Pirie pole vast mitmes mõttes tavaline krimisarja inspektor: esiteks võib muidugi tuua välimuse (lapsenäoga uurija, kes käib nii minimalistlikult moodsalt riides, et teeb Jaapani tänavamoe-kunnidele silmad ette), aga ka tema iseloom. Pirie pole muserdunud (mees)uurija, keda on elu raputanud ja kes on seetõttu käinud põrgus ära. Või kalestunud, sest talle on liiga tehtud.

Pirie on intelligentne, vaimukas ja terav uurija, kes läheb aeg-ajalt nii närvi, et kuulab rahustuseks räppi või peksab vihaselt autokummi. Aga ta tundub väga normaalne, eesmärgile orienteeritud tegelane.

Ka on “Karen Piries” paras kogus huumorit, päris tihti käivad naljad muidugi Pirie abilise Minti (Chris Jenks) pihta, kes armastab teha trenni, üritades õhtud tööst vabaks jätta, sest peab HIIT-treeningusse minema, ja süüa suures koguses mune (täpsemalt tosin päevas). Huumor kostitab vaatajat ootamatult, see on osake elust.

Rosiet oli küll kägistatud, aga ta suri kõhtu saadud noahoopidest tõttu aeglasesse, valulikku surma. Noore naise surnukeha leidsid kolm üliõpilast, kellest praeguseks on saanud kirurg, õppejõud ja kunstnik. Kuigi politsei kuulas nad üle ja poiste juttudes oli palju küsitavaid kohti, ei pandud neid vangi. Nad suhtlevad omavahel siiani, saades podcast’ist teada, et politsei on neil jälil.

Podcasti saatejuht (Rakhee Thakrar) vihjab, et juhtunus on süüdi (lisaks mõrvale ka vägistamises) vähemalt üks kolmest tudengist. Või tegutsesid nad hoopis koos.

Kõik on lahtine

Sarja avaosa jätab õhku palju küsimusi. Kellega kohtus Rosie, kui pubist enne tööpäeva lõppu välja hiilis? Kes on too salapärane armuke, kelle nime ei tea isegi ta kolleeg? Kes on Rosie lapse isa? Miks väitis Rosie oma perekonnale, et laps suri paar päeva pärast sündi, kuigi ta lapsendati? Ja kas Rosie elu kallale võisid kippuda hoopis tema kurikaeltest vennad, kes hoidsid tal silma peal?

Aga see pole muidugi veel kõik. Tekib küsimus, kus tapeti Rosie tegelikult ja miks ta viidi seejärel surnuaeda. Ja kas selline võigas tegu on seotud kuidagi mingite kummaliste rituaalidega? Ja peamiselt püsib küsimus: miks lõpetas politsei uurimise? 

“Karen Pirie” suureks plussiks on see, et stsenaarium jookseb väga loogiliselt. Kuskilt ei karga (vähemalt kolmanda osa alguseks) välja täiesti ootamatut tegelast või pööret, vaataja saab uurimisele rahus kaasa elada. Samuti joonistuvad välja kahtlusaluste motiivid, mis teevad isegi pisut nõutuks.

Pirie muudab inimlikumaks ka tema romanss kaasuurija DS Phil Parhatkaga (Zach Wyatt). “Lähene dušile rahulikult, see pole ammu alasti meest näinud,” hoiatab Pirie meest. Ka see suhe on mitmetahuline, tuues välja Briti politseis ja ühiskonnas laiemalt lokkava rassismi ning seksismi.

Ma jätsin eile õhtul raske südamega “Karen Pirie” kolmanda osa pooleli, sest kiire matemaatika ütles, et kui jätkaksin vaatamisega, kaotaksin unetunde. Küll aga nägin toimunut unes, üritades aru saada, kellel lasub süü. Eks see selgu juba mõne tunni pärast. Kahju vaid, et seriaalil on ainult kolm osa – õnneks kinnitati veebruari lõpus, et tulemas on ka teine hooaeg.