Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Tänavune Eurovisioon üllatas positiivselt, ent valmistas samas ka pettumust
“Nyt lähden tanssimaan, niinku cha cha cha” on ilmselt sõnad, mis kõlasid igal Eurovisiooni vaatajal lauluvõistlusele järgnenud päevadel peas. Võit paraku aga Soome ei läinud, vaid karika napsas endale taas Rootsi. Ja kuigi põnevust jagus viimase hetkeni, jäi seekordne Eurovisioon ikkagi kuidagi igavaks.
Konkurss toimus tänavu Ühendkuningriigis Liverpoolis, sest eelmise aasta tegelik võitja Ukraina ei saanud sõja tõttu Eurovisiooni korraldada. Teise koha saanud Ühendkuningriik võttis korraldamise lahkelt enda peale, lubades kogu võistluse aja ka Ukrainat au sisse tõsta. Ja seda ka tehti.
67. Eurovisiooni lauluvõistlus kandis pealkirja “United by Music”, rõhudes sellele, et Ühendkuningriik oli valmis Ukrainale korraldamisega abikäe ulatama ning sõjast hoolimata ühendab muusika kõiki riike. Samuti taheti selle pealkirjaga pöörata tähelepanu lauluvõistluse algusele ja algsele eesmärgile tuua Euroopa riike muusika kaudu üksteisele lähemale. Ilus mõte ja töötas hästi.
Ukraina sai parajalt rambivalgust
Ukrainat hoiti tõesti võistlusel au sees – korduvalt kõlas ukraina keel, esinesid Ukraina artistid, üks saatejuhtidest oli ukrainlane, Ukrainat näidati võistluslugudele eelnenud klippides jne. Seejuures suudeti leida hea tasakaal nii Ukraina austamisel kui ka Ühendkuningriigi esile tõstmisel ning hoiduti liialt poliitiliseks minemisest. Austusavaldus oli igati õigel kohal ega mõjunud punnitatu või ebaloomulikuna.
Näiteks seoti ilusaks tervikuks vaade Eurovisiooni ajalukku, mis sageli vaid korraldajariigi keskseks jääb. Sel korral segati aga paraja eneseirooniaga kokku Ühenkuningriigi sage ebaedu Eurovisioonil ning Ukraina kolm hiljutist konkursi võitu. Olgu kohe ka öeldud, et selle irooniaga võib Ühendkuningriik jätkata, sest Sam Ryderi teine koht eelmisel aastal oli paraku näide sellest, et erand kinnitab reeglit – seekord läks Ühendkuningriigil taas halvasti.
Tulles aga tagasi Ukraina juurde, siis oli väga tore näha laval nii palju Ukraina artiste. Ainuüksi finaalist käisid läbi eurolaulikud Kalush Orchestra, Go_A, Jamala ja Verka Serduchka, ent esinejaid jagus ka poolfinaalidesse. Väga meeldejääv ja südantlõhestavalt ilus oli näiteks esimeses poolfinaalis kõlanud “Welcome To Our House / Ordinary World” Rebecca Fergusoni ja Alyosha esituses.
Ühendkuningriik pani korraldamisesse palju energiat
Lisaks Ukraina tuntud artistidele astusid publiku ette aga ka mitmed varasemad Eurovisiooni staarid nagu Duncan Lawrence, Mahmood, Netta, Cornelia Jakobs jpt. Korraldajatelt igati hea lüke, mis oli fännidele kindlasti meeltmööda. Samuti esinesid mitmed tuntud, ent Eurovisiooniga mitteseotud artistid, nagu näiteks Rita Ora. Oli näha, et korraldajad olid programmi väljamõtlemisega vaeva näinud ja tõesti saadi väga esinduslik kamp kokku.
Üleüldse võib Ühendkuningriigile korraldamise eest palju kiidusõnu jagada. Lauluvõistlus oli vägagi professionaalselt tehtud ning kõik mõjus suursuguse ja uhkena, läbimõelduna ja sujuvana. Väga hästi olid valitud ka saatejuhid, kes muidugi taas kohmakaid nalju ja intervjuusid tegid, aga eks see ongi osa Eurovisioonist. Oleks veider, kui neid pingutatud naljasid ei oleks!
Oli aga näha, et saatejuhid nautisid Eurovisiooni vedamist täiega ning lahe oli ka see, et saatejuhtide women power’iga liitus finaalis Graham Norton, kes on Eurovisiooni mõistes Ühendkuningriigi Marko Reikop.
Ka lava oli väga hästi läbi mõeldud. See justkui ärkas ellu ja lasi särada ka artistidel, kes üksinda laval olid. Sageli juhtub, et artist ei suuda lava ära täita ja kaob kuskile ära. Seekord lava aga lauljaid enda alla ei matnud ja andis igaühe esitusele palju juurde.
Ühesõnaga kõik oli isegi üllatavalt hästi! Aga … midagi oli nagu ikkagi puudu. Ja puudu jäi headest lauludest.
Kõlanud laulud ununevad kiiresti
Tänavused lood olid küll okeid, ent laias laastus ei olnud need midagi erilist. Suurem osa lugudest olid sellised, mida sa võid küll autoga sõites raadiost taustaks kuulata, kuid mis on sul meelest pühitud kohe, kui need läbi saavad. Just meeldejääv lugu on aga see, mis on Eurovisiooni puhul ülioluline.
Olgugi et tegemist on lauluvõistlusega, ei ole ju konkursi peamine eesmärk leida ülikvaliteetset ja professionaalset lugu. Võidulugu peab olema selline, mis jääb kummitama, mida saadab haarav lavasõu ja millel on mingi eriline nišš. Loreeni võidulool “Tattoo” on need kriteeriumid täidetud, samamoodi teise koha saanud Käärija lool “Cha cha cha”. Ja eks neid lugusid leiaks mõningaid veel, kui natuke põhjalikumalt meenutada.
Väga palju oli tänavu aga sarnaseid laule ning massist eristujaid oli pigem vähe. Oli klassikalist “sädelevas kleidis tädi tantsib ja laulab” lugusid (Poola), oli armuvalus noormehi (Šveits), One Directioni vibe’iga poistebände (Iirimaa), üleüldse tavapärast poppi (Kreeka) jpm. Ühesõnaga, kõik kohustuslikud Eurovisiooni elemendid olid olemas.
Natuke teistlaadi lood olid näiteks Austrial (“Who The Hell Is Edgar”, mis juba pealkirja pärastki meelde jäi) ja Horvaatial (““Mama ŠČ!”, mis võib-olla muidugi oleks võinud üldse kõlamata jääda…).
Kui võrrelda tänavust võistlust aga näiteks 2021. aasta omaga, siis on vahe ilmselge. Toonaste lugude tase – ja seda just siis Eurovisiooni mõistes – oli ikka kordades kõrgem. See oli aasta, kus esinesid Måneskin, The Roop, Daði Freyr jpt. See oli aasta, kus võitu väärivaid lugusid oli erakordselt palju.
Hääletussüsteemi muudeti, aga kas ka õigesti?
Võidu väärimisest rääkides – palju on juba kõneldud ka sellest, kas Loreen ikka pidi võitma ning juba lendavad ka plagiaadi süüdistused (noh, nagu igal aastal iga võitja kohta). Samuti ollakse pahased, et miks need žürii hääled üldse lugema peavad – rahvahääletusega oleks hoopis Soome võitnud.
Tegelikult anti rahvale sel korral niigi rohkem võimu. Kui varasemalt on poolfinaalides lugenud nii žürii kui ka rahva hääled, siis tänavu sai poolfinaalides ainult rahvas sõna. Uuendusena kaasati hääletajatena ka ülejäänud maailma, kelle hääled anti edasi vaid rahvahääletusena ja “Rest of the world” kategoorias.
Kas teiste maailmajagude kaasamine end ära tasus, on muidugi küsitav. Pigem on fännid selles näinud ohukohta, et riigid hakkavad võistlusele saatma rohkem basic‘uid ja ingliskeelseid lugusid, et ka ameeriklastele meelejärele olla. No ei tea – praegu tundub, et need hääled ei ole piisavalt suure kaaluga, et Eurovisiooni eelvoorudes nendele liialt mõtlema hakataks.
Ja meie peaksime tegelikult rahul olema, et žürii hääled ikkagi ka loevad – muidu oleks Alika kaheksas koht käeulatusest ikkagi üsna kaugele jäänud. Praegune süsteem on hea seepärastki, et põnevus ja pinge kestab viimase hetkeni – see, kas võit läheb Rootsi või Soome, selgus alles täiesti viimastel sekunditel. Sel korral läks Rootsi. Juba seitsmendat korda. Järgmisel aastal möödub ka 70 aastat ABBA võidust, nii et tõenäoliselt on läänenaabrite juures suurt sõud oodata. Aga eks see siis aasta pärast näha ole.