Alex ja Nic (eriti vaimukas ja sümpaatne Daisy May Cooper) kallistavad, naine läheb rongile, mees avaldab armastust. Uksed sulguvad, kuid Alex jääb nööpipidi nende vahele. Nicil ei õnnestu teda kuidagi päästa. Alex hukkub rongirataste all.

Järgmises stseenis vedeleb Nic diivanil, vaatab televiisorist (ja süües) suvalist rämpsu ja uurib, kas poeg Ollie on näinud nende kassi mister Miaowgit. Too omakorda tuletab meelde, et on aeg teele asuda. On koolipäev. 

Ollie on eriti lahe tegelane: kui Eesti sarju vaadates paneb lapsnäitleja tihtipeale nina krimpsutama või piinlikkusest silmi pööritama, siis 14aastasel Lenny Rushil kukub kõik väga loomulikult, sundimatult välja. Kuigi selles peremudelis on ta võtnud täiskasvanu rolli, näiteks rahustab ta Nici maha, kui see pikalt naabrinaist Lucyt kirub, mõjuvad tema repliigid alati ootamatult.

Absurdne huumor

Huumor jookseb muidugi tihtipeale täiesti radari alt. Kui mootorsõidukil (ja puusaliigese düsplaasiat põdev) Ollie juba kooli poole sõidab, hüüab Nic talle veel järele: “Mida sa vastad, kui küsitakse, miks hilinesid?” Ja poeg ütleb: “Mu jalad valutasid.”

Suurepärane tegelane on ka ülidramaatiline ja õhku ahmiv koduabiline Viv, kes saabub Nici juurde puhtas meeleheites, rääkides detailselt ja pikalt, kuidas ta faasanile otsa sõitis (“Ja siis ta nokk oli selline … See oli üks mu elu hirmsamaid kogemusi.”). Vestlus, mida Nic korduvalt lõpetada üritab, jõuab lõpuks palve lugemiseni, et faasani hing rahu leiaks.

Sõpradeta üksik Nic veedab päeva – seni, kuni Viv kööki koristab – surnuaias Alexi haua juures pingil pikutades ja tõsielusarjale kaasa elades (“Jumal küll, viska see vein talle näkku!”), kuni telefonil aku tühjeneb. Ja aeg-ajalt kummitavad Nici pildid juhtunust.

Või istub foorumis, kus seletab, et ei ole oma abikaasat kunagi armastanud. Eks vihja sarja pealkirigi “Kas ma olen imelik?” seal esitatavale küsimusele, millele saab kiire vastuse: jah või ei.

Keegi pole eluga rahul

Kuigi näib, et pere elab idüllis, kus isa Dan kaelustab koju jõudes poega, tsiteerides “Top Guni”, teame, et see on vaid näiline. Nic pole mehega rahul ja otsib abi internetist. Ja armukeselt, kes on nüüdseks hukkunud. Millal täpsemalt, pole teada.

Sõpradeta ja ebakindel Nic tutvub laadal Jeniga, kes kommenteerib tema tüütut naabrit Lucyt (“Minu meelest oli ta paras mõrd, kui aus olla.”) ja nad leiavad sekundiga ühise keele, et seejärel džinni juua. Ja end päev hiljem kassi leidmise puhul purju juua. 

Kiire vahelepõige: see oli muidugi vale kass, sest Nic oli ümbruskonna üle ujutanud mustvalgete fotodega. Kui suure südamega leidja vale kassiga ukse taha jõuab ja jutustab, kuidas ta kõndis üle kolme kilomeetri, loom kaelas, ei oska Nic selle teadmisega midagi peale hakata ning üritab ust leidja nina ees, kellele on kass kaela karanud, vaikselt kinni tõmmata. 

Ootamatud käigud

Kui Dan kodust lahkudes ja lapsi bowling‘ut mängima viies vaatab Jeni kuidagi veidralt, võime vaid aimata, mis edaspidi juhtuma hakkab. Kas nad tunnevad teineteist, jagavad nad ehk mõnd valgustkartvat saladust? On nad armukesed või peavad Nici vastu salaliitu? Siin muidugi oleneb vaatajast endast väga palju: kui oled varem korralikult krimkasid ja trillereid jälginud, suudad peas kõikvõimalikke stsenaariume ette kujutada. Ja suure tõenäosusega ei arva ikkagi ära, millega lugu lõpeb.

Mees ja lapsed jalust, võtavad naised korralikult šotte ja libistavad veine. Järjekordset jooki kulistades paljastab Nic Jenile oma suure saladuse. Ja Jen samal ajal filmib salaja kõik üles. 

“Kas ma olen imelik?” on veider sari, tekitades alguses umbusku – kas komöödiapõnevik tõesti veab lõpuni välja. Kuid näib, et žanr töötab: see paneb vaimu tõsiselt tööle, sa hakkad kahtlustama kõiki, kes ekraanilt läbi käivad. Ehkki esimene osa annab juhtnööri kätte, suudab sari veel mitu-mitu pööret teha, jättes kannatamatult uut hooaeg ootama.

Aga sarja dialoogid võiks kas või täht-tähelt üles kirjutada ja tsiteerida (mida üritasin ka omakorda juba teha), sest neis leidub puhast kulda.