Üleelusuuruse staari elegantne reaktsioon kõmupressi brutaalsele kohtlemisele muutis küll ajaloo kulgu (1990. aastal sündinud Olly Alexander läheb toonaseid pealkirju nähes kaameks), kuid ei saa kahjuks öelda, et see on minevik. Sooneutraalne armastus on rünnaku all ka täna. 

Kuulsuse ahelad

Wham! lendas muusikataevasse samal ajal, mil plahvatas aidsiepideemia. Kui HIV-i nakkusohtlikkuse kohta puudus pikka aega arusaam ning meedia õhutas hirmu, et viirus võib edasi kanduda puudutuse teel, siis selle duo fenomenaalset toimejõudu oli tunda juba enne kõige esimese teleetteaste lõppu. 

Järgmisel hetkel olid George Michael ja Andrew Ridgley planeedi popimad poisid – hilisteismelised kompud, keda turundati purunoortele. Kuulsus saabus nii kiirelt ja vihaselt, et ootamatult oli valida kahe halva vahel: hoida teatud tungid vaka all või järgneda südame kutsele ja riskida, et laulud on lauldud. 

Kaheksakümnendate jõhkralt homofoobsel ajastul tasus igatahes valida esimene ja kuulata kunagi tulevikus süüdistusi aastakümnetepikkuses silmakirjatsemises, kui fännihüsteeria vaibunud. 

Moraalse paanika hulluses hakkasid tabloidid just sel ajal vägivaldselt inimeste seksuaalsust avalikustama, tuues ettekäändeks “avalikkuse huvid” ja levitades rohkem kurja kui aids ise. Mis puutus noorteajakirjade jumaldatud plakatipoistesse, said austajannade südamed murtud juba otsusega edu tipul laiali minna.

Saata veel täiendavalt sõna, et võib-olla lauldi hoopiski poistest, poleks vaid Georgios Kyriacos Panayiotou edasist karjääri mõjutanud – ta oleks koos kõigi teistega risti löödud. 

Tegi identiteedikriisist kunsti

Soolodebüüt “Faith” (1987) andis George Michaelile superkangelase võimed. Olles iseendaga niigi riius, tõusis nende kasutamisest tüli ka plaadifirmaga. Maakera ihaldatuima popstaari jaoks muutus seksisümboli roll juba 20ndate keskpaigas nii ahistavaks, et ta keeldus (vähemalt alustuseks) edaspidi oma laulude videotes ise ilulemast. 

Hirmkauni portree abil müüs muusika tol ajal iseenesest, anonüümse kujundusega LP promomiseks aga strateegia puudus. Sony Music polnud rahul, et tegutsemishimulisest rahamasinast oli küpsenud kontemplatiivne noorhärra, kes pürgis tõsiseltvõetavaks artistiks ja julges loomingulisele vabadusele lisaks ka õiglasemat tasu nõuda. 

Kättemaksuks lõpetati plaadi tõukamine ning keerati sellega põhimõtteliselt lukku kogu USA turg. Järgnes eepiline kohtusõda, mida kahetsesid lõpuks kõik osapooled. Suurimaks kaotajaks jäi jällegi publik, kel tuli uut materjali oodata kuus (tolle aja standardite kohta oli kaks aastat albumite vahel liiga pikk aeg) ja võimalust kontserdile minna kogunisti 15 aastat.

Vabaduse park

Kui kauamängiv “Older” (1996) viimaks lettidele lendas, oli menu siinpool ookeani astronoomiline. Ameerikas oli aeg edasi liikunud ja õnnestus väheke privaatsemat elu elada. Siiski, kui peaks tekkima isu päise päeva ajal avalikus kohas “näita mulle oma, ma näitan sulle enda oma” mängida, tasub olla pagana kindel, et kogemata otse salapolitsei nina all käsidresiiniga ei sõida. 

Selle turvanõude eiramise tõttu sai 1998. aasta kevadel kogu ilm kuulda, et legendaarse muusikatähe pihud pandi ühes Beverly Hillsi pargi käimlas ebatsensuurse akti järel raudu. Vahistamise detaile jaganud politseijaoskonna pressiesindaja kutsus teda vildakalt “George Michaels”, mis andis viivukeseks lootust, et ehk on tegu kellegi teisega …

Režissöör Michael Ogden võttis teemaks sellele kurioossele juhtumile järgnenud tülgastava meediakajastuse. Sopalehed muutsid väärika väljatulemise võimatuks, et siis kõigele lisaks ka vaikimist mõnitada. Pealiskirjad nagu “Zip me up before you go-go” pääseksid tänapäeval vaevu huumorirubriiki, kuid sellal oli tegu aasta suurima skandaaliga, mis seljatas isegi president Bill Clintoni suhte Monica Lewinskyga.

Olen alati kahelnud, kas need, kes sellist jama avaldavad, on üldse suutelised mõistma enda tekitatud kahju. Aktsioonis osalenud lehemehed räägivad tollasest tegevusest igasuguse kahetsustundeta. The Suni ajakirjanik heidab armastatud muusiku labase alandamise kohta: “Aga mida ta siis ootas?” 

Paparatso vaata et ilatses erutusest, kirjeldades, kui läbimõeldult jälitati tähte eri autodega. “Teie õnnetus on meie õnn,” meenutas Splashi asutaja Kevin Smith uhkelt Bentley rooli keerates oma uudisteagentuuri motot. 

Megastaar polnud tegelikult juba pikki aastaid midagi varjanud. Jutud ja fotod levisid, teati George Michaeli kallima Anselmo Feleppa surmast aidsi (“Older” oli ju talle pühendatud) ning kooselu Kenny Gossiga oli avalik saladus. 

Vaid vähesed polnud selleks ajaks iseseisvalt aru saanud, kuidas on lood. Nagu DJ Fat Tony filmis naeris: “Kõik tundemärgid olid ju olemas.” Ainus, kes seda otsesõnu välja polnud öelnud, oli George Michael ise ning võistlusspordi tasemel häbistamist harrastavad Briti kõntsalehed töötasid verejanuliselt selle nimel, et ta väevõimuga kapist välja rebida.

Vastus provokatsioonile

Kes iganes teine oleks tahtnud end nähtamatuks muuta. Nii mõnestki poleks enam kunagi midagi kuulnud. 25 aastat tagasi oli suhtumine homoseksuaalsusesse teine: samasooliste abielu polnud legaliseeritud, vähemuste vastu suunatud vägivalda ei loetud vihakuriteoks ning HIV-iga kaasnes endiselt stigma. 

Kuid samal ajal kui esikülgi ehtisid teda häbivääristavad loosungid, otsustas George Michael (50 maja ees ootava rahvusvahelise võttemeeskonna ja pea kohal tiirutavate helikopterite kiuste) mitte koduseinte vahele varjuda, vaid galantselt koos armastatuga restorani õhtustama minna. Pillimaajavalt uhkust tekitav moment.

Seesuguses kliimas oma loo üle kontroll haarata ja kõigist variantidest just CNN-is esimest korda homoseksuaalsust tunnistada, oli meisterlik käik. Saastakroonikatele ninanipsuks läks intervjuusid vältinud eraklik superstaar külla ka Parkinsonile ja jagas eraelu detaile teistegi tunnustatud ajakirjanikega. Ei vabandanud juhtunu pärast ega tundnud mingit häbi. 

F***- YOU diskohitt

Mõni kuu hiljem eetrisse paisatud seksikas ja elujaatav “Outside” keeras need maailma jahmatanud, blamaažina müüdud seiklused globaalseks seksuaalse vabanemise hümniks. George’i satiiriline diskovõmmi kehastus ärritas temaga tempu teinud politseinikku nii tõhusalt, et Marcelo Rodriguez hakkas video (ning arreteerimisele järgnenud tähelepanu) valguses hoopistükkis ennast selles loos ohvrina nägema. Nõudis vahele võetud kuulsuselt kohtus kümme miljonit dollarit kompensatsiooni ja kaotas.

Seitse aastat pärast muusikalegendi surma valminud teledokk toob kuuldavale lõike varem avaldamata usalduslikust salvestusest (ajakirjanik Steve Pafford) suure hingega laulja endaga ning nõbu Andros Georgiou ja elukaaslase Kenny Gossi liigutavad mälestused. 

Teiste seas kirjeldavad omaaegset situatsiooni Holly Johnson, Richard Coles, Will Young, aga ka täiesti tavalised geimehed – endine arst, sotsiaaltöötaja ja konservatiivist parlamendisaadik –, kes murduvad, rääkides toonase vaenulikkuse hävitavast mõjust oma elule.

Suurim saladus 

George Michael oli mees, kes käis regulaarselt abis kodutute varjupaigas. Andis hooldusõdedele tänutäheks eksklusiivse jõulukontserdi. Jättis teenindajale jootrahaks õpingute jätkamiseks vajaliku summa. Saatis võhivõõrale telemängus osalejale nimetult 15 000 naela kunstliku viljastamise katteks. Ulatas baarist lahkudes ettekandjale 25 000-naelase tšeki palvega edastada see kliendile, kes nuttis oma võlakoorma pärast. 

Alles surmajärgselt tuli ilmsiks, et sarnaselt paljude varasemate singlitega annetas ta isegi kaotatud armastusele pühendatud megahiti “Jesus to a Child” autoritasud salamisi ära. Ja Childline’i kaudu jõudis abi sadade tuhandete lasteni.

See külg, mida George Michael kiivalt avalikkuse eest varjas, oli hoopis gigantne panustamine heategevusse. On teada, et ta pidas soliidsetesse miljonitesse ulatuvate annetustega ainuisikuliselt üleval tervet hulka vähi- ja aidsiohvreid ning lapsi abistavaid heategevusorganisatsioone, kuid kõigist muudest lahketest tegudest ei kuule me ilmselt iial.

Tahaks loota, et näha, kuidas ajalehed-ajakirjad just neid kõige andekamaid ja annirikkamaid võikalt rappisid, on õppetunniks kõigile. Kuid mõistan, et šokiväärtus on ilmselt kooskõlas sellega, kuidas keegi hallist massist erinevatesse ühiskonnaliikmetesse suhtub. Kui nutt peale ei tule või vähemalt vastik ei hakka, pole igatahes viga filmitegijates. 

Channel 4 dokumentaali “George Michael: Outed” näeb näiteks Dailymotionis.