Võin etteruttavalt öelda, et ühe surnukehaga asi ka piirdub ja järgnevateski osades peab Volpe küll korralikult pead murdma, kuid laipasid ei lange murdu nagu oleme ehk Briti (või Põhjamaade, hoidku jumal selle eest!) krimisarju vaadates harjunud.
Sinjoora Volpe (inglise keeles fox ehk rebane) asub tegutsema. Spioonil on kõiksugu nippe kui varrukast võtta: näiteks viskab ta põrandale pähklikoori, et kuuleks, kui Alice paljajalu vannitoast väljub, kuniks ta tüdruku telefoni uurib. Koortele astudes neiu teadagi karjatab. Eestis ei pruugi selline asi muidugi alati toimida, sest siin kantakse üldiselt toas susse.
Ja näib, et ka spionaažimaailmas pole väga palju uuendusi toimunud, ikka on vaja telefoni pealtkuulamiseks eraldi vidinat. Ja relva saab kätte siiski jäätisekohvikuks maskeerunud imejubinate laost.
Ka peab spioon oskama korralikult kung fu-d ja kõiki teisi võitluskunste, olema selleks loomulikult suurepärases vormis – mida Volpet kehastav Emilia Fox kahtlemata on, mida muskleid! Paratamatult tekib teda jooksmas vaadates küsimus, mitme minutiga ta kilomeetri läbib.
Hommikumantel, päriselt?
Volpe on igati sümpaatne tegelane: terav, intelligentne, võluv. Kui talle kolmandas osas mainitakse, et saab lõpuks absoluutselt kõik rääkima, ei tule see kuidagi üllatusena. Sellisele inimesele pajataks isegi oma muredest, unistustest, sellest, kui palju ma viimati cappuccino eest välikohvikus välja käisin.
Eks ole Itaaliagi ta välimust mahendanud: Londonis elades kandis spioon peamiselt Eesti novembritaeva karva rõivaid ja ääretult ebamugavana näivaid tikk-kontsadega kingasid, kuid roheluses muutusid needki kergelt lohvakamaks, kuigi taljesse õmmeldud pintsak ja pliiatspüksid näivad temaga kõikjal kaasas käivat.