaasa haarata? Väga ei usu. Nutiajastu sisse toomisele vaatamata jääb sisu nende jaoks arvatavasti ikkagi kaugeks ja lahjaks.

Siin tekib ka mu jaoks küsimus, et kui meil on nii palju materjali, mida ei ole veel ekraanile toodud, kuid mis seda vääriks, siis miks peab tegema uuesti asju, mis kord juba hästi tehtud? “Suvitajad” ei ole siin sugugi ainus näide. Hiljutistest ekraniseeringutest võib välja tuua ka “Kuulsuse narrid”, mis sai selle aasta jaanuaris uusversiooni. Ja olgem ausad, ega seegi ju kõige paremaid hinnanguid saanud.

Film sobib meelelahutuslikuks pausiks

Lõppkokkuvõttes sõltub kõik muidugi ikkagi sellest, kes mis ootustega filmi vaatama läheb. Kes tahab vaadata midagi kerget ja natuke naerda, siis sobib “Suvitajad” selleks küll. Erilist kaasamõtlemist ja analüüsimist film ei nõua ning kuigi mõned naljad olid ebaõnnestunud, oli filmis ka kilde, mille ajal kogu saal südamest naeris.

Visuaalselt oli film samuti nauditav vaatamine – ilus Eestimaa suvi ja idülliline saareelu. Haaraks või ise oma asjad ja põrutaks saarele, kui vaid suvi oleks. Meeleolu lõid ka läbimõeldud taustahelid, olgu selleks siis ritsikate sirin või merekohin. Ja näitlejate töö oli ka valdavalt hästi tehtud. Näiteks peaosas olev Kaire Vilgats, kes oma esimese suurema filmirolli tegi, nautis näitlemist ilmselgelt täiel rinnal ja seda oli tore vaadata. Adele Taska jäi samuti silma.

Kui aga minna kinno ootusega vaadata midagi, mis sügavalt kaasa mõtlema paneb ja mille üle ka veel saalist väljudes oma pead murrad, siis seda “Suvitajad” kindlasti ei paku. Tegemist on ikkagi meelelahutusliku filmiga, mille vaatamisega hetkeks igapäevaelu pingeid vähendada, kuid mis saalist väljudes kiirelt meelest läheb.