Ja meil on seda vaja, sest see on täiesti suurepärane ajaloosarjade ja dokumentaalfilmide paroodia. Cunk oleks nagu eile sündinud või üleeile kogemata maale komberdanud tulnukas. Ta kombib maakera ajalugu täiesti pimedas, kuigi ta tutvustab tuld kui leiutist, mis aitas koopainimestel oma tüütut elu pikendada.

Vahepeal uurib ta, kas kirjakunsti leiutamine oli sama mööduv nähtus kui räppmetal ning kutsub esimest Fordi autot – mille lõi tema sõnul inimene nimega Henry Model-T Ford – tõeliselt kohutavaks masinaks, mis on isegi hullem kui see, millega su ema sõidab. 

Hiljuti oli aeg, kui kõik komöödiasarjad kippusid uute hooaegadega järjest tõsisemaks muutuma. Sai naerda, kuid ikka ja jälle olid momendid, mil nutuklomp kurgu hõivas. Seepärast on “Cunk on Earthi” eriti mõnus vaadata, depressiivset sisekaemust ei esine (kui, siis väga humoorikalt), tempo on peal ja puhkuseks pole põhimõtteliselt hetkegi.

Naljad lendavad sinu suunas iga 10-15 sekundi tagant ja kui sa naerad üle ühe nalja, saad ikka minutis kaks-kolm korda kõkutada, mis on päris hea tulemus. Ilmselt saab natuke targemaks ka, või siis vähemalt koolis õpitut ja ammu unustatut veidi meelde tuletada. 

Renessanss või Beyoncé?

“Cunk on Earth” näeb välja kui täiesti tavaline dokumentaalsari. Tegelaskuju looja ning sarja üks autoritest Charlie Brooker, kelle tuntuimaks teoseks on ulmeseriaal “Black Mirror”, on öelnud, et soov oli teha sellist saadet, et kui hääl maha võtta, jääks mulje, et tegemist oleks ühe ütlemata tõsise dokumentaaliga.

Cunk möllab kümnetes eri lokatsioonides, uitab mere ääres ja vallutab mäetippe, rehmab käega pitsakoha suunas ning veedab aega lossis toimuval nähtamatul peol. Ning mis kõige tähtsam – räägib ekspertidega.

Ta intervjueerib saate käigus mitmeid spetsialiste, oma ala suurkujusid tõelistest tippülikoolidest. Ning küsib neilt maailma kõige totakamaid küsimusi. Mäletan, et kui ma ajakirjandusega alustasin, siis üks korüfee pani mulle südamele, et ära karda küsida lolle küsimusi. Ja ma ei karda.

Aga ometi pole ma kunagi kelleltki küsinud, kas kultuuriliselt on tähtsam renessanss või Beyoncé lugu “Single Ladies”? Aga võib-olla peaks. Kuna akadeemilistes ringkondades sellised küsimused (kahjuks) liiga tihti ei kerki, on eksperdid sageli vastamisega püstihädas. 

Mõni on väga enesekindel ja suudab igast ohmust Cunki küsimusest läbi närida, teine teeb grimasse ning leiutaks parem kuskil koopas tuld kui vastaks, sest no mida sa ikka kosta oskad. Kuigi eksperte on hoiatatud, et tegemist on mokumentaaliga ning neil palutakse tõsiselt vastata ning mitte ise vastu naljatleda, on küsimused ikka nii ootamatud, et tabavad neid üllatusena. Seda on parajalt lõbus vahtida. 

Viis pooletunnist osa võtavad põgusalt kokku maailma ajaloo, alates koopamaalingutest kuni selleni, kas me elame simulatsioonis või mitte. Analüüsitakse kristlust ja islamiusku, Pompeis juhtunut, Da Vinci maale, lennunduse sündi, maailmasõdu ja muidugi kõike muud, mis nende märksõnade vahele jääb. Ja kui ütlen “analüüsitakse”, siis mõtlen, et Cunk ajab täielikku kelbast.

Kui maailmat mõtestavast Cunkist väheks jääb, võib ette võtta taas viieosalise “Cunk on Britaini” või mõne “Charlie Brooker’s Weekly Wipe’i” osa, kus Cunk samuti oma olematut ajakirjanikutaset näitab.