Esimeses osas, näiteks, peab Annika meeskonnaga aru saama, mis juhtus mehega, kel turritab peast välja harpuun. Tõsi, nii kategoorilisi ettevõtmisi esimesel hooajal rohkem pole – üldjuhul uhutakse laip kaldale, leitakse see laevast või veest. Loogiline.
Annika kasvatab mossis (või siis täiesti normaalset) 15-aastast tütart Morganit, kes pole rahul sellega, et nad elavad veekaldal ja ta peab kooli jõudmiseks kõigepealt laevaga sõitma. Tal pole sõpru ega huvisid ja ema viibib töö tõttu harva kodus.
Annika on bossiks ääretult moodsale uurijale Blairile (teksariidest pükstükk ja fliis on kindlasti tellitud mõnest tänavamoele pühendunud veebikaubamajast, lisaks erepunane huul), kelle nimi kirjutatakse järjepanu kohvikus topsile valesti (“Blaah!), väga kohusetundlikule Tyrone’ile ja Michael McAndrewsile, kellega näib jagavat ühist minevikku ning kes ei kavatsegi varjata seda, et tolle töökoha oleks pidanud saama tema.
Vähem segadust
Sarja vaadates tundub algul kuidagi veider, et Annika räägib kaamerasse, nagu tegi Kevin Spacey kehastatav Frank Underwood “Kaardimajas”. Korraks tekib isegi tahtmine sari pooleli jätta, kuid õnneks on Walker selleks liiga sümpaatne näitleja. Ja Annika omakorda väga vaimukas, intelligentne ja äge (just, sellist omadust ei ootaks politseiuurijalt!) tegelane. Annika kommenteerib nii eraelulisi detaile, tööga seotud mõtteid kui ka toob sisse kirjandusklassikat, mis viitab toimuvale.
Ehk siis igati hariv sari, kui viitsid subtiitreid jälgida. Siin tekib muidugi kiire lisaküsimus: kas ma olen ainuke, kes supakad võimalusel kohe all jooksma paneb?
Kuigi krimisari, pole siin põhirõhk merel toimuvate mõrvade uurimisel, mis on vahelduseks küllaltki lihtsasti lahendatavad: 45 minuti jooksul ei jõua mitu inimest surra ja aina uusi tegelasi lisanduda. Samuti ei veere üks mõrv edasi järgmistesse osadesse. Nii ei teki nimede, kohtade ja tegelaste nimedega segadust, nagu näiteks “Shetlandi” või “Noort inspektor Morse’i” vaadates, kus mul pole suurem osa ajast õrna aimugi, kellest käib jutt.
