Ometi ei suuda Martin kutsumusele vastu panna, kui märkab, et ta abikaasa Louisa pisikese kliendi ema tervis tõrgub ning asub teda sõna otseses mõttes jälitama. Ja saab selle eest ametliku hoiatuse politseinik Joe Penhale’ilt, kes küll tunnistab, et ei tohi kedagi tegelikult noomida, sest tal pole vastavat auastet (“Aga seda on põnev öelda.”).
Kahe mehe päästeoperatsioon päädib sellega, et teadvuseta jälitatu auto ripub maa ja taeva vahel ning kui politseinik lubab tuua oma džiibist vintsi, et auto tagasi teele sikutada, naaseb ta teatega, et tal polegi seda.
See pole veel kõik: kui esimeses osas proovib Martin päästa naist, kes pole enda päästmisest väga huvitatud, siis järgmises osas kohtub vahepeal maaklerina tegutsema asunud Morwenna vanahärraga, kes tahab oma merekaldal kõrguvat maja müüa.
Imeline Tibupoeg
Loo arenedes aga selgub, et härra pelgab oma kadunud abikaasat, kes käivat teda kummitamas, ega taha tegelikult oma armsast kodust lahkuda. Pisike spoiler: ta ei peagi seda tegema, sest tolles pisikeses külas hoitakse üksteisel silma peal. Ja headus võidutseb rahahimu üle.
Viimases hooajas liitub kireva seltskonnaga ka mu uus lemmik: asjalik koerake Tibupoeg, kes käib Martini pere ukse taga, kuni ta tuppa lastakse. Ja jälitab doktorit seni, kuni Martin ta omaks võtab. Väga andekas loom, loodetavasti ei jää see osatäitja Taffyle viimaseks rolliks!
Kokku on viimasel hooajal kaheksa osa ja ma üritan end tagasi hoida, et ei vaataks kõiki järjest, kuni silme eest virvendab, sest tahaks, et seda leebet meelelahutust jätkuks veel vähemalt nädalaks (kui tõesti jagan osad päevade peale laiali).